Kolleegist parem
Tänapäeva rahvakunst on sisekujundus, võiks öelda kõikide arvukate kodukujunduse kuukirjade või tele-show’de põhjal. Selle taustal on Sisearhitektide Liidu aastapreemiate roll ühelt poolt näidata asjatundjate töö taset, aga teiselt poolt tõmmata tähelepanu ka sellele mis meediakära keskel on võib-olla teenimatult varju jäänud. 2005. aasta preemiate väljaselgitamisel püüdis kokku kutsutud žürii (Mari Kurismaa, Maarja Valk-Falk, Tiina Jõgeda, Argo Vaikla, Aivar Habakuk, Illimar Truverk, Andres Kurg) hinnata interjööride puhul nii uuenduslikkust kui mõtestatust; moekatest materjalidest või eksootilisest mööblist üksi ei piisanud.
Parima ühiskondliku interjööri tiitli võitnud Pääsküla raamatukogu (Katrin Kaevats, Urmas Muru, Peeter Pere) on väike pärl läinud aasta arhitektuuris üldse. Väljast lehisega vooderdatud kahekorruseline hoone on seest avaralt liigendamata, ning teise korruse lugemissaali viib massiivne betoonist trepp. Kuusnurksed ebakorrapärased avaused käsipuus muudavad selle lausa omaette skulptuuriks; ja ega seal ruumis peale raamaturiiulite ja lugemislaudade suurt rohkem polegi. Ent kõik väiksemad või suuremad detailid, sh naaberaia poole avanev lugemissaali klaassein, õhtune sinakas valgusriba selle servas või otse lakke kinnitatud punase juhtme küljes rippuvad riidenagid, töötavad kõik ühe terviku kasuks, mis on tehnitsismi ja äärelinnaidülli vahepeal. Seinal ripuvad Peeter Pere läbitulistatud vineertahvlid – needsamad, mis olid väljas 1999. aasta Veneetsia biennaalil. Mari Kurismaa rõhutas nende puhul, et just nii on biennaalikunst oma kõige õigemas keskkonnas – kohtumas kohaliku haruraamatukogu lugejatega.
Näitusekujunduse preemia läks Maanteemuuseumile (Krista Lepland, Malle Jürgenson, Tea Tammelaan, OÜ Laika, Belka & Strelka) žürii täies üksmeeles. Põlvamaal, endise Tartu-Võru postitee ääres paiknev muuseum on tähelepanuväärne nii museoloogilisest kui ajalooteaduslikust aspektist, seda olulisem, et ka visuaalselt on muuseum hästi lavastatud. Lisaks tavapärastele seinatekstidele ja piltidele on iga teema puhul võimalik lahti tõmmata mitu kihti selgitava-võrdleva infoga sahtleid vitriinide all, "sõita" postitõllas, vaadata dokumentaalfilme. Üsna abstraktne teema – tee ajalugu – on muudetud suhteliselt lihtsal viisil arusaadavaks ja oluliseks. Samade autorite tehtud Tartu Jaani kiriku interjöör oli tugev konkurent ajaloolise interjööri preemia kategoorias.
Ajaloolise interjööri preemia läks renoveeritud Estonia teatrile (Juta Lember, Aulo Padar), kus oli põhjalikult uuendatud valgustust, puhastatud välja sõjaeelseid ja renoveerimiste käigus kinniehitatud kihistusi ja radikaalselt uuendatud värvivalikut. Estonia on vastuoluline ja tähenduslik monument, seal on võimalik joonduda Armas Lindgreni juugendi või Alar Kotli neoklassitsismi järgi. Praeguse renoveerimise tulemusel on tegelikult mõlemat kihistust justkui juurde tulnud: jalutuskoridorid ja värvivalik on juugendlikumad, valgustid jälle järgivad eeskujuna Kotli jooniseid. 1990. aastate alguses püüti majast eemaldada kõik, mis liialt meenutas Nõukogude aega, nüüd leidis loosung "Kunst kuulub rahvale" tagasitee saali – kunst kuulub rehabiliteerimisele. Et praegu renoveeriti vaid teatri n-ö nähtav osa ehk publikuruumid, siis jääb üle loota, et varsti jõutakse ka näitlejate ja personaliruumideni.
Publitsistikapreemia saanud Leila Pärtelpoja raamat "Pööningul" on sisekujundajate ja restauraatorite jaoks omamoodi Eesti ajaloolise mööbli aabits või õpik. Raamat kirjeldab ja näitab kollektsionääri Leonhard Vene mööblikogu, mis praegu on hoiul Olustvere mõisas. Pärtelpoeg on koos sisearhitektuuri tudengitega mööblit üles joonistanud, lisanud sinna akadeemilisema ajaloolise teksti (trükišriftis) ja emotsionaalsema esemekirjelduse (vaba käega jooniste juurde kirjutatult). Üldvaated ja detailifotod on suure hoolega tehtud ja pandud kokku albumi moodi ilusaks tervikuks.
Tavaliselt on sisearhitektide žürii hinnanud ka kodukujundusi, ent seekord jäi selline preemia välja andmata – kandidaatide pea täieliku puudumise tõttu (esitatud oli vaid üks Tiiu Truusi interjöör Emil Urbeli projekteeritud valges villas). See on seda üllatavam, et sisekujunduse populaarsus meedias põhineb just kodukujundusel ja korteribuumi tingimustes võiks eeldada, et uusi interjööre disainitakse ka pidevalt juurde. Ilmselt oli siis disainerite endi kriitikameel nii tugev või ei peetud kodukujundust piisavalt oluliseks. Välja andmata jäi ka esemepreemia ja selle asemel anti teine ühiskondliku ruumi preemia TTP ärihoonele Pirital (Meelis Press). TTP hoone on omamoodi näide sellest, kui kaugele on minimalistliku interjööri puhul kvaliteedis võimalik minna. Maja puhas valubetoon on teostatud nii veatult, et mõjub lausa ebaehtsalt, peegeltahukatest lauad haihtuvad interjööris ja kogu juhtmestiku-infrastruktuuri räga on oskuslikult peidetud tumedate puitpaneelide taha. Kõige silmatorkavam on aga selle äärelinna büroomaja puhul lausa priiskav ümberkäimine ruumiga: avarad klaasustega kabinetid, laiad koridorid ja fuajeed, suur katuseterrass ja eraldi söögiruum; kõige õigem oleks siin kasutada vist sõna esindushoone. Kasutaja ei ole suure trepihalliga osanudki midagi paremat peale hakata kui tuua sinna tühjust peletama Tauno Kangro dekoratiivskulptuurid.
Sisekujundus, mis naudib jätkuvat suur populaarsust "kui rahvakunst" ja levib laialt ajakirjade veergudel, nõuab nendelt, kelle visiitkaardile on päriselt kirjutatud sisearhitekt, uusi eristumisviise ja senisest suuremat ideedele panustamist. Eestis on küll tugev modernistlik koolkond, ja selline funktsionaalne teadmistebaas on alati kasuks, ent õige vähe kohtab kontseptuaalset lähenemist (erandiks on ehk vaid Hannes Praks ja Margus Tammik), pole vist ka kedagi, kes eksperimenteeriks nn animeeritud vormiga. See ei tähenda, et kõike mis välismaistes erialaajakirjades näha peaks kohe üle võtma, aga selge on ka, et kuubikujuliste mahtude omavaheline kombineerimine on juba paljudel käpas.
Näitus on avatud Arhitektuuri- ja Disainigaleriis 13. maini.
Kuidas objektid meeldisid?
Tiina Jõgeda:
Mind kutsuti Sisekujundajate Liidu aastapreemia žüriisse kui hääl rahva hulgast, kes esindaks erialateadmistest rikkumata maitset. Selline tegelane saab anda hinnanguid ainult ühel skaalal: meeldib – ei meeldi. Mul kõrvalseisjana oli huvitav kuulata, mida kolleegid üksteise töödes hindavad ja tähele panevad.
Mitte kellelgi ei tekkinud küsimust, kas anda preemia Leila Pärtelpojale, tema raamatust oldi ebaeestlaslikult vaimustatud.
Teine trükitoode, ajakiri Ruum, aga pani vaidlema küll. Kaalukeeleks sai argument, et “kuna enamik sisekujundust kajastavaid ajakirju on puhtalt selleks, et reklaamiraha kätte saada, aga Ruum on poolenisti tõsimeelne projekt, siis peab ta saama ära märgitud”.
Mõttevahetuse tekitasid ka ajaloolise objekti kategoorias võistelnud Tartu Jaani kirik ja Estonia teater. “Juta päästis selle maja läpatanud olekust,” öeldi Estonia vanade lühtrite ja drapeeringute lämmatava mõju kohta. Minul omakorda oli huvitav teada saada, et Estonia Selts on nii ülidemokraatlik organisatsioon, kus hääletatakse ka iga sisekujundaja poolt välja käidud tooli seljatoe kavand läbi.
Jaani kirikus oli õhku ja avarust, oli nii ajaloo austamist kui ka kaasaega, häiris aga, et “on jube suur töö ära tehtud ja siis on kohale tulnud elektrivennad ja tõmmanud seinad juhtmeid täis. Selle peale oleks küll võinud varem mõelda.”
Vist kõige pikemalt räägiti Meelis Pressi TTP majast. Kiideti üksmeelselt rahamehi, kes pole kujunduse pealt kokku hoidnud ning on lasknud sisekujundajal ennast maksimaalselt teostada. Kuid: “Fuajees koopiamasin, Tauno Kangro ja kunstlilled – see on pöörane ja ohtlik,” arvas siiski üks žüriiliige.
Selle aasta žürii üldine lemmik tundus aga olevat Pääsküla raamatukogu – armas ja vajalik, leidlike detailidega ning Veneetsia biennaalil esinenud Peeter Pere töödega seinal. Üllatav oli ka hubane ja vaimukas Maanteemuuseum.
