Kopli Ferrari sünd
Tallinnas Koplis, trammide lõpp-peatuse kõrval, turritab ühe maja aknast välja tossava summuti ots ja seest kostab käredat mootorimüra. Siiski pole keegi seal oma elutoast garaaži teinud, vaid tegu on soojusjõumasinate katselaboriga.
Valgete kitlite lehvides sebivad ümber töötava mootori doktorant Andre Gregor ja magistrant Eron Adoberg (pildil). Nad on läinud suvest saati laborit nullist üles ehitanud ning aasta alguses jõudsid esimeste mootorikatsetusteni.
Parajasti on stendi pandud ja anduritega ühendatud tavaline Žiguli mootor. “Kui midagi valesti läheb, saab sellele uued kolvid poest saja krooni eest,” põhjendab Gregor vanamoodsat mootorit kõrgtehnoloogilisi pindeid katsetavas laboratooriumis.
Katsetuste peaesineja ei ole mitte nurgas seisev tutikas Mercedese mootor, vaid kõrvalruumis kannatlikult oma aega ootav Ferrari Testarossa 12silindriline süda. Gregor ja Adoberg tahavad valmistada kahe aastaga tuliuue sportauto.
Selle südameks saab küll Ferrari mootor, kuid see seadistatakse ümber ja kaetakse kulumiskindluse suurendamiseks kõrgtehnoloogiliste pinnetega. Kogu ülejäänud auto ehitatakse selle ümber täiesti originaalsete plaanide järgi.
Gregor ise on materjalitehnika instituudis spetsialiseerunud kolbmootorite kulumist takistavate pinnete loomisele, milleks on tal eraldi labor Mustamäel ülikooli peahoones.
Koplis TTÜ Soojustehnika instituudis asuva labori katsestend on see koht, kus titaannitriidist kaitsekihi saanud mootorijupid peavad kujuteldavas võistlusolukorras üles näitama vastupidavust. “Kõrgtehnoloogiliste pinnete kasutamisega mootori detailidel on võimalik klappide, kolvirõngaste, kolvisõrmede, kolbide, klapitõukurite ja teiste osade kulumiskindlust suurendada,” selgitab Gregor.
Ta lisab, et katsestendis saab mõõta mootorite võimsust, pöördemomenti, kütuse erikulu, heitgaaside koostist, vastupidavust, soojustehnilisi parameetreid ja palju muud. “Eri pindeid kasutades on võimalikud kõrgemad temperatuurid põlemiskambris, suureneb mootori ökonoomsus,” lausub Gregor.
Ta kaasab laborisse meeleldi tudengeid ning seetõttu saab ta kasutada ülikooli ruume. Samas ei ole sugugi kogu tehnika, mida ta oma laborites kasutab, ammu enam ainult ülikooli jagu, sest vajaliku hankimiseks on tulnud taotleda projektiraha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) ja investeerida ka oma firma raha.
Praegu on EASile esitamiseks ettevalmistamisel eel- ja rakendusuuring “TTÜ mehaanikateaduskonna sportauto”. Kui see käiku läheb, siis forsseeritakse Ferrari 12silindriline 390hobujõuline mootor laboris 450hobujõuliseks ja see saab uue Motronic-tüüpi programmeeritava toite- ja süütesüsteemi.
“Huvi projekti vastu on tudengite hulgas suur,” ütleb Gregor kinnitamaks lootusi, et plaanidest saab ka asja. “Pealegi – TTÜs on ennegi sportautot ehitatud: esimene Eesti sportauto Vilgas valmis TTÜ õppejõudude abiga,” märgib ta.
Koostöös TTÜ mehaanikateaduskonna instituutide ja mõne ettevõtjaga peaks see ajalukku jäänud saavutus saama lähiaastail järje.
Mootorite katsestend
Stendil on kaks funktsiooni – mõõta stendi asetatud mootori tööparameetreid ja võtta vastu toodetud energia. Mootor on kardaani kaudu ühendatud agregaadiga, kus pöörleb vees paadi sõukruvi sarnane propeller. Vastavalt vee tasemele koormatakse mootorit kas rohkem või vähem.
Mootoris tekkiv energia muundub vee soojusenergiaks ning jahutussüsteemi ja kahe soojusvaheti abil hoitakse temperatuuri normaalsena. Kõige kaugem jahutussüsteemi osa on torude kaudu ühendatud laborihoone hoovis asuv radiaator.
Iga mootori stendi asetamiseks tuleb valmistada sobivad ühenduslülid, seega nõuab erinevate mootorite testimine põhjalikku ettevalmistustööd. 1990. aastatel katsetati sellessamas stendis McLarenite mootoreid.
