Koolikatsed – mürk õpilase kehale ja vaimule
Tallinna eliitkoolide vastuvõtukatsed on tänapäeval vaat et suurim kõneaines hariduselus üldse. Tõepoolest, midagi nii pöörast Eesti kooliajalugu ei tunne.
Kunagi ei ole vanemad lapse kooliminekust olnud nii stressis, lastest endist rääkimata. Kunagi ei ole lapsi sel kombel tagant piitsutatud ja drillitud, nende närvidel mängitud ja nende tervist rikutud. Ometi on eliitkoolid olnud siin läbi aegade.
Treffner – esimene eestlaste eliitkool
Eestlaste huvi parema hariduse vastu sai alguse 1870.–80. aastatel ning see oli otseses seoses talude päriseksostmise ja maarahva jõukuse kasvuga. Alguses oli see raske – raha võis olla, aga seisus oli “vale”. Gümnaasiumid nimelt olid tollal baltisaksa aadli ja linnakodanike, mitte aga maarahva võsude jaoks.
Ent 1883. aastal õnnestus Hugo Treffneril vastuseisule vaatamata see seisuslik süsteem murda ja saada luba eesti soost poeglastele oma gümnaasiumi asutamiseks. Treffneri erakool Tartus oli siis ainus ja eestlaste seas väga ihaldatud õppeasutus. Sõna otseses mõttes eliitkool, kuhu ei pääsenud kaugeltki igaüks.
“Peale linna koolide kaswandikude saawad ka maalt paremate [–] kihelkonna koolide õppijad vastu võetud,” iseloomustas Treffner oma kooli. Niisiis oli Treffneri erakool mõeldud valituile, parematele peadele. Kooli pääsemiseks tuli teha katsed, mida kutsuti katsumiseks. Tegu oli siiski koolivalmiduse kontrolliga ja kaugeltki mitte sellise kadalipuga nagu praegu. Ka lubas Treffner nendele, “kes Saksa- ja Wenekeeles puudulikud on, tarwitust mööda eratundisi ehk tehakse abiklasse”. Niisiis ukse taha last ei jäetud.
