Kõndimine kohale jõudmata
Ja-jaa, lapsepõlve süütud, muretud mängud, nendin kooliaegseid fotosid sirvides. Klassipildid.
Ühispilt, millel terve koolipere koos. Pisut pikemalt peatub mu pilk käharpäisel mehel, paralleelklassi juhatajal, kellega ma 11aastaselt pööraselt abielluda soovisin. See soov kahanes olematuks niipea, kui tollest lokilambast sai mu kehalise kasvatuse õpetaja.
Kui ma piinamised varbseinal, tsirkuse köietantsijalt järeleahvitud sääresirutused poomil ja maa külgetõmbejõule ehmatavalt kergesti reageeriva ahtri upitamised üle kitse veel kuidagi välja kannatasin, siis kaht asja ei sallinud ma silmaotsaski. Esiteks rööbaspuid, millel ma tundsin ennast nagu hani õrrel ja teiseks paigaljooksu, sest minu arvamist mööda oli raske midagi tobedamat välja mõelda kui lõputut sibamist, ilma millalgi ja kusagile kohale jõudmata.
Mulle kohe hirmsasti ei meeldinud paikne olla.
Kui abikaasa mulle mõni aeg tagasi stepperi kinkis, kehastus vasikaeast pärit mittemeeldimine ümber armastuseks esimesest silmapilgust. Pole kui kuigi lõbus käia lumeta talvel kuuris suuski suudlemas ja keppe kätlemas, ning kui porine külateegi sobib pigem mudamaadluseks kui sörkjooksuks, saab ühest stepperist, mille ma koduselt kõnnitajaks ristisin, tervisesportlase ihu ja hinge päästja.
Kui maastik ei vaheldu
No tõusen neile mõnusalt laiadele pedaalidele, krahman asjapulga sarved pihku ning vajutan aja- ja sammumõõtja käima. Valge uks, mille poole ma üha reipamas rütmis matkan, ei nihku põrmugi lähemale ja hüvakäel asetsevast aknast vahib idioodi järjekindlusega sisse vastasmaja tibukollane terrassipiire. Maastikulint ei libise, talla endal või toss välja. Üks mu hea tuttav, kellel kaalu kasinasti kuus puuda, vahtis mu kõnnitajat nagu madu küülikut ja arvas, et kui ta selle hirmsa riista peal viis minutit sõtkuks, oleks tal ... õhtal. Pausi sisse mahutas ta selle kehaosa, kuhu meid sageli kästakse minna ja ning kuhu me sama sageli ei lähe. Puhtfüüsilise mittevõimalikkuse tõttu. Mina igatahes ei kavatse lasta oma tüveotsal õhtale minna, vaid väntsutan seda sammude taktis üpris armutult ja üksjagu ulakalt. Teen vigurisi, nagu ütles mu õnnis vanaema.
Astun, astun ja kahetsen, et maastik akna taga ei vaheldu. Mis aga ei vaheldu, saab vahelduma pandud. Mõttelennu tegusal toel. Tuba kaob nagu astraalkeha, tõmban sügavalt hinge ja alustan kiirkõndi kahe kasekese kõrvalt. Nõtked kased teised nagu noored hobused.
Kasesälud. Paarikümne aasta pärast saavad neist mahla sõõrutavad ja vilu varju pakkuvad puud. Arvatavasti ei tule ma nende juurde siis jooksukingades ja kärtspunases spordiülikonnas, vaid hoopis kalossides, lohvakas seelik siivsalt sääri varjamas ja triigitud põll ees. Säherdune väike puhas vanainimene.
„... ra-hu-li-kult ..."
Lasen kibedat sörki. Majad vilksatavad mööda. Majad ja aiad. Aiad ja õued. Keegi mammi vaatab rändavaid pilvi, olles oma E-number rinnapartii värava ristpuule laotanud. Sssa jeerum, kus ikka büst! Samal ajal, kui lamedad tibid peavad silikooni eest kõva pappi välja käima.
Kollasest elamust möödudes rivistun kartlikult kraavipoolsesse sõiduritta. Alles hiljuti kargas siit hoovist välja Baskerville'i koer, suur ja sünge nagu maanteeröövel, ning võttis endale mälestuseks tubli lõuatäie kunstkarusnahka mu kapuutsiäärisest. No ja mu vaese neljajalgse majavalvuri augustas nii ära, et kutsale tehti paarkümmend õmblust. Lemmikloomaajakirja kaanepoisiks kõlbab ta nüüd ainult siis, kui ta piltnikule profiilis poseerib, sest viga saanud närv annab mu peni teisele näopoolele nutva teatrimaski välimuse.
Jalad on töös. Ma hingan ra-hu-li-kult. Vasakule jääb hõre metsanatuke. Varasuvel käib siin koidu ajal lõpplahe kontsert, millele pääsemiseks pole vaja külastada piletilevi. Tõeline ööbikute salu. Paarikümne sammu kaugusel tuleb põldude poolt jumalik tuul. Jahutab mu niisket laupa ning lõhnab kaugete kuuvalguste ja igaveste alguste järele. Aih! Parem jalg, kurivaim, kisub krampi. „Ära kõdita, narr!" itsitan Tootsi kombel, mispeale jaluslohisev vastutuuleiil mu säärejooksu rahule jätab, üritades hoopis mu peapaelale küüsi taha saada.
„Olen seda väärt!"
Kõmisevad sammud ja vareste kurblik armuhüüd kajavad kokku nagu concerto trummile ja orkestrile. Hingamisrütm on kor-ras. Kurakäel kihutab oja valjult tänitades silla alt läbi, klopib kivide vahele kobrutavat sõnavahtu ja sülgab kaldarohtu sajatusi. Eks ikka kopraonu aadressil, kes Oru Pearult snitti võttes ojale jälle uue tammi ehitanud. Risti-rästi lebavad puud vihjavad ebaseaduslikule raidele nagu ka paisu taha pitsitatud jõgi omavolilisele ehitustegevusele. Süüdlane aga naeratab ilmselt kusagil siinsamas oma Colgate Herbaliga valgendatud naeratust.
Õlad on väsinud, jalad ka. Natuke. Süda kipub kurku. Mõnisada meetrit maanteed, parempööre, eramaa staatusele osutav silt ülessongitud luha serval. Päike muudkui loojub, lõputult, ja vastusörkivate majade akendes kilgendab kümneid tulekahjusid. Hetk on püha nagu liturgia. Järgneb tükike vaikivat tühjust, sadakond sammu jumalast mahajäetud maailma, ning - kaksikutest kasesälgude tuules hällivad lakad. Ring on täis. Valge uks asetub oma kohale, tibukollane terrassipiire jätkab jõllitamist ja stepper välgutab punaseid numbreid.
Heidan pilgu kompuutrile - 25 minutit, 5000 sammu ja 320 kulutatud kilokalorit. Ja ... polegi õhtal. Enesetunne on hoopis seletamatult mõnus. Lisaks on mul veel midagi, mida enne ei olnud: mu uhkusega segatud eneseusk, liikumisest ammutatud rõõm ja surutisest vabanenud vaim. Ning teadmine, et ma olen seda väärt.
