Kohtusse minemast aga poiss keeldus. Ta ei saanud aru, miks on vaja täiskasvanutele tõestada süüdistatava süüd. Sellepärast andis ta koos emaga kohtule üle kirjakese: “Ei saa ju olla, et kõik lapsed valetavad, ja ainult TEMA räägib õigust.”

Tõnu õigus tähendab seda, et ta on umbes 30aastane, tunnistatud süüdivaks, elab Tallinnas ja armastab jalutada Mustamäe lastekodu kandis.

Just lastekodu töötaja oli see, kellele imelikult käituv meesterahvas silma jäi. Ta küsitles lapsi ja nende räägitu sai aluseks kriminaalasjale, mille kohtulik arutelu kestab juba kaugelt üle kuu.

Praeguseks on pedofiil Tõnu kohtuasjast käinud läbi 11 poissi ja üks ­tüdruk vanuses 8–15 aastat. Need on aga üksnes need lapsed, kellel jätkus julgust juhtunut tunnistada. Kannatanuid võib olla palju rohkem. Välismaine statistika ütleb, et üks pedofiil kasutab aastas ära kuni 60 last.

Eestis kannab pedofiilia teema sõna otseses mõttes märget “täiesti salajane”: kohtuistungid on kinnised, statistika puudub. See-eest on olemas mitteametlikud andmed, mis pärinevad lastekodude ja laste ning noortega tegelevate asutuste töötajatelt ja kinnitavad, et ligi pooled lastekodulastest on kokku puutunud seksuaalse vägivallaga.

“Eesti ühiskond ei erine teistest ühiskondadest,” sõnastab vanemprokurör Lea Pähkel. “Kaks protsenti ühiskonnast on seksuaalkurjategijad.”

Probleemi ulatuslikkusest kõnelevad ka Ekspressi enda andmed. Viimase nädala jooksul õnnestus meil tuvastada 23 pedofiiliajuhtu, mille asjaolusid praegu uurib politsei või mille ohvritega tegeleb psühholoog, mis aga ei ole jõudnud kohtumenetlusse, sest kannatanud ei soovi asja avali­kustamist. Seejuures ei kuulu pedofiilia kaugeltki n-ö tänavakuritegevuse valdkonda; sageli esineb laste seksuaalset ärakasutamist ka lähedaste poolt.

Mitu pedofiiliaga seotud kohtuasja ühel ajal

Tallinn. Mustamäe elamurajoon. Tavaline üheksakorruseline maja. Uksel on küll fonolukk, aga majaelanikud lasevad pikemalt pärimata sisse ka võõraid. Valge päevinäinud puituks. Trepikojas liiguvad tavalised inimesed – mees koeraga, tudengineiu – täpselt nagu tuhandetes teistes trepikodades. Aga selle ukse taga harrastas 35aastane mees (olgu tema nimi Vadim) seksi alla 14aastaste poistega.

Politsei vahistas Vadimi tänavu septembris. Selleks ajaks oli ta jõudnud ära kasutada vähemalt nelja poissi. Ühega nendest oli seksinud vähemalt 20 korda. Vadimil oli küll mingi töökoht, kuid see oli mitteametlik. Väidetavalt elas ta koos vanaemaga.

Meie helistamise peale valget ust ei avata, kuigi keegi on kodus, sest üle terve korruse on kuulda, et teisel pool ust vaadatakse Venemaa TV saadet “Kohtu tund”. Teemaks, kuidas ema mõnitas oma tütart.

“Nooremad kui seitsmeaastased pedofiilide ohvrid ei pruugi üldse aru saada, et nendega tehakse midagi loomuvastast. Laps käsitab sellist käitumist sageli kui midagi enesestmõistetavat,” räägib MTÜ Ohvriabi psühholoog Jelena Maslova. Tõnu kohtuasjas kaitseb ta laste õigusi. “Kui ohver saab vanemaks, tekib tal süütunne. Justkui oleks ta ise selles süüdi, et temaga nii tehti. Tõnu puhul ei saa öelda, et ta oleks lapsi otseselt vägistanud, kuid ta meelitas neid: andis neile maiustusi, veidi raha, liimi nuusutamiseks, pakkus öömaja neile, kellel ei olnud kuhugi minna. Ja nii sattusidki tema juurde niinimetatud riskirühma lapsed (lastekodudest, vaestest peredest ja kahtlase tutvusringkonnaga lapsed), kes tõid hiljem kaasa ka teisi.”

“Tegelikult on pedofiilidel rikas seksuaalelu,” räägib Lea Pähkel. “Neil on väga palju partnereid.” 

Pedofiil võib olla naine

Psühholoogid jagavad lastega seksuaalsuhteid harrastavad inimesed viide rühma, kellest neli on situatiivsed pedofiilid, s.t sellised, kellel on põhimõtteliselt ükskõik, kellega seksida – olgu need siis naised, mehed või lapsed. Viiendasse rühma kuuluvad juba otsesed pedofiilid – need, kes eelistavad lapsi.

Kuid ka nemad jagunevad omakorda kolme rühma: võrgutajad (kes hoolitsevad oma ohvrite eest ja allutavad neid järk-järgult), vägistajad (kellele on oluline kiire seks) ja sadistid (kes ilmutavad maniakaalset julmust). Viimaseid on pedofiilide seas kaks protsenti.

Psühholoog Maslova sõnul on siin kirjeldatud juhtudel tegemist peamiselt võrgutavate pedofiilidega.

Kuid Eestis tegutseb ka teise rühma kuuluvaid pedofiile, kes eelistavad kiiret vägistamist. Kaheksa-aastane poiss oli teel koolist koju. Läks, nagu poisid sageli, läbi kõikvõimalike põõsastike. Põõsastes ründas teda mees, poisi kirjelduse järgi “ebatavaliselt suurt kasvu, väga raske ja hiigelsuurte õudsete silmadega”. Mees vägistas poisi sealsamas. Saadud šoki tõttu ei suutnudki poiss meest objektiivselt kirjeldada, vaid võimendas tema füüsilisi omadusi. Kurjategijat ei leitud.

“Need on kõige raskemad juhtumid,” tõdeb Lea Pähkel.

Kuidas käituda, kui asi on juhtunud? “Pesta ei tohi! Kohe tuleb pöörduda arsti poole, sest sperma säilib näiteks suus ainult mõni tund. Pärast aga on palju raskem midagi tõestada.”   

“Seksuaalkuritegude tagajärjed jäävad ohvril püsima halvemal juhul terveks eluks, muidu – mitmeks aastaks,” räägib Jelena Maslova. “Vägistamine lõhub lapse psüühika pöördumatult. Me oleme harjunud sellel teemal mitte rääkima. Aga kui asjadest ei räägita otse, tekivad müüdid.”

Pedofiilia kohta on levinud kolm müüti. Esimene: pedofiilid on vanemad kui 50aastased väärastunud mehed.

Statistika ütleb, et vägistaja keskmine vanus on 30 aastat. Ja ta võib elada näiliselt täiesti normaalset elu. Eestis ei levitata pedofiilide isiklike toimikute andmeid. Aga näiteks Venemaal on spetsiaalne veebileht www.boyfuckers.ru, kus on ära toodud kõik pedofiiliajuhtudega seotud isikute andmed, kaasa arvatud nende fotod. Sellel saidil võib veenduda, et pedofiilid on täiesti tavalist nägu, neil on täiesti tavalised ametid ja nende igapäevases elus ei ole midagi, mis võiks viidata nende kalduvustele. Muide, sealsete vägistajate seas on ka militsionäär.

USAs saadab politsei naabritele teavet, kui on kindel, et inimeste kõrval elab pedofiil. Samas USAs, Iirimaal ja Inglismaal on olemas seksuaalkurjategijate register. 

Teiseks müüdiks on veendumus, et pedofiil on tingimata meesterahvas. Tegelikult võivad vägistajad täiesti vabalt olla ka naised.

“Lihtsalt naise, eriti ema osalust on erakordselt raske tõestada,” kommenteerib Jelena Maslova. “Kuid on sada protsenti kindel, et naissoost pedofiilid on ka olemas. Neid on umbes kolm protsenti pedofiilidest.”

Tallinna kõlvatuspaikade teejuht

Lasnamäe. Priisle turg. Turu vastas seisab justkui mälestusmärk N Liidu lagunemisele: polikliiniku poolelijäänud ehitis. Mitmekorruselist betoonvaret ümbritseb tühermaa. Hoone ümber võib isegi päise päeva ajal kohata odekolonni joovaid pätte. Samas libistavad mustades jopedes teismelised õlut. Vaatamata sellele, et kõigest viie meetri kaugusel paikneb rahvarohke turg, kujutab betoonmürakas endast õudset kohta. Just siin kasutas üht oma ohvritest seksuaalselt ära pedofiil Tõnu.

Ainuüksi tema kuritegude trajektoori põhjal võib aimu saada, kus Tallinnas võib lasteahistajatega kokku sattuda. Pedofiile meelitavad Mustamäe lastekodu lähedased metsatukad, Kadrioru arengupeetusega laste kooli ümbrus, Maleva tänava lastekodu kõrval olev metsatukk. Ja lõpuks peamised kohad, kust Tõnu endale ohvreid leidis – Balti jaam ja selle kõrval asuv Jaama turg.

Jaama turg on lastekodulaste ja hooletusse jäetud laste peamine tööpõld. Siin omandavad nad taskuvarguse alused. Siin liikus ka Tõnu. Passis peale, aitas rahaga, pakkus öömaja ja peibutas enda juurde koju. Kaheteistkümne kannatanuni jõutigi just seda rida pidi: “Kas sa tema juures kodus olid?” – “Olin.” – “Ja keda sa seal veel nägid?”

“Pedofiilia võib eksisteerida kui üks prostitutsiooni vorme. Lapsed võivad saada “teenuse” eest raha,” räägib Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse “Tootsi tuba” juhataja Kalle Laane. “Ja rahaga või muude hüvedega need riskirühma lapsed ligi meelitataksegi. Tegelikult on pedofiiliajuhte Eestis väidetavalt sageli, lihtsalt sotsiaalasutused püüavad neid hoolikalt summutada.”

Kalle Laane tunnistab, et pedofiilid on nende majas olevate laste vastu huvi tundnud.  “Üks tuli meile, uuris ühe poisi käekäiku, kinnitas, et nende vahel ei ole midagi olnud. Kuigi me teame, et poiss on tema juures ööbinud. Lahkudes jättis mees poisi jaoks igaks juhuks isegi oma telefoninumbri.”

Siiski on ohvrite väljavalimine sellisel moel aeganõudev ja ohtlik. Nüüd aitab pedofiile ohvrite leidmisel internet.

Pedofiili ohver internetis

“Tere :-) Minu nimi on Liina, ma olen 13aastane.”

Teeme lihtsa katse. Siseneme suvalisele populaarsele saidile ja paneme üles just sellise lihtsa teate. Ja jääme ootama. Otsustame mitte provotseerida ja oma “sõprust” ise mitte välja pakkuda, vaid paluda jututoas olijatelt abi matemaatika koduülesande lahendamisel. Esimesed lahendused, paraku mitte matemaatilist laadi, saabuvad juba samal õhtul. Kesköö paiku ilmub keegi “härra” (nii ta ennast nimetab), kes pakub kohe intiimsuhteid.

Vastame ja kordame veel kord vanust – 13 aastat. “Härrat” see ei heiduta. Edasise jutu käigus selgub, et meesterahvas on 32aastane.

Järgmisel päeval saabub hiigelkogus teateid Türgist. 30 tuuris Türgi meestel ei oleks midagi 13aastase Eesti tüdrukuga suhtlemise vastu.

Kolmandal jututoas istumise päeval ilmub 35aastane mees, kes teeb Liinale ettepaneku kohtuda, aga ilma matemaatikaõpikuta...

Vanglas ei ole pedofiilidel elu

2004. aasta 22. aprillil tapeti Maardu vanglas noor mees, kes vabaduses oli seksuaalselt kuritarvitanud endast märksa nooremat poissi. Tõsi, ei ole otseseid tõendeid, et see oli tapmise põhjus. Aga on teada, et nendel, kes istuvad alaealiste kallal toime pandud seksuaalkuritegude eest, on vanglas kibe põli.

Karistusseadustiku paragrahvid 145 ja 146, mille alusel pedofiile kõige sagedamini süüdi mõistetakse, sõnastavad probleemi kui “suguühendust või sugulise kire rahuldamist 10– 14aastase lapsega”. Nende paragrahvide järgi määratav karistus ei ole kõige karmim – kaks kuni kolm aastat vabadusekaotust. Tegelikkuses ei istu pedofiilid kuigi pikalt kinni. Esiteks sellepärast, et neid ei panda nii kauaks vangi. Teiseks sellepärast, et nad vabastatakse hea käitumise eest sageli enne tähtaega.

Kui aga on ära kasutatud nooremat kui 10aastast last või kasutatud suguühendusse astumiseks vägivalda lapse suhtes, on karistuseks 6–12 aastat vangistust.

Kui vanglas saab teatavaks, millise paragrahviga tulija on, pannakse pedofiil üldjuhul vastutama kõikide vabaduses toime pandud tegude eest. Sellepärast vajavad nende paragrahvide alusel süüdi mõistetud oma ohutuse pärast erilisi vangistustingimusi. Mitteametlikel andmetel on Eesti vanglates praegu kuus paragrahvide 145 ja 146 järgi süüdi mõistetud isikut. Oma kuritegudest ajalehe lugejatele rääkima nad ei nõustunud.

Veel üks kurb fakt: sageli satub pedofiili ohver mõne aja möödudes ise süüaluste pinki. Siis juba vägistajana. Kaks Tõnu 12st ohvrist on sundinud seksuaalvahekorrale endast nooremaid lapsi.

Põhimõtteliselt on iga kurjategija olnud kunagi ise ohver. Nii ka Tõnu, kellel oli 13aastasena seksuaalne kontakt endast palju vanema meesterahvaga.

Paraku ei ähvarda kaugeltki mitte kõiki pedofiile kohtu alla sattumine. Kõige sagedamini “aitab” neid seejuures tõsiasi, et ohvrid häbenevad juhtunust rääkida. Teine põhjus tuleneb just sellest pedofiiliaga kaasas käivast kolmandast müüdist. Vastupidi levinud arvamusele on pedofiil sageli lapsele tuttav isik, kellele ta ei osuta vastupanu.

Kuidas laps edasi elab?

Kohtus teatas alaealiste sugukõlvatutele tegudele ahvatlemises süüdistatav Tõnu, et ta sai juba lapsena tunda, mida tähendab seks meesterahvaga, ja et see oli parim, mis temaga võis juhtuda. Nii otsustas ta jagada seda õnne ka teiste lastega.

Mis juhtub ohvriga pärast seda, kui talle niisugune lähenemine osaks saab? Tavaliselt muutub niisuguste laste käitumine järsult. Ja mitte tingimata halvemuse poole. Süütunde sunnil võivad nad näiteks hakata, vastupidi, hoopis paremini õppima. Aga samas võib neil aeglustuda kasv.

“Nii psühholoogias kui ka füüsikas toimivad ühesugused seadused. Energia ei teki ei millestki ega kao ei kuhugi. Ravimata jäänud psühholoogiline trauma peegeldub paratamatult lapse edasises elus,” lõpetab Jelena Maslova.

Pillet vägistati, kui ta oli teismeline. Et seda temaga enam iialgi ei juhtuks, abiellus ta halvatud invaliidiga.

Kodune pedofiilia

See juhtum tuli ilmsiks siis, kui viieaastane Liisu hakkas lasteaias käima. Ta käitus meestega kuidagi imelikult – püüdis ennast nende sugu­elundite vastu suruda. Naisi armastas ta tundu­valt vähem. Peale selle hakkasid suguorganid Liisule valu tegema. Hiljem tuli välja, et valu põhjustasid isa suudlused. Kuid veelgi traagilisem oli lugu vanemate võõrastütardega, keda isa – nagu selgus – oli seksuaalselt “harinud” juba lasteaiast saadik. Ema aga ei kahtlustanud pikki aastaid, et tema mees armastab tema tütreid nii väga...

Naine abiellus mehega, kui tütred käisid veel lasteaias. Mees saavutas tüdrukutega kiiresti kontakti. Kuni tüdrukud olid väikesed, arvasid nad, et nii peabki olema. Suuremaks saades aga kartsid emale rääkida, sest ei tahtnud teda ärritada. Omavahel ei rääkinud tüdrukud sellest kunagi. Kuni selle hetkeni, kui õdedest vanem avastas, et noorem peidab magama minnes alati noa padja alla.

Alles 11–13aastastena suutsid nad võõrasisale vastu astuda. Siis aga sündis Liisu, ja isa leidis endale temas uue objekti. Praeguseks on ema ja isa lahus. Ja ema ei suuda endale andestada, et ta pikki aastaid midagi ei märganud.

“Üldiselt toimib emade puhul sedavõrd tugevalt kaitsereakt­sioon “midagi sellist ei saa lihtsalt olla”, et nad ei märka asju, mis on ilmselged ja käegakatsutavad,” räägib pedofiilide ohvritega töötav psühholoog Natalja Skvortsova.

See ei ole sugugi ainus koduse pedofiilia juhtum Eestis. Näiteks oli veel üks võõrasisa, kes karistas võõrastütart iga pisimagi eksimuse eest seksiga. See “isa” kasutas iga võimalust jääda kuueaastase tüdrukuga kahekesi ja näidata talle pornofilme. Hiljem aga teha kõike nähtut “päriselt”.

“Nendel tüdrukutel tekib hiljem sedavõrd suur süütunne ja enesevihkamine, et neist võivad saada väga kergesti prostituudid – nende keha ei lähe neile vähimatki korda,” selgitab Skvortsova. “Üks tüdruk, kellega ma töötan, vägistamise ohver, on võimeline näiteks kustutama enda vastu sigareti.”