11.07.2008, 00:00
Kolm koomiksikuningat ja nende lapsed
Eestis tegutseb aktiivselt kolm koomiksikunstnikku, kelle legendaarsete tegelaste sõgedad juhtumised ilmuvad leheveergudel regulaarselt. Koomiksigeeniused Alar Pikkorainen, Madis Ots ja Urmas Nemvalts räägivad Maris Sanderile, kuidas nad oma pikaaegseid kangelasi armastavad ja siis neist mõnikord ära tüdinevad.
Alar Pikkorainen ja Kosmosemutid
ALARI
PÕHITÖÖ: AD reklaamiagentuuris Age.
“KOSMOSEMUTTIDE” SÜND JA KODU: “Asko Künnap
tegi kunagi “Kosmoserottide”-nimelist koomiksit Ekspressis ja mina
siis tegin niisama pulli pärast sellele kolm-neli osa mingit paroodiat
vastikutest vanamuttidest ja muud pointi seal ei olnudki. See oli 1994. aastal.
Võtsin siis julguse rindu ja viisin need Ekspressi
toimetusse ja näitasin neid toimetuses Tarmo Vahterile.
Siis tüübid ütlesid, et tee juurde. Ma siis tegin. Sellest ajast
saati ilmuvad nad kord nädalas Eesti Ekspressis.”
KOSMOSEMUTID MARTA JA JUULA: “Kosmosemuttide puhul mul konkreetseid
inimesi ei ole, kelle pealt ma neid maha joonistaksin. Nad lihtsalt viskavad
nalja või teevad väikest pahandust, aga eks me kõik tahame
aeg-ajalt mingit väikest krutskit teha.
Lood tulevad elust.
Ikka juhtub sõpradega midagi naljakat ja siis saab sellele vinti peale
keerata. Näiteks üks mu sõber rääkis loo, kuidas
käis Nõmme turul ja tema ees seisis vanamees, kes küsis neli
seajalga ja tahtis veel poolt seapead ja mingit sea osa veel. Ja siis tal kohe
välgatas, et “Haa! Tahab ise siga kokku panna!”.
Üks neist kosmosemuttidest on nagu natukene loogilisem ja
mõistlikum. Teine on täiesti äbar ja saamatu. Nad kuidagi nagu
tasakaalustavad üksteist.”
VARES: “Kui on vaja
kellelegi päris haiget teha või keegi peab väga lolliks
jääma ja üks neist kahest parasjagu ei kõlba, siis on see
vares.
Tuttavad on väitnud, et vares on minu nägu.”
KRABIPULK: “Krabipulk on suht mõttetu tegelane. Isegi
kui ta tahaks olukorrale kuidagi reageerida, ei olene temast mitte midagi. Ta
lihtsalt lebab. Vahel harva võtab keegi ta kaenlasse, kui nad peavad
koos kuhugi minema. Põhimõtteliselt täiesti mõttetu
tüüp.”
KUI TEGELASED ÄRA TÜÜTAVAD:
“Vahepeal olen nendest ikka ära tüdinenud ka, näiteks kui
suvepuhkusele minna, siis peab ju neli-viis osa järjest tegema. Enamasti
ma ju teen ühe koomiksi nädalas.
Kunagi oli koomiksis
mafiosnik Antonio, kes tegeleski nende väljaviskamisega, kes hakkasid
ära tüütama. Siis ta lasi nad lihtsalt maha.
Aga
kosmosemutid on mulle ikkagi armsad. Kui nad kellelegi meeldivad, ju nad on
siis hästi tehtud. Aga hästi ei ole võimalik teha, kui ei
armasta seda, mida sa teed.”
KUI POLE HEAD IDEED:
“Näiteks ükskord, kui mitte midagi ei tulnud, tegin lihtsalt
kolm musta kasti ja kirjutasin lõppu, et jõulud Rovaniemis.
Ükskord tegin ka neli helekollast kasti ja kirjutasin lõppu, et
vares on või sees.”
AKTUAALSED TEEMAD
“KOSMOSEMUTTIDes”: “Möödunud aasta
pronkssõduri sündmuste ajal oli mul kogu koomiks pastakaga
kritsa-kratsat täis soditud: seoses sellega, et emotsioonid on nii
kõrgel ja käsi väriseb.
Neegertegelased
käivad koomiksist läbi võtmes, et miks neegrile ei
või öelda “neeger” – eesti keeles ei tähenda
see ju midagi halba. Ükskord oli lugu, kus vares ja vähk tulid randa
ja neeger istus ees. Nad ütlesid talle, et tõmba uttu, aga neeger
hakkas midagi kobisema, et ära ütle mulle “neeger”,
ütle mulle “must”. Vares hakkas vastu targutama, mulle
ütled ka edaspidi “hall” ja vähile ütled
“punane”!”
FÄNNIGA VAIDLEMAS:
“Ükskord Rada7 foorumis võttis k
eegi tüüp vabal teemal sõna ja rääkis koomiksist, et
kuidas talle kangesti meeldis Türi-Paide osa. Et hirmus naljakas ja
tegelastel on hea miimika. Siis ma vaatasin, et polnud seal mingit miimikat
– makral ei ole ju üldse miimikat! Vares rääkis
täiesti neutraalse näoga nagu tavaline tohman. Siis ma hakkasin
sellele tüübile vastu vaidlema, et sõnastus oli halb,
joonistus oli ülejala ja miimika oli ka halb. See tüüp ikka
vaidles vastu. Ta ei teadnud, et ta autoriga räägib.”
MIKS ON “KOSMOSEMUTID” VÄRVILISED: “Mustvalged
koomiksid on koledad. Tahtsin, et oleks šefid nagu Disneyl,
cool’id ja mõnusad. Mulle meeldib muidu räpakam joon, nagu
Pärnal ja Metsal, aga vahel on tore midagi ilusat teha.”
KUIDAS “KOSMOSEMUTTE” TEeb: “Baaris. Ma mõtlen seal
või kus iganes loo välja. Loovus saab üsna ruttu otsa, kui
istud kogu aeg nelja seina vahel. Vahel ma tulengi reedel läbi baari koju
ja sodin paar lehte täis, siis on hea esmaspäeval kiirelt ära
kritseldada. Suurema osa võtab ju väljamõtlemine, vahel
mõtled kolm päeva. Ja kui ta on välja mõeldud, siis ma
arvan, et seda “Jõulud Rovaniemis” ma vormistasin alla
minuti.”
PEALE KOOMIKSI: “Koomiksite kogumikke raamatu
kujul on kokku ilmunud neli.
Multikat ei lubanud Ernits teha,
ütles, et mõtle mingid uued tegelased välja, aga mõte
oli küll.
Ma hakkasin vahepeal neid maalima. Ma olen teinud
neli maali. Nende sisu oli veel mõttetum kui koomiksis. Üks oli
selline, et Marta seisis esiplaanil ja jutumull ütles “Oh!”.
Juula seisis taga ja laiutas käsi. Pildiallkiri oli, et “Marta
ütleb Oh!”. Üks maal oli selline, kus Juula karjub jutumullis
“Munn!”.
Pildiallkiri on, et “Juula kostitab
Martat mahlaka väljendiga”.
T-särke olen ka teinud
ja ma olen isegi savist neid paar tükki voolinud. On olnud muidugi
mõte ka mänguasju teha, aga nende turustamiseks peaks ikkagi film
olema.”
Madis Ots ja Pesakond
MADISE PÕHITÖÖ: Loovjuht reklaamiagentuuris Vatson &
Vatson.
“PESAKONNA” SÜND: “Tegelased
sündisid iseenesest. Ma olin siis 16, kui kõigepealt tuli üks
koomiks, pärast seda veel ja veel. See üllatas mind ennastki.
Kui ma neid paarile inimesele näitasin, siis tegi see
kõigile hullult nalja, nii et enda ja teiste lõbustamiseks tegin
mõned veel.
Ma võlgnen “Pesakonna”
avaldamise eest tänu ka Henri Jäägerile ja Hannes Võrnole
kui “Perekond Vismarite” autoritele. Kui ma läksin
lapsepõlvesõbra juurde reklaamibüroosse Kontuur külla,
siis seal vedelesid need koomiksid laua peal. Mulle hullult meeldis ja see
andis julgustava tõuke, sest ma nägin, et musta ja absurdihuumorit
on võimalik julgelt tiražeerida ja avaldada.”
Kui mul
oli valmis juba 30–40 koomiksit, siis läksin Posti ja sealt
öeldi, et hakkame pihta, ja 14 aastat tagasi, 5. juulil 1994 ilmuski
esimene koomiks.”
“PESAKONNA” PESAD LÄBI
AEGADE: “Postis ilmus ta kuni selle kinnipanemiseni, siis läks
Õhtulehte ja seejärel Sõnumilehte. Lühikest aega oli ta
pisteliselt Päevalehes ja siis hakkas Jippii! portaalis ilmuma. Siis oli
jälle paus, kuni ta hakkas ilmuma ajakirjas DI, ja nüüd on ta
Äripäevas.
Pauside ajal on “Pesakond” ilmunud
ka siseministeeriumi, välisministeeriumi ja justiitsministeeriumi v&
;aum
l;ljaannetes. Kõige rajum ilmumiskoht on kaitsepolitsei aastaraamat.
Aga “Pesakond” oli ka Viru Valge T-särkidel mitu
aastat. Multika peale olen mõelnud väga palju, aga teostamiseni
pole jõudnud. See on aja küsimus, seda on ta olnud juba väga
palju aastaid.”
MUSTVALGE: “Värviliseks on
läinud mõnikord üsna harva. Kui kümme õhukest
raamatut ilmus, siis esikaanel värviti nad ära, Viru Valge
T-särgil olid ka värvilised.”
“PESAKONNA” TEGELASED: “Minul “Pesakonnas”
lemmiktegelast ei ole. Mulle meeldivad rohkem momendid, mis on seotud ühe
tegelasega. Näiteks mulle meeldib karu ilme, kui tal on tohutult
nõutu nägu peas.
Väga südantsoojendav on see
tulevikunägemine – et kõige esimesena avaldatud loos
sõidab hunt umbes sellise autoga, millega mina nüüd. Pruuni
kabrioletiga. Alateadlikult nägin oma tulevikku ette!
Rästik
keeratakse sõlme kogu aeg, temal läheb teistest kehvemini. Karu ei
saa võib-olla nii hästi asjadest aru kui teised, siilil läheb
ka kehvemini. Aga kolm peategelast jänes, hunt ja siil on suhteliselt
võrdsed tegelased.
Ma olen aeg-ajalt sinna ka prominente
toonud: Kivisildnik, Maie Parrik, Ivo Linna on olnud. Ja minu vend.”
KUST IDEED TULEVAD: “Lood tulevad täiesti suvalisest
väikesest asjast. On nii õhust kui ka elust võetud
juhtumusi. Keskkooli ajal panin palju klassikaaslaste öeldud lauseid
võimalikult tegelikkuselähedaselt kirja. Töö juures
samamoodi – keegi ütleb midagi, panen kohe koomiksisse.”
KUIDAS TEEB: “Põhiliselt kodus. Kunagi, kui ta iga
päev Jippiis ilmus, siis tegin tööl. Nüüd ilmub ta
kord nädalas ja teen kodus. Mul ei võta see üle veerand tunni.
Ükskord tegin ühe koomiksi ka sellest, et mingi tegelane
hõikab, et sündis koomiksitegemise rekord: 18 sekundit.”
ÜLE 700 FÄNNI ORKUTIS: “Orkutis on päris suur
“Pesakonna” community. Muide, 1994. aastal toimus ajaloo esimene ja
seni ka viimane “Pesakonna” fänniklubi koosolek Undergroundi
klubis Pikal tänaval.
“Pesakond” on mulle armsaks
saanud ja just see ongi kihvt, et ma olen kuulnud nii erinevatelt inimestelt,
et neile meeldib. Isegi kui ta vahepeal pikka aega ei ilmunud, siis seda
ma ikka ei ole mõelnud, et viskaks pliiatsi nurka.”
PEALE LEHEVEERUS ILMUMISE: “Pesakonda” on ilmutatud algusaastatel
kümnes õhukeses raamatus, viienda aastapäeva kogumikus ja
hiljuti ePesakonna raamatus.
Urmas Nemvalts ja
Mürakarud
PÕHITÖÖ: Postimehe
karikaturist.
“MÜRAKARUDE” SÜND: “Mulle
hakkas poliitilise karikatuuri tegemisel jubedalt meeldima Vene karu
tegelaskuju. Ja siis ühel hetkel tegin ma Eesti rahva muuseumis Suure
Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul Vene karu teemalise
karikatuurinäituse. Seal käis keegi välja mõtte, et
jõle head kujud, et võiks multika teha. Kuna see käis minule
üle jõu, hakkasin sahtlisse joonistama karudest koomuskeid. 1998.
aastaks oli mul neid juba korralik pakk sahtlisse kogunenud ja tekkis
mõte neid lehte panna. Toona oli peatoimetaja Marko Mihkelson ja nii kui
ma sain tal nööbist kinni ja talle selle välja
ütlesin, läksid tal kohe silmad suureks – ta oli just otsinud
agentuurikoomiksite kõrvale oma koomiksit. Nii et selle aasta oktoobris
saab “Mürakarudel” kümme aastat.”
RÄME KOOMIKS: &
;ldq
uo;Kogu “Mürakarude” koomiks on rõhutatult labane. Siin
mingit sügavat mõtet ei ole, see on jalaga-perse-nali. Tegelased on
üsna rämedad ju tegelikult.”
HUNT: “Hundi
prototüüp on minu sõber. Ta on tõsine
jõusaalimees ja hundil on ka väike muskel. Hunt on hästi hea
suuvärgiga, nagu minu sõbergi. Temaga tund aega koos viibides
võis vabalt nädal aega koomiksit joonistada, ta on sellise
rämeda suuvärgiga ka. Igasugune naiste ja emaste tagaajamine on ka
sõbra pealt maha kirjutatud.”
SIIL: “Siili
äpardusi, seiklusi ja ütlemisi olen ma paljuski ise läbi elanud.
Kuigi samas on tal ka väga palju väljamõeldud omadusi, mida
mina ei salli, nagu pugemine ja targutamine.”
JÄNES:
“Jänes on selleks, et siilil oleks kellegagi koos paanikat
külvata, et keegi võtaks tuld, kui jamaks läheb.”
VÕTS: “Võts tahab kogu aeg vorsti. Tema iseloom
tuli alateadlikult vanast Tõnu Aava šõust, kus ta
rääkis, et ise ka ei tea, kes seal portfelli sees elab, aga ta
hirmsasti tahab vorsti. Nimetuse sain abikaasa Kristeli käest, sest
tema kutsus isakasse niimoodi.”
KAISUKARU: “Tema tuli
veebruaris mängu. Ta on selline hästi nunnu kaisukaru, aga samas
vastik. Igatepidi jõhker. Peale karuvanaema on ta esimene tegelane, kes
on kõige jõhkramal suurel karul silma siniseks
löönud.”
KARUVANAEMA: “Karuvanaemale on
kõik mehed potentsiaalsed armukesed, enda arvates on ta hästi
vastupandamatu.”
MIKS MUSTVALGE: “Mulle tundus
mustvalge äge. Mõnikord olen ma seda ka rõhutanud nii, et
sageli on tegelastel sinine esmaspäev ja nad ei saa sellest aru, sest neil
on ju mustvalge koomiks.”
KUI IDEED POLE JA KUS KOOMUSKIT
JOONISTAB: “Koomiksit on päevalehes iga päev üsna
keeruline joonistada. Ma ju teen teda ka nendel päevadel, kui vaimu
üldse peal ei ole. Kuna ma olen Tartust pärit, siis on Tartu
sõbrad eemale jäänud, kelle kõrval see asi endale elu
sisse sai. Siis vaatad, et inspiratsiooniallikas hakkab ära kaduma.
Mõnikord on nii, et juba varahommikul lööd silmad lahti ja sul
on pilt silme ees. Teinekord võtad lihtsalt valge paberi endale ette ja
küll tuleb. Mina teen koomikseid kodus.”
PEALE LEHEVEERUS
ILMUMISE: “Kunagi ilmusid “Mürakarudest” taskuformaadis
raamatud. Mõne aasta eest ilmus kaks suurt raamatut sama kirjastuse
juures, kus “Mürakarude” kalendridki.”
Koomiksite vanad kalad
On muidugi tore, kui kusagil jälle Eesti menukoomiksist räägitakse, aga samas on silmatorkavalt kurb, et see jutt käib täpselt samadest asjadest mis kümme aastat tagasi. Raske öelda, keda või mida selles olukorras õieti süüdistama peaks. Eesti lehekoomiks kui niisugune paistab olevat inertsist kunstlikult alalhoitav nähtus, kus pole mingit loomulikku järelkasvu. Erinevalt Soomest, kus mõneaastase vahega ujub välja uusi tõeliselt üldrahvalikke lemmiksarju nagu Juba “Viivi ja Wagner” või Milla Paloniemi “Ropusuine siil”, ei otsi Eesti ajalehed järgmist kodumaist menukoomiksit või lahedaid uusi joonistajaid, sest publikut, nii vähe kui koomiks üldse kedagi huvitab, paistab tõmbavat ainult vana ja tuttav. Seega tuleb õnnelik olla sellegi üle, kui stammtegijad suudavad taset hoida ning neid endiselt avaldada tahetakse. Väga hea on, et “Pesakond” jälle regulaarselt paberil ilmub, ning see, et “Kosmosemutid” on viimase paari aastaga teravmeelsemaks läinud.
Mari Laaniste, kunstiteadlane
On muidugi tore, kui kusagil jälle Eesti menukoomiksist räägitakse, aga samas on silmatorkavalt kurb, et see jutt käib täpselt samadest asjadest mis kümme aastat tagasi. Raske öelda, keda või mida selles olukorras õieti süüdistama peaks. Eesti lehekoomiks kui niisugune paistab olevat inertsist kunstlikult alalhoitav nähtus, kus pole mingit loomulikku järelkasvu. Erinevalt Soomest, kus mõneaastase vahega ujub välja uusi tõeliselt üldrahvalikke lemmiksarju nagu Juba “Viivi ja Wagner” või Milla Paloniemi “Ropusuine siil”, ei otsi Eesti ajalehed järgmist kodumaist menukoomiksit või lahedaid uusi joonistajaid, sest publikut, nii vähe kui koomiks üldse kedagi huvitab, paistab tõmbavat ainult vana ja tuttav. Seega tuleb õnnelik olla sellegi üle, kui stammtegijad suudavad taset hoida ning neid endiselt avaldada tahetakse. Väga hea on, et “Pesakond” jälle regulaarselt paberil ilmub, ning see, et “Kosmosemutid” on viimase paari aastaga teravmeelsemaks läinud.
Mari Laaniste, kunstiteadlane
Vanemaid menukoomikseid ja nende autoreid:
- ;Olimar Kallas ja tema legendaarsed koomiksitegelased seiklesid läbi mitme albumi, mis mullu koondati kogumikku “Kogu lugu”
- ;Priit Pärn “Tagurpidi”
- ;Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”
- ;Andres Aderi Edasis tegutsenud “Alice”
- ;Edgar Valteri koer Ramsese seiklused “Jahikoera memuaarid”