Koloneli sõnum vennale – võta püstol ja lase ennast maha!

Kaitseväe endise juhataja vend tegeleb juba aastaid fantaasiarikaste petuskeemidega, esitledes end ohvritele muuhulgas kaitseväe heade sidemetega usaldusisikuna. Venna sõnul parandab pidurdamatut aferisti ainult haud.

Mart Rosmann on mitmekülgselt andekas. Teaduskraadiga insenerina on ta kinkinud mitte ainult Eestile, vaid maailmale hulga uusi meditsiiniaparaate. Lisaks oli Rosmann üks karate maaletoojaid, esimesi treenereid ja tšempion Eestis.

Soliidse moega 63aastasel spordiveteranil, kes töötab koos mõnede Eesti säravamate teadlastega ja väisab regulaarselt kirikut, on aga ka paheline külg. Rosmann on trellide taga istunud narkolabori pidaja, pankrotimeister ja suurvõlgnik, kelle skalpi jahtisid omal ajal nii poliitikud kui ka kurikuulsad allilmategelased.

Hetkel tasapisi oma elu rööpasse upitava Rosmanni sõnul sai talle saatuslikuks päev, mil ta tutvus Kalju Roosimägiga, kes osutus virtuoosseks ja süüdimatuks petiseks, kes on naha üle kõrvade tõmmanud kümnetel kergeusklikel ning ka oma lihastel sugulastel (vt lisalugu). Pikast ohvrite reast suurima summa - ligi miljoni - kaotas Rosmann.

Kuid kõige hämmastavam on fakt, et ainus tegelik karistus külma kõhuga blufoloogile on seni vaid paar keretäit, millega vihased pettasaanud Roosimägit on nuhelnud. Ühegi ametniku hammas talle peale ei hakka, rääkimata kahjusummade väljanõudmisest.

Eellugu: sprotid ja maffia

1990. aastate algul oli Rosmannil käsil paljulubav spiromeetrite ehk kopsufunktsioone mõõtvate seadmete tootmisprojekt. Puudu oli kapital teadusäri käigus hoidmiseks. Sel ajal tutvus ta Roosimägiga, kes pakkus välja jumeka äri - unarusse jäetud kalakombinaadi Viinistus. "Vaadati numbreid ja projekt tõotas väga head kasumit," lausub Rosmann.

Teadur laenaski tuttavatelt kokku miljon krooni ning andis selle omakorda võlakirja vastu Roosimägile kombinaadi käivitamiseks. Äri läks mühinal - konserve ei jõutud nii palju valmistada, kui roheliste dollaripakkidega kohale sõitnud venelased tahtsid. "Kõik toimis suurepäraselt, mina sain teadlastele palka maksta ja laenuandjad said oma protsente," jutustab Rosmann.

Ühel hetkel võttis aga isand Roosimägi klientidelt ettemaksu ja kadus. Siit algas Rosmanni elus ajajärk, mis meenutab halba kriminulli. "Selgus, et selle taga oli üks kuritegelik grupp, kellele Roosimägi oli võlgu," teab Rosmann.

Roosimägi kadumise tõttu Viinistu sprotiprojekt luhtus (nüüd talitab sealsamas kunstimetseen Jaan Manitski), kuid vahetult pärast rahareformi oli sinna jäänud summa liiga suur, et seda lihtsalt korstnasse kirjutada.

Sprotivabriku investorite käsul otsisid Roosimägi üles ja klobisid teda ka kurikuulsa spordiklubi Flexer mehed. "Andsid korra isegi nii kõvasti kitli peale, et oli hirm, et sureb teine maha," räägib Rosmann, kes äris kogenematuna leidis end samuti järsku miljonilises miinuses.

Peretragöödia: vend pöördub vennast ära

Rosmann teab vähemalt üht juhtumit, kui Kalju läks verejanuliste rahanõudjate eest peitu kaitseväe baasi Maakri tänaval, mida juhtis toona tema vend Urmas Roosimägi. Rosmann, kelle firma valmistas omal ajal kaitseväele esimesed kõrgtehnoloogilised laskesimulaatorid, kurtis samuti aferisti tempudest tema paguneid kandvale vennale, kuid too ei tahtnud ega taha tänini asjast midagi kuulda.

1999.-2000. aastal, senise karjääri tipus oli kolonel Roosimägi kaitseväe juhataja kohusetäitja. Praegu juhib ta väljaõppekeskust Tapal. Tema sõnul pole vend Kalju mitte ainult pere must lammas, vaid tema jaoks persona non grata. "Ma ütlesin juba kümme aastat tagasi, et mul ei ole venda!" on kolonel resoluutne. "Pärast seda pole ma teda näinud ega tea, kus ta pesitseb." Sellest hoolimata sajab kõrge sõjaväelase postkasti tänini petisest venna põhjustatud võlgade täitekirju.

Õnnetuseks on paariast vend Roosimägit ka professionaalses plaanis rohkem kui korra blameerinud, esinedes mitmes pettuses kaitsestruktuuride usaldusisikuna, kes suudab pakkuda tulusaid tehinguid kaitseväega. "Ma andsin talle toona oma relva - mine nurga taha ja lase end maha. Siis on vähemalt hauaplats, kus inimesed võivad korra nutta, muidu nutavad nad kogu aeg," on Urmas Roosimägi venna oma elust maha kriipsutanud.

Tapa väljaõppekeskuse ülemal on Rosmannist ja teistest petetutest kahju, kuid tema meelest lähevad inimesed pahatihti liimile ahnusest pimestatuna. "Enne kui minu vennaga tehinguid tegema hakati, keegi minult ju ei küsinud, aga kui "pirukas" on käes, siis joostakse minu juurde," on aus vend tige.

Murdumine: narkotehas köögis

Mart Rosmann ei eita, et tubli annuse tragöödiast teenis ta välja isikliku rumalusega. Pärast kõrbemist Viinistus otsis ta paaniliselt võimalust, kuidas võlga tasa teenida. "Üks nutikas inimene, kes seda kõrvalt nägi, tegi ettepaneku - tööta mulle labor välja, aga see labor oleks olnud valge pulbri jaoks. Ähmis olingi nõus." Rosmann leidiski ühe pensionil keemiku ja hakkas temaga koduköögis amfetamiini keetmist katsetama.

Õieti tööle uimastilabor ei hakanudki, sest Rosmanni üks kannatanum kreeditor tegi kaitsepolitseile avalduse, et ta tegeleb mahuka musta relvaäriga. Kapo hakkas teiste seas ka Rosmanni jälgima. Kui jõuk kinni võeti, paljastus Eesti lähiajaloo suuremaid relvasmugeldamisjuhtumeid, kus Poolast pärit TT-püstolid rändasid Tšetšeeniasse.

Ühelt poolt ilmnes uurimisel, et Rosmann relvadesse ei puutunud (ehkki kandis ka ise toona kaenla all pirakat püstolit), kuid teisalt paljastus tema "kokandusprojekt". Kuniks politsei kõigest sotti sai, puhkas Rosmann seitse kuud Patareis, harjutas kõvasti karated, avastas enda jaoks ristiusu ja mõtles paksude müüride taga elu üle järele.

Kui kohus ta tingimisi süüdi mõistis ja välja lasi, ilmnes, et sama kannatamatu kreeditor oli tema võla edasi müünud Oleg Lvovi bandele. "Nemad lasid mul esimese tutvustusena maja ees auto õhku," nendib Rosmann, kelle sõnul tehti hiljem samade meestega rahulik kompromiss.

Kuid ka teised võlausaldajad, ehkki mitte nii äkilised, ei istunud käed rüpes, vaid arestisid kohtu kaudu tema korteri, teadusfirma Emros osakud ja auto ning viisid asja lõpuks mehe isikliku pankrotini. 1997. aastal välja kuulutatud eraisiku pankrotiga kaasnes ka ärikeeld.

Rosmannil omakorda olid alles Kalju Roosimägi talle kalatehase rajamisel antud võlakirjad. Võlausaldajate nimel andis pankrotihaldur Aivar Leismann Roosimägi kohtusse ja kuna too end näole ei andnud, mõisteti 1999. aastal temalt tagaselja välja
986 000 krooni.

Rosmanni sõnul pole see kohtuotsus väärt isegi paberit, millele see kirjutati, sest ükski vägi pole suutnud Roosimägit leida, veel vähe m seda raha temalt kätte saada. Nii pidi Rosmann alla neelama veel ühe mõru pilli, kui luhtunud kalatehase üks investor, Keskerakonda kuuluv linnapoliitik Leonid Mihhailov, veel tänavu temalt kohtus 100 000 krooni võitis. Seda maksab Rosmann tuhande krooni kaupa kokku sada kuud.

Ärkamine: piibel ja uus pere

Pisitasa võlgu likvideeriv Rosmann on omakorda talle miljoni välja mõistnud kohtuotsust pakkunud mitmele kohtutäiturile, kuid enamik on põlanud selle lootusetuks. Viimati tänavu kevadel kohtutäitur Kristiina Feinmani Riigi Teatajas avaldatud täitekutse Roosimägile oli sama hea kui kaevu karjuda.

Roosimägi on kadunud ja tegelast, kellel niikuinii ilmselt midagi hinge taga pole, keegi niisama jahtida ei viitsi. "Kui ma oleksingi väga leidlik ja tooksin ta ise kohale, siis ma oleksin juba seaduse vastu kaks korda eksinud. Esiteks olen temalt vabaduse võtnud ja teiseks - kellele ma ta annan?" on Mart Rosmann abitu.

Pärast vanglast vabanemist Valguse Tee vabakogudusega liitunud, sealt uue abikaasa leidnud ja praegu kolmeaastase tütre isa pole üleliia kättemaksujanuline. Teda häirib rohkem, et riik on impotentne. "Kuidas nii juhtub, et üks mees käib ja teeb pahandust ja ükski jõud ei hakka talle peale? Midagi on valesti, kui säärasele nuhtlusele lõppu ei tule!"

Balleti- ja petukunstnik

 

• Peterburis sündinud Kalju Roosimägi õppis balletti ja esines 80ndatel koguni Tallinna varietees. Aastate jooksul on ta küll tihti politsei huviorbiiti sattunud, aga karistati teda vaid korra, 2004. aasta kevadel. Ta sai tingimisi kuus kuud katseajaga, mis kestab tänini.
• Esinedes Riigikogu kokana, lubas ta muretseda parlamendi kaudu defitsiitseid Eurovisiooni lõppkontserdi pileteid. Pahaaimamatu Ivar* maksiski talle kuue pileti eest 15 000 krooni ja sõidutas ta Toompea lossi ette. See oli viimane kord, mil ta petist nägi. Roosimägi oli küll kokk, aga restoranis Gnoom, kust ta mõni kuu varem hundipassi sai.
• 43aastase Kalju firmanipp oli aastaid tuntud venna nime kuritarvitamine. Sõnaosava mehena sobitas ta ohvritega tutvust kõikmõeldavates olukordades - rongis, restoranis, isegi haiglas. Näiteks lubas ta vanametalliga tegelevale Dmitrile, et hangib Tapa sõjaväelinnaku ehituselt metalli. Et asi tunduks õige, viis ta partnerilt võetud 46 000 krooni viimase silme all kaitseministeeriumi uksest sisse. Mõistagi jäid kadunuks nii tema kui ka metallikoormad.
• Kui Kalju ravis Mustamäe haiglas põlvetraumat (mille päritolu seostavad paljud kellegi omakohtuga), leidis ta uue hanitatava naaberpalatist. Aado pani mängu ühe panga pankrotist saadud ligi 20 000 krooni, et teha ülikasumlikku äri katusematerjaliga, mis liikus Kalju sõnul kaitseministeeriumi kaudu.
• Olgat hullutas Kalju imeodavate fiktiivsete teleritega kaitseministeeriumi laost. Mitmele ohvrile jättis Kalju sügava mulje just sellega, et käis kaitsejõudude peastaabi, ministeeriumi või venna väeosa uksest sisse-välja nagu omainimene. Enamasti oskas aferist tegutseda nii, et temast ei jäänud paberil ühtki jälge ja kadus pärast raha saamist nagu vits vette.
• Urmas Roosimägi kuulutas oma sõnul vennale täieliku boikoti kümme aastat tagasi pärast juba teab-mitmendat intsidenti. Mitte ainult ei pommitanud võlausaldajad Roosimägide peret kõnedega, vaid "kapid" käisid isegi venna kodus. Mõõt sai täis siis, kui Kalju sai vennalt paar NATO toidupakki ja oskas isegi nende abil õnge võtta venelastest ärimehed, kes sadasid Urmas Roosimägi kabinetti ja teatasid, et on maksnud 4000 paki eest ja nõudsid nende kohest üleandmist.

 

* Ohvrite täisnimed toimetusele teada.