Päike paiskub mäetipu tagant üles ja terve ilm saab momendiga uued säravad värvid.

Kõlaks võltsilt, kui keegi ütleks, et läheb vaiksesse Kreeka kuurortlinna täitma oma kooliaegset unistust tutvuda Homerose eeposte tegevuspaikadega, aga Kreeka kultuurikiht on nii tihke, et isegi kõige paadunum suvitaja komistab antiikaja mälestistesse ja üritab ajalootundides kuuldust midagi üles äratada. Iliase mägi, Lõviväravad, Mükeene, Athena, Aphrodite, Artemis...

Ma ei püri Kreeka-eksperdiks pärast lühikest suvepuhkust, aga ma tahaks uskuda Hardi Tiidust, kes on kirjutanud “Antiikmütoloogias”, et vanas Kreekas taipas inimene esimest korda, mida tähendab Inimene, ja et kreeklased lõid jumala enda näo järgi.

Võtan Kreekaga tutvumiseks midagi lihtsamat, kreeka salati.

Feta juustu, kreeka karjuste igapäevatoidu ja kreeka salati põhikomponendi, on juba Homeros raiunud eeposesse. “Odüsseias” on suurim juustumeister õgard Polyphenos, kes Odysseust pimedas koopas kinni hoidis (eks mõtle ma sellele iga kord, kui supermarketis pakikese fetat toidukorvi poetan). Feta juustu tehakse nii lehma-, lamba- kui ka kitsepiimast, seda süüakse nii värskelt kui ka säilitatakse soolaveelahuses. Ehtne feta on valge värvusega, kollakas värvus viitab lehmapiima-fetale. Juustutarbimisstatistika väidab, et kreeklased oma 25 kilogrammiga inimese kohta aastas on edetabeli tippude hulgas.

1.

Varahommikune rand on inimtühi, õigemini puudvad siin veel liivale laotatud eri küpsemisastmes inimkehad. Vee piirile rajatud hotelliterrassidel askeldavad toitlustustöötajad, nad rehitsevad rannaliiva, klõbistavad taldrikutega, tassivad kaubakaste kööki. Kalamehed korrastavad püügivarustust (millal ja millega nad merelt tulevad, ei õnnestu mul hea une tõttu tuvastada) – ühesõnaga, algav argipäev, millega turistil asja pole, nii nagu ei lasta ka publikut etenduse-eelsesse näitlejate grimmiruumi.

Hotelli lobby’s askeldab särasilmne Apollo, hotelli ummistanud hollandi naisturistide (kõikide märkide järgi siiski platooniline) lemmik. Apollo toob ilma erilise tseremooniata mu kreeka salati.

Kreeka salat sobib suurepäraselt nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks. Retsept on lihtne: tomatitele-kurkidele antakse kuju vastavalt koka kunstimaitsele, on need siis kuubi-, viilu- või kangikujulised. Peale kuhi õhukesi mahlase sibula rõngaid ja sigaretipaki-suurune tükk fetajuustu. Õlikaste (üks osa palsami(?)äädikat, kolm osa korralikku õli). Musti oliive, punet, sidruniviil. Riivitud kapsast ega rohelist salatit, mida Eestis tihtipeale kreeka salati alumistesse kihtidesse kuhjatakse, mul seal salati komponentidena näha ei õnnestunud.

Ei midagi erilist ja ometi maitses see igas söögikohas erinevalt.

Apollo võtab endale ette espressotassi ning tema juurde jooksevad kärarikkalt kolm ühemõtteliselt tema nägu mudilast. Hollandlannade laudkond ohkab kuuldavalt.

2.

Meie väike vilgas reisiseltskond on otsustanud seekord põhiliselt jala käia. Fotoaparaat ja veepudel seljakotis, vantsime üle kuumade mägede ühest külast teise. Egeuse mere rannik on salakavalalt sopiline, iga mäenuki taga ootab ees uus vaade uute loodusimedega, aga kunagi ei jõua me eesti merevaadetest tuttava tühja horisondini. Aina mäed ja mäed teisel pool vett. Mere äärde laskudes on kiviklibu nii kuum, et edasi astuda saab ainult vee piiril.

Siesta ajal jäävad külateed vaikseks, aknad-uksed on suletud, harva kohtab kedagi maja ees pingil istumas.

Pöördume taverni meie mõistes lõunat sööma.

Nurgalauast noogutab meile ainuke hingeline, peremees, kes seal trussikute väel oma moussaka’t sööb ja ajalehte loeb. On siiski ka teine hingeline, papagoi, kes istub peremehe kõrvaltooli seljatoel ning on väga suhtlemisaldis. Ta pöördub pidevalt (ilmselt kreekakeelsete) kraaksatustega peremehe poole, külalised jätavad teda täiesti külmaks. Perenaine läheneb meile plätude platsudes ja pühib käed oma T-särki kuivaks. Tema ilme räägib sellest, et praegu on siesta-, mitte söögiaeg, aga ta teenindab meid hoolitsevalt. Ebaeuroopalikku kiipsmailingut, nagu ka muid turistidele suunatud pealetükkivusi, mida meil tavatsetakse teeninduskultuuriks nimetada, Kreekas ei kohta ja see teeb selle maa võluvaks. Maal, mis on andnud valgele urbantsivilisatsioonile sõnad demos ja polis, ei püüta orjalikkusega külalisi meelitada, nad teavad oma teisi väärtusi.

Tellime kreeka salatit ja valget veini. Aga palun mitte retsinat! Seda viimast tuleb igal pool eraldi rõhutada, sest nende rahvuslik jook retsina võib küll Kalev Kesküla arvates olla eripärase ja huvitava maitsega veinisort, kuid igapäevaseks pruukimiseks on see siiski liiga vänge maitsega. 

Kreeka salat (seekord ilma mustade oliivideta, kuid paprikaga ja väikesteks kuubikuteks tükeldatud fetajuustuga) saabub lauda hiiglasliku kausitäiena, millest oleks võinud söönuks saada vähemalt pool nende kuulsast jalgpallimeeskonnast. Seda mälestusväärset päeva, mil Kreeka võitis käesoleva aasta EMil Portugali, tähistavad pea kõikides tavernides ja kohvikutes ja kauplustes meeskonna posterid. 

Papagoi aga osutub virtuoosseks draamanäitlejaks, saates meie lahkumist traagilise tiivaplaginaga.

3.

Õhtul astume sisse taverni, kus kreeka kapell laseb tulla sirtakirütmil ja kohalikud noormehed üritavad turistidele sirtakisammu selgeks õpetada. Vakstuga kaetud nurgalauas, viinapuuväätide varjus istub seltskond vanamehi, kõigil ees tilluke kohvitass ja veeklaas.

Siinsesse kreeka salatisse on lisatud ka keedetud muna lõigud ja sardelliviilud, salatikaste tuuakse aga lauale, et igaüks saaks ise vastavalt oma maitsele kastet tempida.

Me ei loo endale illusiooni, et oleme sattunud ehedale kreeka õhtusöömajale, küllap seal on ehedust sama palju kui Rocca al Mare Kolu kõrtsis, aga sirtakirütm on igatahes kaasakiskuv. Jalad käivad risti-rästi, käed õlgadel, selles on midagi seltsimehelikku. Vahepeal tüdinevad kreeka noormehed turistide seltsis tammumisest ja moodustavad omaette ringi, kus näidatakse sirtaki tegelikke varjundeid ja võimalusi. See on suhtlemine, suhe, keel.

Mulle kreeklaste arusaam jumalast meeldib: jumalad on oma tegudes ja tunnetes inimeste sarnased ning see käegakatsutav inimlikkus annab elule positiivsema mõõtme, õnn ja rahulolu ei tundu nii kättesaamatud kui protestantliku taeva all.

Nii nagu õnne, on seal päikese all kuidagi lihtsam defineerida ka õnnetust: Homerose järgi on inimese jaoks ülim õnnetus surra kuulsuseta, jätmata endast järele lugu, mis võiks igavikustada tema mälestust ühiskonnas.