Korduvale kasutajale tasuta vaal
Tualettpaber Andrexi pakilt vaatab vastu järjekordne pakkumine: koguge mingeid kaardikesi või vautšereid viis tükki, saatke ära ja siis saate selle eest igasuguseid soodustusi – aga muidugi juhul, kui olete nõus uuesti raha välja käima. Kuid seekord torkab lisaks tavapärastele pakkumistele à la ilusalongis üks protseduur poole hinna eest silma midagi palju kummalisemat. Pühendunud Andrexi kasutajad võivad adopteerida vaala, aafrika elevandi või isegi tiigri. Tõesti, tõesti, see oli ka kõige huvitavam pakkumine, mis mind pärast suvist puhkust Inglismaale tagasi saabudes ees ootas.
Millegipärast ei pööra ma Eestis olles sellistele pakkumistele suuremat tähelepanu. Neid kas pole meil veel nii massiliselt või siis on mu siinne mikrokliima totaalsest tarbijamentaliteedist veel rikkumata. Kuigi ilmselt on viimane vaid mu hoolega säilitatud illusioon tegelikkuses juba kadunud maailmast, kus tualettpaberit – juhul, kui seda üldse saada oli – tarvitati lihtsalt asja pärast ning sellega ei kaasnenud kõikvõimalikud boonused ega, kõige vähem, metsiku looma omandamine.
Arenenud tarbimiskultuuris, nagu seda vana heal Inglismaal kohtab, sellist asja niisama ei jäeta. Iga tarbeeseme omandamisega käib kaasas uus lubadus millestki muust heast ja paremast, mille ostmise-kasutamisega kaasnevad üha uued ja paremad pakkumised, boonused, punktid ja kingitused. Tegu on just nagu hasartmänguga, millest on raske vabaneda.
Muidugi on Eestigi täis loosungeid ja reklaame, mis kinnitavad ostulõbu ülimaks naudinguks ning peavad õnne aluseks inimese ostuvõimet, kuid meie tarbijamentaliteedil puudub analoogne materiaalne alus, millele briti selle massilisest iseloomust hoolimata aina kasvav tarbimine toetub. Meil pole lihtsalt nii palju raha. Veel ei ole. Ning seetõttu pole Andrexil erilist mõtet ka eesti tarbijat tasuta vaala või elevandiga meelitada…
Nali naljaks, kuid brittide tarbijamentaliteet on nii hästi arenenud, et mingist teenusest vabanemine võib üsna tülikaks protseduuriks osutuda. Selline lihtne asi nagu ühe kliendi loobumine mobiiltelefoniteenusest tekitas suure kompanii töötajatele nii palju muret, et selgitusteks kulus mitmeid telefonikõnesid. Kusjuures iga vestluse või firmalt laekuva kirja sees oli uus ja üha parem pakkumine – võrgutav meelitus, mille eesmärgiks oli mitte mingil juhul kas või ühtki klienti minema lasta. Sümpaatne hoiak? Korralik klienditeenindus? Vaevalt, pigem tohutu konkurents koostoimes üldlevinud mentaliteediga, et kui inimesele midagi pooltasuta antakse, siis ta lihtsalt ei saa sellest ära öelda. See, et kliendil võib pähe tulla soov sellest lõputust tarbimisahelast välja astuda, ei kuulu ametlikult aktsepteeritavate põhjuste hulka.
Loomulikult on šoppamine tore, erutav, raharaiskav ja närvekulutav tegevus ning aeg-ajalt šoppamishullude maad külastada võib osutuda isegi harivaks antropoloogilis-kultuurilises mõttes. Kuid jumala pärast – Euroopast võib muudki leida kui ostmis- ja kulutamismängu taktikad. Kui mind mõnusal Eesti suveõhtul tüütab telefonikõne X firmast, mille töötaja üritab mulle maha müüa erinevate ajakirjade soodushinnaga tellimusi, siis sellise taktika tulemus peaks iga tervemõistusliku inimese puhul olema negatiivne. Küsimusele, kas ma siis üldse ajakirju ei loe, pole mõtet vastata, et X firma töötaja pole ilmselt kuulnudki neist väljaannetest, mis mulle huvi võiksid pakkuda. See on nende loogikale sama võõras nagu mobiiltelefoni firma töötajale selgitus, et tänan, ei, ma lihtsalt ei soovi enam teie mobiiltelefoni kasutada. Parem öelge neile, et pakkumine on kehva, et boonus pole piisavalt suur, et tegelikult ootaks selle ostu eest midagi suurt ja ilusat. Näiteks tasuta vaala või elevanti.
