Viimase viie aasta jooksul on kõigi maakondade arengunäitajad paranenud, samas on erinevused endiselt suured, teatab Statistikaamet.

Oluline arengunäitaja on elatustase, mida mõõdetakse leibkonnaliikme keskmise kuusissetuleku abil ning see on maakonniti väga erinev. 2006. aastal oli kõrgeima elatustasemega Harju maakonnas leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek 5127 krooni ja madalaima elatustasemega Võru maakonnas 3177 krooni. Aastatel 2002–2004 oli kõrgeima ja madalaima elatustasemega maakonna vaheline erinevus 1400–1450 krooni, 2005. aastal 1522 krooni ja mullu 1950 krooni. Harju maakonna elatustase oli igal aastal Eesti keskmisest kõrgem. 2005. ja 2006. aastal oli Eesti keskmisest kõrgem ka Tartu maakonna elatustase.

Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 seab kriitiliseks piiriks, et ühegi maakonna keskmine elatustase ei oleks madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast. 2002. aastal jäi alla kriitilise piiri kolm maakonda, 2003. aastal kaks ja 2004. aastal üks maakond. 2005. ja 2006. aastal ei olnud ühegi maakonna keskmine elatustase kriitilisest piirist madalam. Võru maakonna leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek moodustas 62% Harju maakonna omast.

Regionaalarengu strateegia maakondlikud näitajad — keskmine elatustase ja tööhõive määr — on omavahel positiivselt seotud. Kõrgema tööhõivega maakondades on ka leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek suurem ja vastupidi. 2006. aastal oli 15–74-aastaste tööhõive määr kõrgeim Harju maakonnas (67,6%) ja madalaim Põlva maakonnas (46,4%).

2006. aastal oli Harju ja Tartu maakonna tööhõive määr ja leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek üle Eesti keskmise. Rapla ja Hiiu maakonna tööhõive määr oli üle, kuid leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek alla Eesti keskmise. Ülejäänud maakonnad olid mõlema näitaja poolest alla Eesti keskmise.