Kolm meest paadis
Seda maja tahtnuks pildistada juba siis, kui ehitus käis, kui kasesalu taustale oli püstitatud ainult selle maja korpus ja pilti ei seganud ükski muu arhitektuurne keel. Praeguseks pole tegemist enam nii puhta keskkonnaga, ümber maja on kerkinud terve linnaosa.
Väliselt on tegemist mõni number tagasi tutvustatud Emil Urbeli maja kaksikvennaga, kuigi veidikenegi süvenedes on vendade vahel olulisi erinevusi. Pealiskaudset vaatajat võib pimestada fakt, et need majad on sedavõrd veendunult teist keelt kui ümbritsevad, vangistades pilku oma graafilise selgusega. Sarnasus meenutab tähti A ja V - erinevad ju nood kõigist teistest selle poolest, et põhinevad kolmnurgal, kuigi sisuliselt on tegemist väga erinevate tähtedega...
Kui eelmine maja seisis maast kõrgemal vaid visuaalselt, siis see maja on ühest otsast täiesti õhku tõstetud, ei seo seda maaga ei tume klaas ega postidki. Maja teises otsas sirutub justkui vastukaalu pakkudes hoonemahust välja madalam tiib. Tiiva peale pääseb vannitoast värske õhu kätte peesitama. Sealt võib mööda vormi sisse varjunud treppi õueterrassile laskuda, millel on omakorda avatava klaasseina kaudu tihe seos elutoaga, kust viib sisetrepp ülakorrusele. Nii tekib liikumisring, mis rõhutab loodud ruumiskeemi kolmemõõtmelisust ja kasutatavust. Et ringilt pääseb välja ka teisele poole, rippuva osa suunas, mõjub skeem mitmeplaaniliselt ega mõju ahistavalt.
Vormi loogika
Väljast vaadates jätab tugeva mulje suur valge seinaosa. Mis küll võimaldab sellist pikka avadeta mahtu? Sees käinu teab, et hoone on otsast avatud, selle kolmeks triibuks jagatud otsa taga peitub ringutamisrõduga magamistuba. Seda jätkab garderoob, mida valgustab katuseaken. Sein jätkub veel ka trepiosa kohal ning alles siis avaneb, lastes valgust poiste tubadesse ja edasi vannituppa-puhkeruumi.
Rippuvale majaosale järgneb alumisel korrusel elutoa klaassein, jätkates maast-lahti-illusiooni. Elutuba jätkab kabinet, mille kohal teise korruse spaa-osast sirutub vasakule terrassi-sild, ankurdudes seejärel majapidamisruumina maasse. Kabinetiseinas pole küll aknaava, kuid see on üleni kaetud tumendatud klaasiga, et kõrval terrassi alt läbi minev ava ei mõjuks ahistava tunnelina.
Maja mahtude jaotus mõjub (vähemalt Moodsa Kodu toimetajale) lummavalt. Tahaks omada selle maketti, väikest valget mudelit, mida saaks peos pöörata, et sõrmeotstega libistada mööda pindade-avade kulgemisi nagu mööda Möbiuse linti, need tunduvad seletamatult kõnekad, justkui kätkedes saladust. Valge vorm räägib tuttavat, kuid siiski võõrapärast keelt, see ei ole rehetare keel ega lossi keel, ei ole kivide keel ega puude keel, ometi tajud, et see sisaldab sõnumit, mida tahaks mõista. Ehk on see meie rahvusele omane, seista kaldakivil ja kuulata merelt saabunuid rääkimas, veidi võõrastades, aga samas vastupandamatut huvi tundes, imestades ja mõista tahtes. Hiljem võõrast järele tehes, kuni identiteet kõikuma lööb, et seejärel taas oma liistude juurde naasta ning tunda, kui head ja soojad ja omad need on.
Reaalsusesse tagasi tulles, maja keel on mäng tuttavate reeglite järgi, mida Urbel interpreteerib aina uuel moel. Mida napimalt ta võtab kurve sellel sissesõidetud rajal, seda nauditavam on sõit.
Vormi sisu jätkab mängu
Maja sisemuse on sedakorda kujundanud Taso Mähar, samamoodi väljakujunenud tegija, k elles köeb sama himu mängureeglite piires vormiga eksperimenteerida.
Alumine korrus paistab läbi. Keset elutuba on barjäär, mis ühendab ülemist korrust toetavaid poste. Barjääri vastu toetab selga köögi tööpind koos pliidiga. Selle kohal piirab vaateava karniis, mille sisse on peidetud lai tõmbekubu, et see jääks elutoa poolt varjatuks.
Köögis puuduvad ülakapid, see-eest on palju alumisi, mis ääristavad tervet ruumi kitsamat poolt, ja see annab perenaise käsutusse ohtralt tööpinda. Ruumile annab horisontaalse avatuse tööpinna kohal jooksev aknalint. Keset ruumi on postide vastu toetatud siiski ka paar kõrgemat asja, näiteks seisab seal külmkapp ning ka küpsetus- ja mikrolaineahjud on tõstetud parajale kõrgusele, et nende kasutaja ei peaks küürutama.
Köök lõpeb söögilauaga, mis ühendab kööki ja elutuba. Nagu juba mainitud, on kaks viimast ruumiosa tihedas seoses, need on ühendatud nii visuaalselt üle barjääri kui ka puhtfüüsiliselt mõlemast otsast - nii ei ole köök muutunud umbseks sopiks. Ligi pääseb nii välisukse poolt kaubaga kui ka söögilaua äärde liudadega ning ka terrassilauani pole sealt kuigi pikk maa minna. Söögilaua kõrval seina sees on lükanduste taga peidus suur panipaik.
Vähe asju, pigem meeleolu
Elutuba pole teistest ruumidest kõrgem, nagu hetkel sageli tehakse, kuid sellele lisavad avarust trepihall ning klaassein. Elutoas on näha, et moodsad ajad on taas ühe mööblitüki prügikasti saatnud, nimelt puudub seal telekalaud. TV-ekraan on kinnitatud hoopis kesk klaasseina aknaraami külge ja ripub seal nagu pilt.
Tuba sisustavad koreda loomulikvalge riidega kaetud Mangide diivanid, nendel istudes avaneb vaade nii aknast välja, telekasse kui ka kolme suunda avatud kaminasse, mis on lõpetamas seinajuppi elutoa ja kabineti vahel.
Kabinet on avar ja tervet otsaseina organiseerib Taso Mähari projekteeritud seinapikkune töölaud ja raamaturiiul, mida katkestab vaid aken. Sinna kohe istuks ja hakkaks mõnuga tööd vehkima!
Teise korruse pika telje otsast magamistoast avaneb klaassein rõdule. Kolm iseloomulikku seinariba selle ees pakuvad parasjagu varju rõdulolijaile, lastes valguse ligi ja lubades pilgul siiski õue rännata. Nüüd keerame mõttes otsa ringi. Magamistoa seina taga on garderoob, mida valgustab vaid katuseaken. Siis möödume trepist. Järjest edasi minnes avaneb vaade hoovi poole mõlemast lastetoa aknast ning lõpuks on järg vannitoa käes. See pole lihtne vannituba, vaid spaalik. Mitte täispikkusega basseini ja kollektiivse mullivanni, vaid meeleolu mõttes, sealne miljöö on lõõgastav. Sellele aitab tublisti kaasa kahelt poolt vaadeldav fotosuurendus klaasvaheseinal - makrofoto, millel võib aimata looduslikku tausta ja veetilku klaasil. Vahesein eraldab puhkenurga veega pladistamise ruumist.
Värvid ja materjalid
Kogu maja on nii väljast- kui ka seestpoolt värvitud valgeks. Erand on vannitoa-osa, kus on seinas poleeritud tumepruunikashall looduskivi ja põrandal veidi krobelisem flammet. Sama kivi esineb ka all esikupõrandal.
Esimese korruse toapõrandad on faasitud servadega tammelauast, ülal summutab aga samme merekarva vaipkate, mis on suhteliselt ootamatu ja värske valik muidu ääretult tagasihoitud värvipaletil. Tumeda puidu karva mööbli kõrval on soliidsel allkorrusel värvilaikudeks diivani p adjad. Ülakorrusel vilksatab põrandasinakale lisaks lastetoast selget erepunast.
Maja pildistatud, jõudis MK kõrvu sisearhitekti geniaalne mõttevälgatus. Pererahvas on planeerinud trepimademele akvaariumi. Kuna maja on korralikult maast lahti tõstetud, tegelikult see ju lausa ripub õhus, siis oleks hea mõte akvaarium samuti poolenisti õhku rippuma panna. Esialgu aga peeti mõistlikuks jätta see, nagu fantastilised ideed sageli, läbiseedimisele. Jääb üle vaid kujutleda, kuidas liikuv pilt akvaariumi kujul elutoa õhuruumi elustama hakkaks.
On veel lisamata, et ainus asi, mis vanast kodust kaasa võeti, oli elutoa diivanilaua kohal rippuv lamp. Tänu selle vägagi minimaalsetele kujundusvõtetele on see muutunud loomulikuks osaks tervikust.
Õu, kuhu mahub mängima
Hoone piirdeks on hea jupp vanast paest laotud kiviaeda. Paas on tõepoolest vana, nagu selgus pererahva jutust - keegi muusik oli annetanud neile oma esivanematekodu laudaseina (või midagi sellist). Kaua oli otsitud inimest, kes selle kokku laoks, kuni lõpuks leitigi paar vastutulelikku meest. Sestpeale see müür seal seisab. Vastse valge seina ja tumeda klaasiga moodustub huvitav kontrast, lisaks sobib müüri horisontaalne ja väljavenitatud vorm maja kujunduspõhimõttega ülihästi.
Muide, majaümbruse kujundas aiandusfännist kunstiajalooprofessor Mart Kalm. Üks ettepanekuid oli tal maja ette terrassile paigutada taimed koobaltsinistes pottides. Ülesanne täideti. Muu pinnas on kujundatud hooldusvaba ja aasta ringi dekoratiivse taimestikuga. Perenaine on sellega äärmiselt rahul. Enamik aiapinnast on siiski tasase "minimalistliku" muru all. Et lastel oleks, kus joosta. MK
