Köln: aiamööbel, oksakäärid ja piraatlus

Aiandustarvete ja vaba aja messil SPOGA+GAFA 31.08 - 02.09 Kölni messikeskuses käis Tõnu Kaalep.

Muidugi on selline väljapanek haaramatu. Terve linnaosa suurune messikeskus ja 11 üsna suurt paviljoni täis kõike mõeldavat ja mõeldamatut, mida vabaõhuelu ja aiapidamisega saab seostada.

Labidad, kokkupandavad kuurid, spordivahendid, grillid, lilleseemned, sada muruniidukit ühes hallis.

Ja rahvamass tunglemas, nii müügiinimesed kui lihtuudishimulikud.

Meelde jäävad kurioosumid, nagu neljameetrine aiabassein, mille keskel rakmed, et ujuja saaks pisiveekogus paigalujumist viljeleda. Nutikas ja imelihtne, päikese jõul vett soojendav välidušš mustast kilekotist, mille saab puu või posti külge riputada. Kõikvõimalikel tehnoloogiatel töötavad aiavalgustid. Kunstkosed ja tiigiehitamiskomplektid. Ja meetrite kaupa aiapäkapikke.

Aiamööbel kolme moodi

Vaatamata sadadele esinejatele võis aiamööbli kui ehk olulisima teema näited jagada julmalt kolmeks võrdväärseks kategooriaks.

Kõigepealt klassika, ikka need peitsitud puust aastakümneid ja isegi -sadu muutumatu kuju säilitanud toolid, lauad ja lamamistoolid, kõik nagu ennemuiste, iseenesest reeglina (millest oli muidugi ka erandeid, sakslaste kitšilembus leidis kinnitust) hea maitsega disainitud asjad. Kindla peale minek, millele näib turgu jätkuvat veel kaua.

Teine stiil on rohkem tavamööblit meenutav korrektne funktsionalism, äärmuslikes versioonides lausa high-tech. Tavaliselt mustad, hallid ja hõbedased toonid, konkreetsed ja lihtsad vormid, kalli lihtsuse hõng. Midagi, mida automaatselt seostad Itaaliaga, kuigi selliste esemete tootjaid jätkub kõikjale.

Kolmandaks värvikirevus, tavaliselt plastist tihti veidi ogara kujuga ilmastikukindlad, loodusega kontrasteeruvad esemed. Kõige futuristlikum ja samas ilmselt laienev grupp. Võib-olla on selle põhjuseks tarbijate põlvkondlikkus või kunagi vist Philippe Starcki poolt loodud stiilinišš? Või ka näiteks aiakujunduse muutumine üha tehislikumaks? (Selle kõrval on muidugi sel alal olemas ka tugev trend loodusläheduse suunas, selge see.)

Tööriist kui sõber

Aiatööriistade turg mahutab kõike, nii odavaid rahvalikke esemeid vähenõudlikele kui ka kalleid, vähemalt pealtnäha igavesi relvi; nii asju, mille kuju aastaid sama ja mida ilmselt parandada ei anna, kui ka tehnikaimesid ja uusleiutisi. Viimases mõttes paistis silma Soome Fiskars, kelle üsna suur, rangelt firmavärvides (oranž ja must) kujundatud ekspositsioon keskendus klassika kõrval uuenduslikkusele ja võimaldas labidaid ja kääre ka kohaleveetud mullakastide ja pinu peal proovida. Teleskoopvarrega lõikur, millega saab kätte ka kuue meetri kõrgusel kasvava oksa?

Palun. Kaval ülekandemehhanism, mis võimaldab tavakääridele kättesaamatult jämeda oksa kolme liigutusega ikka läbi lõigata, palun. Fiskarsi peadisaineri, vanema härrasmehe Olavi Lindeni jutust pressikonverentsil võis aru saada, kuidas tööriistadisain on inimesekeskne inseneritöö, mis peab arvestama ennekõike ergonoomikaga; praegu näiteks elanikkonna lakkamatu vananemisega, mis sunnib tööriistaloojaid painduma ka liigesehaigete ja piiratud võimetega aiapidajate järgi.

Piraatlusehirm ja Hiina

Püüdsin pildistamiskeelule vaatamata teha pilti ühe Saksa firma aiapäkapikkude kollektsioonist, see oma kitšlikkuses oli niivõrd üle võlli, et lihtsalt kutsus jäädvustama. Loomulikult oli kohe kohal valvsalt n&au ml;ppu viibutav päkapikufirma esindaja.

Hirm tööstusspionaaži ees oli üldine, maniakaalne ja kohati ikkagi ka põhjendatud. Samad ideed kordusid firmalt firmale; kohati, näiteks klassikalisema aiamööbli puhul, on väga loogiline, et samasugust eset toodavad kümned tootjad. Samas uuema ja originaalsema loomingu puhul saab autorikaitsest oluline küsimus.

Ja eraldi asunud päris suur Hiina ­paviljon osutus piraatluse triumfiks! Seal võis näha kõike seda, mida mujal, meetrite viisi esemeid Itaalia mööblist IKEA kastekannuni välja, kuid kõik püüdsid teha nägu, nagu oleks tegemist hiinlaste kordumatu omaloominguga. Ja hiinapärasust, kergetki eksootikat, mida oleksin oodanud, peaaegu ei olnud. Ainult imitatsioonid ja igavlevad, plastkarbist rahvustoite söövad hiinlased.

***

Osalesid ka kolm Eesti firmat, kes kuulusid kõik traditsioonitruu puutöö valda. Palkmajad ja muu selline. Igatahes võib neid julguse eest tunnustada, kuigi väljapandu sarnanes sadade sarnaste tootjate asjadega.

Messid on mürarohked kohad, aga alati leiab möllu ja masstoodangu seest ka midagi vaatamisväärilist. See mess polnud erand.