28.03.2008, 00:00
Kõndimine kohale jõudmata
Urve Tinnuri õpib kasutama stepperit-trenažööri ning laseb harjutades mõtted uitama. Samme koguneb, kaloreid põleb …
Ja-jaa, lapsepõlve süütud, muretud mängud, nendin
kooliaegseid fotosid sirvides. Klassipildid.
Ühispilt, millel
terve koolipere koos. Pisut pikemalt peatub mu pilk käharpäisel
mehel, paralleelklassi juhatajal, kellega ma 11aastaselt pööraselt
abielluda soovisin. See soov kahanes olematuks niipea, kui tollest lokilambast
sai mu kehalise kasvatuse õpetaja.
Kui ma piinamised
varbseinal, tsirkuse köietantsijalt järeleahvitud
sääresirutused poomil ja maa külgetõmbejõule
ehmatavalt kergesti reageeriva ahtri upitamised üle kitse veel kuidagi
välja kannatasin, siis kaht asja ei sallinud ma silmaotsaski. Esiteks
rööbaspuid, millel ma tundsin ennast nagu hani õrrel ja
teiseks paigaljooksu, sest minu arvamist mööda oli raske midagi
tobedamat välja mõelda kui lõputut sibamist, ilma millalgi
ja kusagile kohale jõudmata.
Mulle kohe hirmsasti ei
meeldinud paikne olla.
Kui abikaasa mulle mõni aeg tagasi
stepperi kinkis, kehastus vasikaeast pärit mittemeeldimine ümber
armastuseks esimesest silmapilgust. Pole kui kuigi lõbus käia
lumeta talvel kuuris suuski suudlemas ja keppe kätlemas, ning kui porine
külateegi sobib pigem mudamaadluseks kui sörkjooksuks, saab
ühest stepperist, mille ma koduselt kõnnitajaks ristisin,
tervisesportlase ihu ja hinge päästja.
Kui maastik
ei vaheldu
No tõusen neile mõnusalt laiadele
pedaalidele, krahman asjapulga sarved pihku ning vajutan aja- ja
sammumõõtja käima. Valge uks, mille poole ma üha
reipamas rütmis matkan, ei nihku põrmugi lähemale ja
hüvakäel asetsevast aknast vahib idioodi järjekindlusega sisse
vastasmaja tibukollane terrassipiire. Maastikulint ei libise, talla endal
või toss välja. Üks mu hea tuttav, kellel kaalu kasinasti kuus
puuda, vahtis mu kõnnitajat nagu madu küülikut ja arvas, et
kui ta selle hirmsa riista peal viis minutit sõtkuks, oleks tal …
õhtal. Pausi sisse mahutas ta selle kehaosa, kuhu meid sageli
kästakse minna ja ning kuhu me sama sageli ei lähe.
Puhtfüüsilise mittevõimalikkuse tõttu. Mina igatahes ei
kavatse lasta oma tüveotsal õhtale minna, vaid väntsutan seda
sammude taktis üpris armutult ja üksjagu ulakalt. Teen vigurisi, nagu
ütles mu õnnis vanaema.
Astun, astun ja kahetsen, et
maastik akna taga ei vaheldu. Mis aga ei vaheldu, saab vahelduma pandud.
Mõttelennu tegusal toel. Tuba kaob nagu astraalkeha, tõmban
sügavalt hinge ja alustan kiirkõndi kahe kasekese kõrvalt.
Nõtked kased teised nagu noored hobused.
Kasesälud.
Paarikümne aasta pärast saavad neist mahla sõõrutavad
ja vilu varju pakkuvad puud. Arvatavasti ei tule ma nende juurde siis
jooksukingades ja kärtspunases spordiülikonnas, vaid hoopis
kalossides, lohvakas seelik siivsalt sääri varjamas ja triigitud
põll ees. Säherdune väike puhas vanainimene.
„… ra-hu-li-kult …”
Lasen
kibedat sörki. Majad vilksatavad mööda. Majad ja aiad. Aiad ja
õued. Keegi mammi vaatab rändavaid pilvi, olles oma E-number
rinnapartii värava ristpuule laotanud. Sssa jeerum, kus ikka büst!
Samal ajal, kui lamedad tibid peavad silikooni eest kõva pappi
välja käima.
Kollasest elamust möödudes
rivistun kartlikult kraavipoolsesse sõiduritta. Alles hiljuti kargas
siit hoovist välja Baskerville’i koer, suur ja sünge nagu
maanteeröövel, ning võttis endale mälestuseks tubli
lõuatäie kunstkarusnahka mu kapuutsiäärisest. No ja mu
vaese neljajalgse majavalvuri augustas nii ära, et kutsale tehti
paarkümmend õmblust. Lemmikloomaajakirja kaanepoisiks kõlbab
ta nüüd ainult siis, kui ta piltnikule profiilis poseerib, sest viga
saanud närv annab mu peni teisele näopoolele nutva teatrimaski
välimuse.
Jalad on töös. Ma hingan ra-hu-li-kult.
Vasakule jääb hõre metsanatuke. Varasuvel käib siin koidu
ajal lõpplahe kontsert, millele pääsemiseks pole vaja
külastada piletilevi. Tõeline ööbikute salu.
Paarikümne sammu kaugusel tuleb põldude poolt jumalik tuul. Jahutab
mu niisket laupa ning lõhnab kaugete kuuvalguste ja igaveste alguste
järele. Aih! Parem jalg, kurivaim, kisub krampi. „Ära
kõdita, narr!” itsitan Tootsi kombel, mispeale jaluslohisev
vastutuuleiil mu säärejooksu rahule jätab, üritades hoopis
mu peapaelale küüsi taha saada.
„Olen seda
väärt!”
Kõmisevad sammud ja vareste
kurblik armuhüüd kajavad kokku nagu concerto trummile ja orkestrile.
Hingamisrütm on kor-ras. Kurakäel kihutab oja valjult tänitades
silla alt läbi, klopib kivide vahele kobrutavat sõnavahtu ja
sülgab kaldarohtu sajatusi. Eks ikka kopraonu aadressil, kes Oru Pearult
snitti võttes ojale jälle uue tammi ehitanud. Risti-rästi
lebavad puud vihjavad ebaseaduslikule raidele nagu ka paisu taha pitsitatud
jõgi omavolilisele ehitustegevusele. Süüdlane aga naeratab
ilmselt kusagil siinsamas oma Colgate Herbaliga valgendatud naeratust.
Õlad on väsinud, jalad ka. Natuke. Süda kipub kurku.
Mõnisada meetrit maanteed, parempööre, eramaa staatusele
osutav silt ülessongitud luha serval. Päike muudkui loojub,
lõputult, ja vastusörkivate majade akendes kilgendab kümneid
tulekahjusid. Hetk on püha nagu liturgia. Järgneb tükike
vaikivat tühjust, sadakond sammu jumalast mahajäetud maailma, ning
– kaksikutest kasesälgude tuules hällivad lakad. Ring on
täis. Valge uks asetub oma kohale, tibukollane terrassipiire jätkab
jõllitamist ja stepper välgutab punaseid numbreid.
Heidan pilgu kompuutrile – 25 minutit, 5000 sammu ja 320 kulutatud
kilokalorit. Ja ... polegi õhtal. Enesetunne on hoopis seletamatult
mõnus. Lisaks on mul veel midagi, mida enne ei olnud: mu uhkusega
segatud eneseusk, liikumisest ammutatud rõõm ja surutisest
vabanenud vaim. Ning teadmine, et ma olen seda väärt.