“Püha kevade” lavastajaks on 1992. aastast tegutseva Fine Five’i üks asutajaliige ja juhtfiguure Tiina Ollesk (34), kellele see on ühtlasi Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia õppetooli bakalaureusetööks. Aasta eest valminud etendus pälvis äsja suurt publikuhuvi festivalidel Riias ja Kaliningradis, juuni algul sõidab Fine Five tükiga Moskvasse.

Tiina, kuidas tantsukunstini jõudsid ja mis sind selle juures eelkõige huvitab?

Minu jaoks on tants olnud alati rohkem kui akadeemiliselt tunnustatud ballett. Nii palju kui ma mäletan end - mulle meeldis ronida heintes, veeretada end mäest alla ja esimene mälestus tantsust oli maasikate korjamine. Liikumine, mis selle toiminguga kaasnes oli minu jaoks nii vahva tants, et kui ma  kuueaastaselt esimest korda balletitundi läksin, kohutas see tantsuõppimise rangus päris ära.

Mind huvitab intelligentne keha -  keha liikumine ilma keha objektiks muutmata. Mind huvitavad keha anatoomilised võimalused liikumises ja keha kui inimese vaimse seisundi peegel.

Mida võiks ja peaks kaasaegne tantsuteater sinu meelest publikule pakkuma?

Kuigi piirid kunsti eri liikide vahel on vägagi ähmaseks muutunud, arvan, et tantsuteater peaks tegelema just liikumismõtlemisega ja väga hea, kui viise selleks oleks palju ja erinevaid.

 Pean oluliseks isikupärast liikumismõtlemist, mis võiks luua kordumatu ja huvitava dialoogi vaatajatega. Arvan, et koreograaf vastutab selle suhte eest täielikult ja hea, kui ta teeb seda teadlikult.

Mis on Fine Five’i omapära sinu kui trupi ideoloogi meelest? Mulle on teie etendused võrreldes Eesti nüüdistantsijate valdavalt minimalistlike ja staatiliste projektidega jäänud meelde palju tantsulisematena. Ehk isegi balletilikena?

Balletilikud me kindlasti ole. Võib-olla on see arvamus kellelgi sellepärast, et me senini oleme kasutanud ka moderntantsu erinevaid liikumistehnikaid. Momendil töötame palju raskusjõu, ruumi, aja, vormi analüüsi ja improvisatsiooniga, mida ballett mitte kunagi ei kasuta.

Kaasaegse tantsu mõiste on maailmas  palju laiem kui seda praegu Eestis kombatakse, “liikuvad” tantsuetendused ei ole kuhugi kadunud!!! Meie kultuuriruum on lihtsalt nii noor, seetõttu ei ole paljud olulised asjad ka tantsus veel paika loksunud.

Miks valisid oma bakalaureusetööks just Stravinski “Püha kevade”?

Kindlasti üks põhjus oli muusikas, mis on nii võimas, et tunnen vahel hirmu, et liikumine võib olla üleliigne. Mind huvitas, kas on võimalik, et nõnda võimsa muusika kõrval ei jääks alla koreograafia. Ma arvan, et see oli minu tahe jõudu katsuda nii Stravinski muusikaga kui ka teemaga “ohverdus”.

Ühtlasi inspireeris praegune aeg - inimene kui iseenda ja teiste mõttemanipulatsioonide vang ja seega ka ohver.