Kolm päeva kodutuna Tallinna linnas
Plaan oli lihtne ja selge – veeta kolm jõulueelset ööd nii, nagu veedavad neid öid sajad heidikud Tallinnas – ilma koduta, ilma rahata.
Kodutute arv Tallinnas on asi, mida keegi täpselt ei tea. On arvatud, et neid võib olla Tallinnas kaks-kolm tuhat. Ainuke, mida teatakse, on, et neid koduta inimesi, kes Tallinnas kolme talvekuu jooksul surnuks külmuvad, on viimastel aastatel keskeltläbi kakssada.
Pikad aluspüksid, T-särk, kaks kampsunit (üks nendest koidest läbi aetud, aga seevastu paks), selle peal kaltsupoest ostetud jakk ja kõige otsas helebeež kapuutsiga naistejope, mis minu mäletamist mööda on suveniir laulva revolutsiooni aegadest, mil hea Rootsi onu kodumaale riidekraami saatis. Villased sokid, paksud kindad, müts. Ei, külm küll ei tohiks hakata, kui just pingi peale või kuuse alla ei jää.
Nõuandjaid on palju.
“Sa pane riiete alla ajalehed. See hoiab soojas.”
“Sa maga poes!”
“Sa tule meie hoovi, maga seal!”
“Kui sa pappkaste tahad, ma võin anda!”
“Gaas hoia kindlasti taskus!”
Teisipäeva õhtul läheb asjaks. Tõsi, üsna hilisel tunnil, sest muud tööd tahavad lõpetamist. Männikul Kauge tänav 4 asuva kodutute öömaja-varjupaiga ukse taga olen mõni kriips üle kesköö. Uks on lukus.
Mis seal ikka! On ilus talveöö, paar kraadi külma, peaaegu tuuletu, kuu kumab läbi pilvehämu. Pooleteist tunni pärast olen juba kesklinnas ja astun üle Vabaduse platsi.
*
Tallinna vanalinn on öösel rahvarohke. Tänavatel sibab öölokaalide hiliseid kundesid. Kostab hõikeid ja naeru, vurab taksosid.
Keegi naishääl hüüab kolme paiku raekoja platsil jõululaada putkade vahel: “Appi, politsei!” Aga see on vist nali.
Ettevaatuse mõttes hindan igal tänavanurgal valvsalt olukorda – kui ikka läheneb viie-kuueliikmeline häälekas grupp, valin targu teise tee.
Poole viie paiku märkan Suur-Karja tänava pubi aknaaluses lauas tuntud meest. Vehin, lehvitan, ja ta lehvitab vastu: tule sisse! Mees on istunud pubis kolm tundi, tellinud pole midagi. Nägu kahvatu, põsed lohkus, käed laua peal koos. Räägib, et kuskil pole olla ega elada ja et kas ma ei viskaks viis kümpi, kui on. Ütlen, et mul on taskus lausa neli krooni (mis vastab tõele) ja et kui need on abiks, siis palun. Ta loobub ja jääb edasi istuma, lootes, et pubi paks kiilaspäine turvamees teda enne hommikut tänavale ei tõsta.
Kell viis toimetab Viru tänaval juba mõni kojamees ja -naine. Siin-seal peatub mõni kaubabuss.
Kell on mõni minut kuus läbi, kui WW-Passaaži lähedal sularahaautomaadi ees seisab tihedas pundis kolm meest. Äkitselt käib tuhm matakas, üks kolmest kukub asfaldile ja kaks ülejäänut kõnnivad ära. Pole vist sobiv hetk küsimiseks, et halloo, härrad, mis siis õige juhtus kah. Astun minema. Mõni minut hiljem, kui samasse kohta tagasi jõuan – südame põksudes – on mees püsti saanud ja tuigerdab kaugemale.
Kell on seitse. Vabaduse väljaku Jaani kiriku poolses küljes lippab spordidressis isand koera järel ühe puu juurest teise juurde. Viimase puu taga tõmbab kollane koer selja küüru ja kükitab. Spordidressis isand korjab kükitamise tagajärjed kilekotti ja pistab koti prügikasti ja tandem tüürib edasi. Koer ees, mees järel.
Vaatan, selg vastu puud, ja kujutlen kirka selgusega, kuidas ma kahe nädala pärast käe prügikasti piruka järele küünitan ja kuidas midagi sootuks muud näppu jääb.
Sigaretisuitsu lehk hõljub varahommikul Tallinna bussipeatuste ümber nagu odavas einelauas. Kui troll või buss ette sõidab, visatakse konid rentslisse, haaratakse kilekotid sangapidi pihku, astutakse bussi ja sõidatakse vabrikutesse laiali.
Tõuseb tuul ja mööda kõnniteed libiseb õhkõrn lumeviirg.
Kui seisma jääda, võib vilu hakata.
*
Kui kell üheksa hommikul sooja toimetusse astun (ka osa kodutuid veedab oma päevi raamatukogudes ajalehti lugedes!) ei saa kiita, et toonus just reibas oleks. Kõht tühi ei ole, aga pea on magamatusest paks. Vasaku jala mingile tundmatule lihasele olen jalutuskäiguga teinud tuntavalt viga, mistõttu treppidest liiklen aegapidi.
Konfiskeerin lehekujundaja laualt kolm piparkooki (see on tänaseks üles tunnistatud!) tõstan jalad lauale ja tukun.
Ekspressi autojuhtidelt, kes esimestena saabuvad ja mu jopet põrnitsevad (“sellisega ju võib käia, aga kas peab?!”), saan kaks kilekotitäit pudeleid ja tassin need lähimasse taarapunkti. Õllepudel maksab kroon kümme, plastpudel kümme senti. Kaks kilekotitäit taarat toob sisse 19 krooni ja 40 senti.
Kohti, kus kodututele suppi jagatakse, on Tallinnas paar-kolm. Tehnika tänaval, kus toimetavad nunnad, ja Punase Risti majas Eha tänav 8.
Mina satun aadressile Koidu 12, kus on Tallinna Kristlik Hoolekandekeskus ja kus tüse venelanna valab viie krooni eest taldriku borši ääreni täis. Teine käik on mannapuder ja tee. Ruudulise pintsakuga vanem mees istub klaveri taga – käed välja sirutatud nagu vormelisõitjal – ja esitab vaheldumisi meeleolumuusikat ja Bachi prelüüde. Hetkel kõlab “Igaühe jaoks on kuskil keegi”. Prillid on pianist laubale lükanud, pea on ta visanud kuklasse. Kui tuppa astub peremees Juhan Saul – prillid ees ja soni peas –, tõuseb pintsakuga mees püsti. Saul annab pintsakumehele veidi raha: “Sa oled päris tühi. Võta!” See istub ja mängib edasi.
Saul räägib, et võib vabalt linnaametnikele “vastu molli
põrutada”, sest toetust pole ta nende käest saanud. Tema juures
saab kodutu süüa kolm päeva järjest, rohkem ei saa lubada.
Ei tule välja.
Boršiportsust jätkub kauaks – ma haisen
küüslaugu järele veel järgmisel hommikul ja kõht on
hästi täis.
Õhtul sõidan number viis bussiga Männikule Kauge tänavale ja loodan, et saan öömajja sisse. Ilmajaam ennustab tuisku.
*
“Odekolonni te ei joo?”
“Ei.”
“Tüli ei nori, kaklema ei kipu?”
“Ei.”
“Siis andke allkiri.”
Oh õnne! Öömajas toas number 17 on voodi tühjaks jäänud ja kirjus kampsunis klienditeenindaja võtab mind jutule. Tal on lahke hääl.
Kollase blanketi peale koostatakse mulle saateleht Magasini tänava hooldushaiglasse, kus tuleb teha kopsupilt, mis tõestaks, et ma põen/ei põe tuberkuloosi. Lähematel päevadel pean astuma läbi linnosavalitsusest ja võtma tõendi, et minu viimane elupaik oli tõepoolest Tallinn.
Siis suunatakse mind riietusruumi (kampsuni-, saapa- ja mütsivalik on seal mitmekesine) ja seejärel duši alla.
Kauge tänava öömaja-varjupaigas on kohti 74 kodutule. Mõne toa rahvas liikleb siin kepi, kargu ja ratastooli abil ja mõnest toast hoovab mädanevate kehaliikmete lehk ja mõne toa meestel pole pealtnäha midagi viga.
Tuba number 17 on eliittuba. Siin asub viis kahekorruselist nari, millest keskmise nari ülemisele korrusele tõstetakse minu tarbeks värsked linad, käterätt ja padjapüür.
Toaseinas on kogukas raamaturiiul, valik üllatavalt hea. Valin James Aldridge'i teose “Kütt” sarjast "XX sajandi raamat", mis jutustab nii Kanada metsikust loodusest kui ka linnatsivilisatsiooni pahedest ja mille varjus on hea märkmeid teha.
Kõrvalnari on minu omaga kokku lükatud ja naaber, prillidega kõhetu venelane, asutab ennast kell kümme magama minema. Nii kui pea padja peale paneb, nii ta ka magab. Ja magades elab mees oma unenägudele häälekalt kaasa – niutsub, ägab ja oigab ööotsa. Vahepeal tõuseb istuli, viskab teki jalutsisse ja kahmab padja alt käterätiku ja nühib ennast sellega pealaest jalatallani, pomiseb jolki-palki, jolki-palki, tõmbab teki peale ja niutsub edasi.
Vasakut kätt oleva nari ülemisel korral pesitsev halli peaga mees laseb endale õhtul enne voodisse minekut pahinal deodoranti krae vahele, silmanurgast registreerides, et kas toakaaslased ikka nägid. Nad isegi tundsid, mitte ainult ei näinud! Lõhnahügieen läbitud, pigistab halli peaga mees tuubist jortsu kreemi ja hõõrub selle äärmise põhjalikkusega näo peale laiali. Kõige krooniks valab mees peopessa sortsu kölnivett, hõõrub käsi vastamisi ja klopib kaela ja näo põhjalikult läbi. Kogu etendust saadavad mehe ühtlased ja sügavad ohked, nagu viheldaks sajakraadises leilis. Öörahu saabudes on tuba imalat odööri paksult täis.
Meest, kes magab minust korrus allpool, ma eriti ei näe, aga na tunnen ta vastu poolehoidu, sest tal on mõistlik jutt ja terased kommentaarid. Kui tema jalahaava tullakse siduma, siis tuleb kuskilt mingi eriti rõve hais (ma ei tea siiamaani, mis haiseb, ma siiski kahtlustan, et mingi rohi). Öösel läheb mehel uni ära ja ta teeb vaikselt suitsu ja suits immutab mu (kes ma magan suitsetaja kohal) läbi nagu lesta. Aga sellest pole midagi. Mehel on head vastused ja kommentaarid.
*
Hallipäine mees ärkab varem kui teised. Paneb teki kokku, peksab padja kohevaks, kisub lina madratsi peale sirgu. Kuigi sisekord sätestab, et lina asukoht koos teki ja padjaga on kokku lapituna voodi peatsis.
Hallipäine mees selgitab, et kunagi tahtnud ta saada laevakapteniks ja käis merekoolis (mis küll pooleli jäi) ja et näed, mõned asjad jäävad ikka külge ka.
Keegi on maganud koridorinurgas, tahab nüüd püsti tõusta, aga ei saa. Ta püüab, aga ei saa. Võtab harjavarre appi, aga ei midagi. See, et pöidla ümber mässitud narts on värskest verest läbi imbunud, on täpes arvukate hädade kõrval, mis teda vaevavad. Peas on tal aastakümneid tagasi valminud kudum, mida kaunistav dekoratiivne ilunõel reedab, et mütsiomanik on õrnemast soost. Ta ei saa püsti. Võtan naisterahval käe alt kinni, aga ikka ei õnnestu. Keegi võtab ka teiselt poolt ja ta tõuseb. Ta on omadega väga läbi. Ta seisab seina najal ja kogub jõudu, põrandahari toeks, ja läheb siis liikvele, vaevu-vaevu tõuseb tema jalg üle ukseläve.
Sõidan linna (bussiga ja jänest). Öösel ongi kõvasti tuisanud.
Mõtlen, et peaks kodustele jõulukinke ostma, aga tegudeni ei jõua. Toimetuses kuulan õpetussõnu
“Sa peaks tegema nagu Hemingway, kes ei viitsinud ennast pesta – ta käis küll alailma ujumas ja tal oli oma bassein, aga ta ei viitsinud ennast pesta ja aegajalt hõõrus ennast viinaga üle!”
Vean ennast lõuna ajal Koidu tänava kristlikku hooldekeskusesse, kus pintsakuga klaverimängija esitab endise kirega Bachi ja meeleolumuusikat, ja kohtan hallipeaga meest kõrvalnarilt. Seda, kes õhtuti deodoranti vusistab ja merekoolis käis. Mees on heas tujus ja tutvustab lahkelt oma töömeheteed. Räägib, et tema ühtegi pudelit maast ei korja ja prügikastis ei käi. Et ükskord pakkusid teised kodutud talle saia. Tema söötis saia varblastele ja teised kodutud elasid seda valusalt läbi.
“Ma pole mingi tavaline kodutu, ma käin ju tööl!”
“Mis tööd sa teed?” uurin mehelt.
“Küsin soomlastelt raha!”
“Ja kohe annabki?”
“Mõni ei anna, mõni annab…” Nüüd pöördub halli peage mees palvega minu poole. “Kuule, ole hea, laena mulle oma musti prille!”
“Ma ei laena oma prille!”
“Kuule, sõber, laena korraks!”
“Ei!”
“Ole hea, ma lihtsalt proovin, kui tumedad nad on!”
“Kuule, räägime millestki muust!”
“No korraks noh, ma annan kohe tagasi!”
“Aitab!”
“No korraks, noh!”
“No hea küll, proovi!”
Halli peaga mees võtab prillid, paneb endale ette ja annab kohe tagasi ja naerab nii et ei saa enam pidama.
“Vaat nii teen ma soomlastega!”
*
Kolmas öö. On jõululaupäevaeelne õhtu. Mehed on Kauge tänaval peo pidamisega vaikselt alustanud. Mind asjasse ei pühendata, aga vaatlustulemused James Aldridge'i raamatu varjust näitavad, et meestel on pudel ja et see on peidetud raamaturiiuli taha.
Olen vahepeal teada saanud, et mu narinaaber Jolki-Palki on endine tantsuõpetaja. Ta luges mulle isiklikult üles nimekirja Tallinna keskkoole, kus ta aastaid poloneesi ja padespaani õpetas.
Kuu aega tagasi jäi tantsuõpetaja trammis magama ja ilma 750 kroonist, ID-kaardist, passist, kõigest. Jala põletas vastu ahju ära, nüüd jalg mädaneb. Ja täna näitab tantsuõpetaja sidujale oma jalga. Sääre peal on peopesasuurune mädanev veritsev haav.
Siduja Ene: “Püha Jeesus!”
“Siin tuleb puujalg panna, muud ei jää üle!” teab keegi.
“Kurat, see mees läheb ära! See läheb ära!”
“Natuke lutše oli, ma ei tahtnud tülitada!” vabandab tantsuõpetaja ise.
“Lutše, lutše!” osatab siduja.
“Kas on luuni väljas?” küsib keegi.
“Veel ei ole!”
“Miks sa siis jood!” manitseb siduja. “Tõ kak malenki rebjonok, tšestnoje slovo! Vodka i tabletki, eto že nje poidjot!”
Kuskil allkorrusel käib vaikne venekeelne jutt. Keegi ütleb, et tema ei tahaks olla kohtumõistja. Vaikse häälega vene mehed räägivad tõsistest asjust. Ma arvan, et ma kuulsin õigesti, et jutuks on mingid briljandid.
Lõhnav mees seisab minu nari kõrval ja on eriti kuraasi täis. Räägib, kuidas ta ükskord öö otsa kõrstsis istus, kui kuskil elada ei olnud. Ja ööd on nii pikad.
“Ööd on pikad, aga pardike on väike!” osatab ukse peal tume vuntsidega kuju nagu filminäitleja. Tõmbab ukse kinni ja läheb ära.
Halli peaga mees on heas tujus. Kiidab, et teab peast hulka luuletusi, seisab mu nari kõrval ja kukub deklameerima. Iga värsirea puhul oma kõva nimetissõrmega mulle vastu õlga toksides.
Panin oma musta täku ette/Sõitsin möldri maja ette/Täku kinni sidusin/Toa poole lidusin/Tuppa astsin, istet anti/Kohvitassid laual kanti/Toas oli kõik nii pilla-palla/Kass oli sittund laua alla/Vana naine kassi moodi/Ahju peale tegi voodi …
Halli peaga mees naerab laginal. Tal on hea luuleand ja veel parem tuju.
"Oi, ma olen palju luuletusi kirjutanud!"
Hambad katki, haridus väike/ Sõrmeküünte all sünnimaa muld/ Silmad võtavad süüdlase läike/ Küsid möödujalt suitsule tuld/ Mõni annab, ei vaatagi otsa/ Ise mõtleb, et jälle üks pätt/ Aga ometi ükskord ka mulle/ Anti suud ja pakuti kätt.
Kas see pole Runnel, mõtlen.
Uks läheb lahti. Vunts astub sisse.
“Tooge Gevalia kohvi! Juttu jätkub kauemaks!!!” Kuulab sekundit paar.
“Kurat, ma seda jutumeest ei kannata!” Ja läheb torisedes ära.
Pärast vaatan kodus järele. Runnel mis Runnel.
Kui halli peaga mees magama läheb, võtab ta raamaturiiuli juures väikese suraka ja laseb deodoranti otsa ja und tal enam ei tule.
“Sul on mingi töö?” See on halli peaga mees, kes küsib.
“Jah.”
“Mis töö!”
“Ah, kontoritöö.”
“Normaalne!” Peab väikses pausi. “Aga ma otsin inimest, kellega korterit üürida. Sa ei taha?”
Võtan pausi mõtlemiseks.
“Sa oled kultuurne mees, ei karju, ei sõima, suitsu ei tee, riided puhtad, ei laamenda. Ei, ma tõsiselt räägin, tead. Ei ole sellist. Võtaksime korteri. Kaks voodit. Siin seinas üks, seal seinas teine. Paneme muusikakeskuse majja. Televiisori. Normaalne, tead!
Mul on kõik olemas, kingad, talvemüts, viisakad riided, kuld, hõbe.
Ma võin ennast ilusti riidesse panna ja õhtul vabalt, ma ei tea… restorani ka minna, tead.”
Ma ei oska midagi vastata.
“Ja mis tööd me siis teeks?” küsin.
“Mis tööd, mis tööd! Pommiks soomlastelt raha!!!”
Natukese aja pärast, kui tantsuõpetaja juba ammu oma unenägusid näeb, küsib halli peaga mees.
“Magad juba või?”
“Jah.”
“Tahad kuulata või.” Halli peaga mees küünitab mu poole pisikest makki, mille ta kurat teab kust enesele saanud on.
“Normaalselt mängib. Tahad?”
“Ei taha.”
“Normaalselt mängib. Magad või!?”
“Jah.”
*
Jõululaupäeva hommikul ei joo ma hommikul öömajas teed ega midagi. Teen panuse Koidu tänava kodutute jõululauale, mis algab kell neli. Aga päev on pikk. Vantsin mööda linna ja tunnen, kuidas põsed lohku vajuvad, käed kergelt värisevad ja asjad kukuvad ja takerduvad. Lülitun säästurežiimile – ei räägi, ei suhtle ja hoidun seina poole.
Mul on vaja osta jõulukingiks paar raamatut, aga rahvast on poodides nii palju ja raamatuid riiulitel veel rohkem ja mul hakkab paha ja ma teen, et poest välja saan.
Otsustan, et ma pean midagi sööma, kuradile see kodutumäng!
Astun hamburgerikohvikusse Viru tänava algul. Teen juba otsuse juustuburgeri kasuks koos friikartulite ja kokaga, aga järjekord on pikk (kaks inimest!) ja ma ei kannata oodata ja ma lähen ära.
Koidu tänaval kodutute jõululauda jõuan kohale kümme minutit pärast nelja. Inimesed lasti sisse kell neli. Ruum on luitunud kampsunites palju lugenud nägudega mehi tihedasti täis. Pintsakuga mees esitab klaveril jõulumeloodiaid ja mis ma näen – küpsised ja kommid on laudadelt viimseni ära söödud ja taskusse aetud.
“Tere, no tulid jälle vaatama, kuidas meil läheb? Näe, inimesi on palju, kõik ei mahugi ära! Kohe tuleb kirikuõpetaja, pärast tulevad vorstid!”
Vaatan natuke ringi, soovin häid pühi ja lahkun. Kella kaheksani õhtul istun ühe koha peal ja liigutan väga vähe.
“Isa, kes sa oled taevas, su nimele anname au…”
Kauge tänavale on tulnud oma söögipottidega Milvi Aaslaid, ääretult armas inimene Oleviste kogudusest. Väike ja habras ja nii armas, et kodutud on järjekorras, et teda kallistada ja pai teha. Ta kallistab ja paitab neid vastu.
Ta on söötnud ja ravinud ja hellitanud Kauge tänava kodutuid viis ja pool aastat ja pole saanud ei tuberkuloosi ega täisid.
Eile alustas ta kodus riisi keetmist, täna hakkas pärast lõunat salatit lõikuma ja nüüd on siin, pakub salatit, ja sardelli ja teed.
Harva maitseb mõni toit nii hästi!
Milvil on kaasas Oleviste koguduse posid-tüdrukud, kes kodututele jõululaule laulavad. Istuvad koridori maha ja läheb lahti:
…Sa jõulu iga päev võid kogeda. Ja rõõmu-rahu hinges tunda saad…
“Miks sa tuppa ei tule?” See on mädaneva jalaga tantsija, kes küsib.
“Tead, ma lähen vist koju.”
“Jolki palki! Sul on kodu!?”
Avastan, et olen andnud mõtlematu vastuse. Mul ju ei ole kodu!
”Jah. Ja ehk saan täna koju!”
“Sul on kõik jälle korras?” Tantsuõpetajal on osavõtlik pilk. Võib lausa öelda, et ta lausa särab üle näo. Tantsuõpetajal on ilmselt ka väike pühadepits hinge all.
“Mul on su pärast hea meel! Jolki palki, mul on Astrahani hing. Ma olen kasakas! Ma ei karda surma ega valu!”
Ta hoiab mul kaua aega kätt. Ja vannutab, et kui mul iial midagi juhtuma peaks, ükskõik siis kuskohas, siis otsigu ma ta üles. “Jesli što, sprasi Tantsora!”
Luban otsida.
Imelik on olla kodus. Soe tuba ja nurruv kass.
Ja naine imestab: näed siis, kus mu vana jope on!
Kodutute öömajakohti on Tallinnas 253
1. Akadeemia tee 32 (50 kohta)
2. Akadeemia tee 48 (40 kohta)
3-4. Alasi 8 (ajutiselt Magasini 29, 47 kohta)
5. Kauge 4 (74 kohta)
6. Laevastiku 1a (43 kohta)
Kodutuid on hinnanguliselt 2000–3000.
