25.10.2007, 00:00
KOLM MUSKETÄRI
Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip
kiitis 20. oktoobril Pärnus erakonna volikogul esinedes teisi
valitsuserakondi, nimetades võimuliitu sama ühtseks kui kolm
musketäri. (Uudistest)
Originaal: Alexandre Dumas, “Kakskümmend aastat hiljem”
Tegelased:
D’Artagnan – Andrus Ansip
Athos – Toomas Hendrik Ilves
Porthos – Ivari Padar
Aramis – Mart Laar
Kardinal Mazarin – Edgar Savisaar
Hertsog de Beaufort – Villu Reiljan
Valitsusliidu juhtide teine kohtumine polnud hoopiski nii pateetiline ja ähvardav kui esimene. Kohtumise patrooniks valitud Toomas Hendrik Ilves, kes vaimult kõigist peenem oli, leidis, et kokkutuleku kohaks on kõige käepärasem ja sobivam söögilaud.
Ettepanek meeldis kõigile ja eriti Ansipile, kes igatses taga oma noorpõlve komsomolilõunate ja malevapidude peent maitsekust ja lõbusust. Ta peen ja sädelev vaim oli juba ammust ajast pidanud leppima keskpärasusega, mis ei pakkunud rahuldust ja oli talle kehvaks karjamaaks, nagu ta ise ütles. Ivari Padar, kes oli talupojast härrasmeheks saamas, oli ülirõõmus, et saab juhust kasutada ning uurida Ilvese ja Laari juures kõrgema seltskonna tooni ja maneere. Mart Laar tahtis Ilveselt kuulda Kadrioru uudiseid ja kindlustada endale igaks juhuks ustavate meeste sõprust, kes teda kunagi osava ja võitmatu käega olid tema karjääritegemises toetanud. Ilves oli ainuke, kes teistelt midagi ei oodanud ega mingit kasu ei püüdnud, kuna temal oli soe kohake juba istumise all.
Kambajõmmide esimesed sõnad olid teatud afekteerituse tõttu pisut sunnitud ja eine algas kaunis külmas õhkkonnas. Ilves märkas seda ja tellis, et sellest kiiresti vabaneda, maksumaksja kulul neli kasti šampanjat.
Kiiresti hajutas see suurepärane – ja muidu saadud! – vedelik viimase pilve nende südamest. Kõik neli hakkasid kõnelema üha valjemini ja alustasid juttu, ilma et oleksid üksteise sõnu lõpuni ära kuulanud. Sündis kuulmatu asi – Ilves päästis lahti oma mulgi kuue nööbid. Seda nähes tiris Padar lahti ka oma püksiluku.
Alguses keerles jutt poliitiliste lahingute, valimisvõitluse, saadud ja antud altkäemaksude ümber.
“Ausõna!” hüüdis Laar naerdes, “laimame nüüd pisut ka oma poliitilisi vastaseid. Tahaksin meeleldi jutustada Savisaarest. On see lubatud?”
“Lubatud!” ütles Ansip naerma puhkedes, “lubatud! Sel aastal me Keskerakonnaga veel uut valitsusliitu ei moodusta. Jutustage oma lugu, ma jätan selle meelde ja kannan kunagi Savisaarele ette, kui on vaja IRLile kärna panna.”
“Savisaar, kes taotles Eestis elavate venelaste toetust ja poolehoidu, saatis Dmitri Klenskile kirja, paludes teda nimetada tingimused, millede alusel ta võiks linnapeale seda au teha ja temaga kokku leppida. Klenski, kellel oli vastik endast suurema lurjusega tegemist teha, seadis vastumeelselt oma tingimuste nimestiku kokku ja saatis linnapeale. Nimekirjas oli kolm tingimust, mis Savisaarele ei meeldinud (Pronkssõdur Hundisilmale, Mark Sirõk abilinnapeaks ja eesti keel teiseks riigikeeleks). Ta tegi Klenskile ettepaneku loobuda neist kolme miljoni krooni eest.”
“Ahahaa!” müristasid kolm sõpra, “see pole just kallis ja tal polnud pealegi karta, et sõnasabast kinni hakatakse. Mis tegi Klenski?”
“Klenski saatis Savisaarele kohe 10 miljonit krooni, paludes teda mitte kunagi enam talle meile saata, ja pakkudes talle teise 10 miljonit, kui ta annab lubaduse temaga ka mitte enam rääkida.”
“Ja Savisaar? Ta vihastas?” küsis Ilves.
“Ta laskis Klenskile nahatäie anda?” arvas Padar.
“Ta võttis summa vastu?” oletas Ansip. “Mina oleksin küll nii teinud.”
“Aimasite õigesti, Ansip,” kinnitas Laar.
Ja kõik kolm puhkesid nii mürisevalt naerma, et restorani administraator tuli üles küsima, kas härrased vajavad ehk midagi. Ta oli arvanud, et kakeldakse, nagu valitsusliidu kohtumistel tavaliselt.
Pikapeale lõbusus vaibus.
“Kas võib puudutada Villu Reiljanit?” küsis Ansip. “Mul on suur himu seda teha.”
“Rääkige aga pealegi,” ütles Laar. “Ma panen ainult oma diktofoni lindistama.” Ta tundis põhjani seda vaimukat ja julget komsomoliaktivisti, kes iial kedagi taga rääkimata ei jätnud.
“Ja teie, Ilves?” küsis Ansip.
“Vannun kõigi Ärma talu tasumata arvete juures, et me naerame, kui oskate olla naljakas.”
“Ma alustan siis,” sõnas Ansip.
“Kord vestles Aivar Pohlak oma vana vihamehe Indrek Kannikuga ja ütles sellele, et tal oli Lilleküla staadioni rahastamise pärast väike mõtete lahkuminek härra Reiljaniga. Nähes, et viimane on nüüd nii tihedasti seotud Savisaare ja tema Sumoliidu ning Kepikõnniassotsiatsiooniga, kuna ta ometi oli lubanud jalgpalli toetada, olevat ta Reiljani kõvasti töganud. Kannik, kes paremini kui keegi teine teadis, kui kerge käe ja jalaga Pohlak on, oli väga üllatunud ja jutustas loost viibimata kõigile oma vähestele sõpradele. Jutt levis ja kõik hakkasid Pohlakut põlgama. Viimane hakkas otsima selle üldise külmuse põhjusi. Talle ei juletud seda algul seletada, lõpuks aga võttis keegi südame rindu ja ütles talle, et kõik on imestunud, et ta sellist neetud rehepappi ainult mõnitas, kuigi see oleks ära teeninud palju hullemat.
“Aga keda siis mõnitati?” küsib Pohlak üllatunult, “kes sai noomida ja kes räägib noomimisest?”
“Kuid te kinnitate ju, et mõnitasite...”
“Keda?”
“Reiljanit.”
“Mina?”
“Kas te ei töganud siis Reiljanit, nagu te seda ütlesite?”
“Tohoo, pagana päralt!” hüüab Pohlak. “Ma tögasin teda tublisti. Kutsusin ta ühel õhtul staadioni tagaruumi, virutasin rusikaga solaari, siis jalaga näkku, siis...”
“Aa, härra Pohlak,” hüüab mees, “ma mõistan, te tahtsite öelda togisin.”
“Tögasin, togisin – mis vahet seal on?” ütleb Pohlak. “Kas see pole siis üks ja sama! Tõesti, meie sõnasepad on küll tähenärijad.””
See Pohlaku filoloogiline eksitus tekitas palju naeru. Lepiti kokku, et parteivaim pagendatakse valitsusliidu koosviibimistelt igaveseks ning et Ansip ja Padar võivad pilgata Reiljani, tingimusel, et Ilves ja Laar võivad togida Savisaart.
Originaal: Alexandre Dumas, “Kakskümmend aastat hiljem”
Tegelased:
D’Artagnan – Andrus Ansip
Athos – Toomas Hendrik Ilves
Porthos – Ivari Padar
Aramis – Mart Laar
Kardinal Mazarin – Edgar Savisaar
Hertsog de Beaufort – Villu Reiljan
Valitsusliidu juhtide teine kohtumine polnud hoopiski nii pateetiline ja ähvardav kui esimene. Kohtumise patrooniks valitud Toomas Hendrik Ilves, kes vaimult kõigist peenem oli, leidis, et kokkutuleku kohaks on kõige käepärasem ja sobivam söögilaud.
Ettepanek meeldis kõigile ja eriti Ansipile, kes igatses taga oma noorpõlve komsomolilõunate ja malevapidude peent maitsekust ja lõbusust. Ta peen ja sädelev vaim oli juba ammust ajast pidanud leppima keskpärasusega, mis ei pakkunud rahuldust ja oli talle kehvaks karjamaaks, nagu ta ise ütles. Ivari Padar, kes oli talupojast härrasmeheks saamas, oli ülirõõmus, et saab juhust kasutada ning uurida Ilvese ja Laari juures kõrgema seltskonna tooni ja maneere. Mart Laar tahtis Ilveselt kuulda Kadrioru uudiseid ja kindlustada endale igaks juhuks ustavate meeste sõprust, kes teda kunagi osava ja võitmatu käega olid tema karjääritegemises toetanud. Ilves oli ainuke, kes teistelt midagi ei oodanud ega mingit kasu ei püüdnud, kuna temal oli soe kohake juba istumise all.
Kambajõmmide esimesed sõnad olid teatud afekteerituse tõttu pisut sunnitud ja eine algas kaunis külmas õhkkonnas. Ilves märkas seda ja tellis, et sellest kiiresti vabaneda, maksumaksja kulul neli kasti šampanjat.
Kiiresti hajutas see suurepärane – ja muidu saadud! – vedelik viimase pilve nende südamest. Kõik neli hakkasid kõnelema üha valjemini ja alustasid juttu, ilma et oleksid üksteise sõnu lõpuni ära kuulanud. Sündis kuulmatu asi – Ilves päästis lahti oma mulgi kuue nööbid. Seda nähes tiris Padar lahti ka oma püksiluku.
Alguses keerles jutt poliitiliste lahingute, valimisvõitluse, saadud ja antud altkäemaksude ümber.
“Ausõna!” hüüdis Laar naerdes, “laimame nüüd pisut ka oma poliitilisi vastaseid. Tahaksin meeleldi jutustada Savisaarest. On see lubatud?”
“Lubatud!” ütles Ansip naerma puhkedes, “lubatud! Sel aastal me Keskerakonnaga veel uut valitsusliitu ei moodusta. Jutustage oma lugu, ma jätan selle meelde ja kannan kunagi Savisaarele ette, kui on vaja IRLile kärna panna.”
“Savisaar, kes taotles Eestis elavate venelaste toetust ja poolehoidu, saatis Dmitri Klenskile kirja, paludes teda nimetada tingimused, millede alusel ta võiks linnapeale seda au teha ja temaga kokku leppida. Klenski, kellel oli vastik endast suurema lurjusega tegemist teha, seadis vastumeelselt oma tingimuste nimestiku kokku ja saatis linnapeale. Nimekirjas oli kolm tingimust, mis Savisaarele ei meeldinud (Pronkssõdur Hundisilmale, Mark Sirõk abilinnapeaks ja eesti keel teiseks riigikeeleks). Ta tegi Klenskile ettepaneku loobuda neist kolme miljoni krooni eest.”
“Ahahaa!” müristasid kolm sõpra, “see pole just kallis ja tal polnud pealegi karta, et sõnasabast kinni hakatakse. Mis tegi Klenski?”
“Klenski saatis Savisaarele kohe 10 miljonit krooni, paludes teda mitte kunagi enam talle meile saata, ja pakkudes talle teise 10 miljonit, kui ta annab lubaduse temaga ka mitte enam rääkida.”
“Ja Savisaar? Ta vihastas?” küsis Ilves.
“Ta laskis Klenskile nahatäie anda?” arvas Padar.
“Ta võttis summa vastu?” oletas Ansip. “Mina oleksin küll nii teinud.”
“Aimasite õigesti, Ansip,” kinnitas Laar.
Ja kõik kolm puhkesid nii mürisevalt naerma, et restorani administraator tuli üles küsima, kas härrased vajavad ehk midagi. Ta oli arvanud, et kakeldakse, nagu valitsusliidu kohtumistel tavaliselt.
Pikapeale lõbusus vaibus.
“Kas võib puudutada Villu Reiljanit?” küsis Ansip. “Mul on suur himu seda teha.”
“Rääkige aga pealegi,” ütles Laar. “Ma panen ainult oma diktofoni lindistama.” Ta tundis põhjani seda vaimukat ja julget komsomoliaktivisti, kes iial kedagi taga rääkimata ei jätnud.
“Ja teie, Ilves?” küsis Ansip.
“Vannun kõigi Ärma talu tasumata arvete juures, et me naerame, kui oskate olla naljakas.”
“Ma alustan siis,” sõnas Ansip.
“Kord vestles Aivar Pohlak oma vana vihamehe Indrek Kannikuga ja ütles sellele, et tal oli Lilleküla staadioni rahastamise pärast väike mõtete lahkuminek härra Reiljaniga. Nähes, et viimane on nüüd nii tihedasti seotud Savisaare ja tema Sumoliidu ning Kepikõnniassotsiatsiooniga, kuna ta ometi oli lubanud jalgpalli toetada, olevat ta Reiljani kõvasti töganud. Kannik, kes paremini kui keegi teine teadis, kui kerge käe ja jalaga Pohlak on, oli väga üllatunud ja jutustas loost viibimata kõigile oma vähestele sõpradele. Jutt levis ja kõik hakkasid Pohlakut põlgama. Viimane hakkas otsima selle üldise külmuse põhjusi. Talle ei juletud seda algul seletada, lõpuks aga võttis keegi südame rindu ja ütles talle, et kõik on imestunud, et ta sellist neetud rehepappi ainult mõnitas, kuigi see oleks ära teeninud palju hullemat.
“Aga keda siis mõnitati?” küsib Pohlak üllatunult, “kes sai noomida ja kes räägib noomimisest?”
“Kuid te kinnitate ju, et mõnitasite...”
“Keda?”
“Reiljanit.”
“Mina?”
“Kas te ei töganud siis Reiljanit, nagu te seda ütlesite?”
“Tohoo, pagana päralt!” hüüab Pohlak. “Ma tögasin teda tublisti. Kutsusin ta ühel õhtul staadioni tagaruumi, virutasin rusikaga solaari, siis jalaga näkku, siis...”
“Aa, härra Pohlak,” hüüab mees, “ma mõistan, te tahtsite öelda togisin.”
“Tögasin, togisin – mis vahet seal on?” ütleb Pohlak. “Kas see pole siis üks ja sama! Tõesti, meie sõnasepad on küll tähenärijad.””
See Pohlaku filoloogiline eksitus tekitas palju naeru. Lepiti kokku, et parteivaim pagendatakse valitsusliidu koosviibimistelt igaveseks ning et Ansip ja Padar võivad pilgata Reiljani, tingimusel, et Ilves ja Laar võivad togida Savisaart.