Komarovka ehk maakeeli Sääsküla nime tõi eestlaste ellu vabadussõda. Sõja algul, 28. novembril 1918 toimus Joala (Kreenholmi) lahing, milles Eesti-Saksa väesalk lõi tagasi Narva jõe ületanud 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu rünnaku. Pealetungi ettevalmistamisel oli keskne roll ka Komarovkal. 26. novembri õhtul laaditi kütipolk Jamburgis (praegu Kingissepp) vagunitesse ja kustutatud tuledega rong sõitis Komarovka külani. Sealt asuti pimedas Eesti poole teele. Komarovka külla jäeti maha voor, köögid jms.

Sümboolselt võikski öelda, et sama külaga on seotud nii vabadussõja algus kui ka lõpp, kui punaväed Komarovka oja taha sunniti ja 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 jõustus vaherahu.

PIDU KOMAROVKAS: 4. jalaväepolgu ohvitserid Vabadussõja ajal suvel 1919 kohalike elanikega Komarovka mõisas,

Tartu rahu kuld

1. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa Tartus rahulepingu. Leping määras ka riigipiiri, mille järgi sai just Komarovka piiripunktiks kahe riigi vahel. Rahulepinguga lubas Venemaa Eestile ka 15 miljonit kuldrubla. Kuu aega pärast lepingu Eesti-poolset ratifitseerimist pandigi Moskvast teele esimene kullasaadetis – kaheksa miljonit kuldrubla.

Venelased soovisid selle kulla üle anda nende raudtee lõppjaamas Jamburgis alates 14. märtsist 1920. Kuna Narva taga valvas piiri Eesti Rahvaväe 9. polk, tegi 1. diviisi ülem ­Aleksander Tõnisson just neile korralduse toimetada kuld Jamburgist Komarovkasse, laadida seal rongile ja seejärel eskortida Tallinna.

Üle kuue tonni kulda viierublastes Tsaari-Vene müntides oli pakitud padrunikastidesse. Need ootasid eestlasi Jamburgi jaamas, saadetis tuli paarikümne kilomeetri kaugusele Komarovkasse viia hobuvankritel (raudtee Komarovka ja Jamburgi vahel oli sõjas purustatud). 15. märtsi varahommikul asus 17 vankrist koosnenud voor teele. Veel sama päeva lõuna paiku jõudis kuld õnnelikult Komarovkasse.

„Komarovkas laaditakse kuld võretatud vangivagunitesse, mille lukustatud ustele Vene ja meie komisjonid oma pitsatid vajutavad ja sõit Narva poole algab,“ kirjeldas ajaleht Tallinna Teataja. Sealt toimetati 6,2 tonni kulda edasi pealinna.

KULDA TOOMA: Eesti kullavoor Komarovkas 15. märtsi hommikul 1920 enne väljasõitu Jamburgi.

Spioonide vahetuspunkt

Oktoobris 1921 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa vangide vahetamise lepingu, mille alusel vahetati järgmise aasta jooksul Komarovkas korduvalt vange. Venemaa vanglais istus nii salakuulamises kui ka poliitilistel põhjustel arreteeritud eestlasi ning vastupidi – ka Eesti võimud ei hoidnud vahistamistega tagasi. Ajavahemikus detsembrist 1921 kuni novembrini 1922 jõudis vahetuse teel Venemaale 124 inimest, Eesti sai tagasi 123 isikut.

Esimene suur vangide vahetus toimus 8. detsembril 1921, kui Eesti vabastas 43 kommunisti. Tolle päeva õhtul kogunes Komarovka jaama ette palju rahvast, kes uudishimulikult ootasid piiripunktis algavat vaatemängu. „Kella 10 ajal jõudsid väljasaadetavad kahes eshelonis kohale ja toimetati sellekohasesse valmisseatud vagunisse. Raudteepolitsei poolt oli korraldus tehtud, mille järele eraisikutel pääsemine raudteepiirkonda takistati,“ kirjeldas Vaba Maa.

Rahvas pidi seega pettuma, kuna midagi tähelepanuväärset piiril ei toimunud. Kell pool üks öösel hakkas rong vaikselt piiri poole liikuma. „Vahetuskaubaga“ sõitsid kaasa välis- ja sõjaministeeriumi ning Nõukogude Venemaa saatkonna esindajad. „Ei tulnud isegi kommunistide armsamat laulu Internatsionaali kuuldavale. Meeleolu näis kõigil väljasaadetavatel rõhutud olevat „paradiisi“ poole minnes,“ pilkas Vaba Maa.

PIIRIPUNKT: Eesti-Vene riigipiir Komarovkas 1930. aastatel.

Eesti iseseisvuse lõpu alguspunkt

28. septembril 1939 sõlmisid Eesti Vabariik ja N Liit Moskvas vastastikuse abistamise lepingu, mis lubas idanaabril rajada Eestisse sõjaväebaasid ja sisse tuua 25 000 maaväelast. 18. oktoobri hommikul kell 8 avati Komarovka lähistel piiriväravad ja algas Punaarmee väeosade voorimine Eestisse.

„Ma lasin mööda enam kui 80 autot ja nähes, et kõik laabub, istusin oma autosse, möödusin pikalt väljaveninud kolonnist ja NSVL lipuga autol asusin selle etteotsa. Oli üpris efektne vaatepilt. Iga 100 meetri järel seisis tee ääres kas politseinik või kaitseliitlane. Rahval oli keelatud isegi aknast välja vaadata. Üldiselt oli ümberkaudne elanikkond ilmselt küllalt hirmunud,“ kirjeldas N Liidu saadik Eestis Kuzma Nikitin. Eesti täieliku annekteerimiseni kulus veel kaheksa kuud.

Komarkovka jäi nüüd juba Eesti NSV ja Vene NFSV piirikülaks kuni 1945. aastani, mil Narva-tagused vallad läksid Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu.