“Tere! Mina olen Heinsar Mati,” tutvustab autojuht ennast. Tal on vaja võtta peale konteineritäis ehitusjäätmeid ja sõita prügimäele. Tagasiteel tuleb tuua Viimsisse suurem koorem mulda.


Villa Merileiu aia taga ükskõikselt ringi tuianud alaska kelgukoer hakkab rõõmsalt huikama. Donna on peremehe kojutuleku üle õnnelik.


Ei saa öelda, et sama tore tuju on Mati Hein­sarel koduvärava taga Eesti Ekspressi ajakirjanikku kohates.


2007. aasta kevadel kirjutasin, et ta lõhkus oma maja maha, et selle asemele suurem ehitada.


Seejärel käis fotograaf Tiit Blaat kaks aastat uue elamu ehitustöid tänava pealt pildistamas.


Lammutatud maja oli 600 ruutmeetri suurune. Sama koha peale ehitatud Villa Merileius köetakse maaküttega tervelt 1437 ruutmeetrit – nii on kirjas Viimsi valla avalikus ehitusloas.


Need numbrid teevad uudishimulikuks. Kes on see mees, kes ennast nii suurejooneliselt teostab?


Heinsar on 44 aastat vana. Tema isa oli veoautojuht. Iseenda kohta ütleb Heinsar, et on “kallurikabiinis üles kasvanud” ja “tahaks tihemini suure autoga ringi sõita”.


Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis õppis Heinsar tundma kraanasid ja muid masinaid.


Viimased paarkümmend aastat tegutseb ta ehituses ja kinnisvaras, juhtides Heinla Ehitust, Mave Varahaldust ning Masti Maja.


Läinud aastal ostis mees Urmas Sõõrumaa firmalt Laki tänaval nn Flora büroohoonete kvartali.


Otsus eelmise kodu lõhkumisest ei sündinud kergelt. “Ma armastasin seda maja,” tunnistab Heinsar. “Iga minu ehitatud maja on nagu minu enda laps.”


Villa Merileid on järjekorras kuues maja, mille Heinsar on omale ehitanud. Aeg-ajalt käib ta eemalt vaatamas, kuidas endistel kodudel uute peremeeste käe all läheb.


Pärast eelmiste majade valmimist tundis Hein­sar alati, et midagi oleks võinud olla siiski teisiti.


Nõmmele ehitatud majas pidas ta vastu ainult seitse kuud. Meriväljal üles kasvanud poisina ei suutnud ta elada ilma mere läheduseta.


Unistus väga suure ja ilusa maja ehitamisest mõlkus Heinsarel meeles kümmekond aastat.


Poole sellest ajast otsis ta Tallinna ümbruses sobivat maatükki ega leidnud.


Äkki sai mees aru, et unistuste plats on tal Viimsis Sääre teel president Lennart Meri naabruses juba olemas.


“Emotsionaalselt oli oma kodu lammutamine väga raske,” räägib Heinsar. “Arvan, et maja annab mulle andeks.”


Eestis on kerkinud viimastel aastatel üksikuid eramuid, mida võib pidada moodsateks mõisahooneteks. Rakveres ehitas sellise kaupmees Oleg Gross ning Jõelähtmes metallitööstur Viktor Levada.


Villa Merileid on hetkel suurim ühepereelamu Viimsis. Rohuneeme teel peaks peagi valmima kütuseärimees Aleksei Tšuletsi 1800-ruutmeetrine maja.


Miks vajab inimene tõeliselt suurt kodu?


“Keegi investeerib oma tehastesse kümneid ja sadu miljoneid, mina investeerin oma peresse,” vastab Heinsar.


“Mulle meeldib kodus olla ja nokitseda, muru niita. Mul peab olema avarust ja tegevust.”


Avarust Heinsare valdustes jätkub, maja taha jäävad paadisild ja vaade pealinna kilukarbisiluetile.


Villa Merileiu juurde kuulub ruumikas garaaž , kus asub spetsiaalses ruumis 1952. aasta Mercedes. Seda autot hoiab Heinsar pühapäeval kirikuskäimiseks ja tütarde pulmadeks.

Villa Merileiu arhitekt on Malle Laan ja sisekujundaja Sirje Kadalipp. Naiste tööga on peremees väga rahul: “Selle maja arhitektuur peaks olema väga eestilik ja ajatu.”


2007. aastal Villa Merileiu ehitust alustades läks Eestil väga hästi. Majandus õitses ja palgad kasvasid. Nüüd oleme kriisis ning Heinsar on seda isiklikes kinnisvaraärides tunda saanud.


Aga Villa Merileiuga on omanik täiesti rahul: “See on minu elutöö.” Unistuse täitumise hinnast ta rääkida ei soovi.