Konfidentsiaalne: Pankurid õhutavad riiki oma metsa maha müüma

Investeerimispank SEB Enskilda keelitab rahapuuduses vaevlevat valitsust riigimetsa oksjonile panema. Haamri alla läheksid nii suured maatükid, et nendega saaks katta kaks Hiiumaad.

Pankur Henrik Igasta selja taga SEB kõrghoone 13. korruse nõupidamiste saalis ripub plakati mõõtu foto metsast. Eestis on just alanud metsanädal, mille hüüdlause on “Mets toidab, mets katab”. Igasta meelest võiks end metsa abil ära toita ka rahanäljas vaevlev Eesti riik.

SEB Enskilda saatis möödunud nädalal käputäiele poliitikutele laiali seitsmeleheküljelise konfidentsiaalse arutelumaterjali “Metsamaade võimalik müük”. Selle servas seisab märge konfidentsiaalne.

Paberi kohaselt võiks valitsus maha ärida 100 000 – 200 000 hektarit metsamaad. Praeguste hinnatasemete juures lubaks see teenida kaks kuni viis miljardit krooni.

“Metsamaa on üks väheseid likviidseid varasid, mida saab praegu edukalt müüa,” ütleb Igasta.

“Miks peaks riik üldse sellist metsa omama, mida tohib raiuda? Põlismetsad ja kaitsealad on muidugi teine asi.”

Jutt käib just kasvava metsa, mitte puidu müügist. Puidu hinnatase on kahe aasta taguse tipuga võrreldes 60 protsenti langenud. Metsamaa hinnalangus on märksa väiksem.
Pankurite meelest võiks müük käia enampakkumiste teel, kusjuures korraga müüdaks 30 000 – 50 000 hektarit. Piltlikult öeldes läheks korraga haamri alla sama palju riigimetsa, kui kasvab keskmiselt terves ühes maakonnas.

“Maht peab olema suur, et rahvus­vahelised fondid siia tuleksid. Alla
10 000 ha ei ole mõtet,” ütleb Igasta.

Pensionifondid näevad metsas inflatsioonikaitset

Võimalike ostjatena ei näe Igasta mitte toorainepuuduses Soome puidutööstusi, vaid pensionifonde ja muid investeerimisasutusi. “Põhjala, Euroopa ja Briti fondid,” loetleb ta.

Tema kolleeg Priit Koit lisab, et ka USA ülikoolid tunnevad huvi metsade ostmise vastu. Näiteks Läti suurim metsaomanik oli vahepeal jänkide Harvard Endowment Fund, kes müüs mullu ligi 20 000 hektarit kasuga edasi rootslastele.

“Pensionifondidele oleks see mõistlik äri. Metsa kasvab aastas juurde viis-kuus protsenti ehk tootlus ei ole väga märkimisväärne, kuid ta aitaks fondidel kindlustada end inflatsiooni vastu,” ütleb Igasta.

“Poliitiliselt on see muidugi väga sensitiivne teema,” tunnistavad mõlemad.

Keskkonnaminister Jaanus ­Tamkivi on väheseid valitsuse liikmeid, kelle haldusalast saab veel riigikassasse raha kokku kraapida. Kuna enamik ministreid näeb vaeva kulude kärpimisega, teeb see temast Andrus Ansipi kabineti ühe kõige olulisema liikme.

Maa-amet valmistab Tamkivi ülesandel praegu ette esimest suurt metsamaa paketti oksjonile panekuks. Jutt käib kuni 20 000 – 30 000 hektarist.

Väljavalitud metsatukad asuvad laiali üle Eesti ega paista silma eriti hea kvaliteediga.

Korralikuks raieküpseks metsaks kasvaksid nad alles 10–20 aastaga.

Tegemist ei ole Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK), vaid otse keskkonnaministeeriumi halduses olevate metsadega. See peaks tegema nende müümise lihtsaks.

Kuid Tamkivi teab, et investeerimispankurid eelistaksid osta kvaliteetsemat kaupa. Selleks oleksid RMK-le kuuluvad põlised riigimetsad. Kas minister oleks valmis?

“Poliitiliselt on metsa müük uskumatult valus,” vastab Tamkivi. Tal on meeles läinud aasta lõpul metsaseaduse vastuvõtmisel Riigikogus saadud saun.

Nimelt soovis Tamkivi võtta seadusest välja punkti, et riigimets peab moodustama vähemalt 20 p rotsenti Eesti Vabariigi maismaapindalast.

Riigikogu keskkonnakomisjonis panid Tamkivile jala taha koalitsioonipartnerid Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL). Tulemus: kehtiv metsaseadus käsib riigil endiselt omada viiendiku Eesti pindala ulatuses metsa. 

Tegelikult võtavad praegu riigile kuuluvad metsad (sh tagastatavad, erastatavad ja riigi reservis olevad maatükid) enda alla 27 protsenti Eestimaast. Seega lubaks seadus müüa valitsusel teoreetiliselt maha kuni 300 000 hektarit metsa.

Kui Eesti riigil raha täitsa otsa ei lõpe, siis nii ulatuslikuks riigimetsa müügiks siiski ei lähe.

Liberaalsest maailmavaatest juhinduv Reformierakond oleks selleks küll valmis. Kuid kava teostamiseks vajaksid Ansip ja Tamkivi ka IRLi ja sotside toetust, mida hetkel pole.

Reiljan: “See on rumal idee!”

Eesti riik on oma metsa kasutanud oluliste eesmärkide puhul varemgi. Näiteks otsustas Ülemnõukogu jaanuaris 1992 eraldada valuutareservina Eesti Pangale riigimetsades peagi raieküpseks saavaid raielanke 150 miljoni USA dollari väärtuses. Metsa müügist saadav valuuta olnuks krooni kattevara juhul, kui sõjaeelse vabariigi kulda poleks Läänest tagasi saadud.

Kas aga metsa müük sobib ka praegu riigi päästmiseks, on hoopis teine asi. Kui juba paari aasta tagune RMK reformimise plaan tõi kaasa rahvaliikumise, siis metsade müümise idee puhul võib oodata veelgi laiemat vastuseisu.

Rahvaliidu üks tuntumaid tegelasi, endine keskkonnaminister Villu Reiljan ütleski Ekspressile: “Riigimetsa müük eelarveaukude katteks on üks rumalaim ja vastutustundetuim idee. Mets sisaldab endas hulgaliselt erinevaid väärtusi, mida ei ole võimalik rahasse rehkendada.

Siinkohal meenutaks, et pärast Vabadussõda jäeti maa jagamisel metsad riigile. Praegused juhid võiksid enne sellist otsust kaaluda aru valitsusse toomist, sest sellest paistab neil kõige rohkem puudu olevat.”

Investeerimispankur otsib defitsiitset kaupa

Metsa müügi välja pakkunud SEB Enskilda näeks oma rolli protsessi koordineerijana, ka ostjate leidjana. “SEB Enskilda omab rahvusvahelist kogemust metsasektori tehingute teostamisel. Meie Balti ja Skandinaavia kontorite spetsialistidel on metsamaade müümise kogemus,” seisab pankurite koostatud paberis. “Metsandus on SEB Enskilda üks fookusvaldkondi.”

Kui pöörata pilk Soome poole, siis seal ei pidanud metsade omamist mõistlikuks isegi nii tuntud ettevõte nagu Stora Enso. 2002. aastal müüs firma kõik oma metsad maha investeerimisfirmale Tornator.

Põhjus oli lihtne. Aastas kasvab metsa väärtus kuni seitse protsenti vastavalt puude juurdekasvule. Seda oli Stora Enso jaoks liiga vähe. Firma metsade uute omanike hulka kuulub mitu pensionifondi.

Ka Eestis on olemas esimesed kogemused metsaga tegeleva investeerimisfondi loomisel. Mullu augustis käima läinud Limestone Opportunities Fund on registreeritud küll Luksemburgis, kuid tegelikult käib selle juhtimine Tallinnas Draamateatri vastas asuvast majamürakast.

Eestis teatakse Limestone’i vähe, küll on tema tegevust kajastatud Lääne pressis, sest tegemist on esimese nn sotsiaalselt vastutustundlikele investeeringutele pühendunud ettevõttega endistes sotsialismimaades.

“Püüame leida investoritele kaupa, mida tavatingimustel n-ö leti pealt osta ei saa,” ütleb Limestone’is metsaga tegelev Mihkel Õim. Tema sõnul on metsafondi maht praegu 18 miljoni euro tuuris (üle 280 miljoni krooni).

Osa raha on juba kulutatud metsa ostmiseks, osa ootab sularahana uusi häid investeerimisvõimalusi.

Limestone ei ole tavaline avatud fond, mille osakuid saab osta iga inimene tänavalt, vaid proffidele mõeldud kinnine asutus. Muuhulgas on Swedbank ja SEB paigutanud sinna ka tükikese eestlaste pensionirahast.

Miks ja kuidas võiks riik oma metsa müüa

Väljavõtted SEB Enskilda arutelumaterjalist

• Riigile kuulub ligi 36 protsenti Eesti metsadest, mida on märksa rohkem võrreldes näiteks põhjanaabritega (Rootsis 18 protsenti ja Soomes 25 protsenti).

• Lisaks kuuluvad riigile reformimata metsamaad, mis moodustavad 17 protsenti kogu Eesti metsamaadest.

• Riigil ei ole eluliselt oluline omada majanduspiiranguteta metsamaad, oluline on tagada metsade jätkusuutlik majandamine, milleks tänaseks on kõik vajalikud regulatsioonid kehtestatud, ja erasektor on näidanud, et saab sellise majandamisega edukalt hakkama.

• 60–70 protsenti erametsaomanikest elab metsadest eemal ega tegele neile kuuluva metsa haldamisega.

• Õiguslik raamistik seab piisavalt selged piirid metsade majandamiseks ning kontrolliks – omandivormil ei ole täna metsade majandamisel kriitilist tähtsust.

• Metsamaade ostmise vastu tunnevad huvi eeskätt metsaressurssidele spet­sialiseerunud fondid, investeerimisfirmad, kindlustusseltsid ja pensionifondid.

• Ostuhuvi puudutab keskmise suurusega ja suuremaid portfelle, vahemikus 10 000 – 20 000 ha.