Kährikuid on selgelt liiga palju

Ükspäev helistas mees autoteenindusest (autole tehti parasjagu hoolet) ja teatas: auto radiaator on lahti.

Tõsi. See oli kevadsuvine ja veidi udune öö, kui pajupõõsa tagant Räpina ja Ahja vahel tuli välja kährik ja ja hakkas otse auto nina ees üle tee kodistama. Kährik suri saadud vigastustesse kohapeal.

Nad käivad tee ääres surma saanud putukatega maiustamas ega oska autosid karta.

Kährikute sigivus on suurem kui rebasel, sest kähriku pesakonnas on kutsikaid rohkem.
Möödunud aastal lasksid jahimehed 8000 isendit. Pärast viiekümnendaid aastaid, kui kährik Eestisse sisse toodi, on teda üle kaheksa tuhande lastud ainult kahel aastal – 1969. ja 1986. aastal.

Peep Männil, kiskjate uurija arvab, et kui meil on kedagi liiga palju, siis ilmselt kährikuid. Kährikute arvukus võib teistele liikidele mõju avaldama hakata.

Valge-toonekurg – Eesti suurim röövlind?


Kui kuulus keelemees Ferdinand Johann Wiedemann 1858. aastal liivlaste juures külas käis, nägi ta Ventspilsis esimest korda elus valge-toonekurge.

Üheksa aastat varem oli valge-toonekurg teinud Eestis esimese pesa. See oli Vastseliina linnuses, kus on kurepesa praegu ka.

Nüüd on valge-toonekurg Eestis nii tavaline tegelane, et ajalehtedes on temast kui Eesti suurimast röövlinnust jutud ilmuma hakanud. Kuidas valge-toonekurg keset päeva jänesepojale nokaga pähe virutab ja selle siis ära sööb. Või kuidas ta küünilisel kombel mööda heinamaad kõnnib ja ootab, millal väike põldpüü munast välja tuleb.

Valge-toonekurg sööb tõesti kõike, kellest või millest tal jõud üle käib, räägib Margus Ots Eesti ornitoloogiaühingust. Aga sel olevat konnade ja jäneste arvukusele siiski üliväike mõju.

Valge-toonekurge olevat Eestis praegu sellepärast nii palju näha, et a) praegu kogunevad noored kured heinamaale kokku ja valmistuvad äralennuks ja b) kevad oli külm ning paljud kured ei teinudki üldse pesa, vaid hulkusid suvi otsa niisama ringi.

Kurgede peale on varemgi kuri oldud. 19. sajandi teisel poolel ajanud mõned mõisnikud neid heinamaal püssiga taga.

Rebane tuleb varsti lausa tuppa


Naabrinaine Proosu Marju ärkas hommikul kell viis oma Läänemaa kodus hirmsa lärmi peale.

Kui ta unise näoga, luud käes, ukse peale tuli, oli kolmeliitrine piimapurk trepil kummuli maas.

Kanad karjusid kuuri all ja paari saamu kaugusel seisis aiavärava juures rebane, kes enam kuidagi ära minna ei tahtnud. Ja kui rebane siiski lahkus (heitunult haukudes), avastas Proosu pere keset õue, käru alt, pisikese jänese.

Rebaste arvukus on tõusuteel ja seda mõjutab tugevasti, kui palju hiiri on. Kui on hea hiireaasta, võib rebaste juurdekasv vabalt sada protsenti olla. See tähendab, et kui mingil territooriumil oli kevadel 100 rebast, siis sügisel võib neid olla 200.

Rebaseid on kindlasti rohkem ka sellepärast, et loodusemehed kopteri pealt neile marutõvevastast vaktsiini loopisid.

Hunt möllab augustis


See oli kaks aastat tagasi. 25. augustil sisenes Alampedjal asuva Turvakuuri talu lambaaaeda hundikari ja maha murti kümme lammast ning kolm nendest veeti üle jõe. Huntide käes sai kannatada ka üle 20 aasta vanune hobune Olga, keda hunt tagumikust hammustas. Kui Olga praegu karjamaal põõsas krabinat kuu leb, tuleb ta hirmsa müdinaga läbi aedade ja kraavide koju.

Tänavu käis lehtedest läbi uudis, et hunt jäi auto alla. Millegipärast olevat nii, et hunt autosid väga ei karda.

Hunt kartvat rohkem autoteed. Ja kui seal sõidab auto, siis tunneb hunt, et ta pole üksi ning on julgem olla.

Hundijahti peetakse talvel lumega. Viimasel talvel palju lund ei olnud ja huntide arvukus tänavu ilmselt tõusis.

Õnneks on Eesti huntidel praegu metsas nii palju söögipoolist, et talumeeste lambad on mõnda aega rahulikult hingata saanud.

Metssiga künnab kartuleid

Metssigu on meil palju. Naabri-Peep oli juba aastaid oma kartulimaal omapärast tõrjet rakendanud. Pesi kiirel heinaajal ennast võimalikult harva ja läbihigistatud särgid sättis kartulipõllu äärde sigadele nuusutada. (Ja kartulimardikas tegi kartuliga üks-null.)

Läinud sügisel kõndis seltskond sigu üle mu hoolega niidetud muruplatsi, kusjuures platsi ühes servas panid nad ninad maha ja teises servas tõstsid üles. Selle häbematuse põhjuseks olid vihmaussid, keda metssiga maa seest otsib. Muru all elab vihmausse tükk maad rohkem kui võsas.

Metssiga on kõigesööja ja võib nagu kährik süüa linde, kes maas pesitsevad.

Maanteel tuleb kindlasti valvas olla, kui siga üle tee jookseb. Liikluseeskiri seale ei maksa. Tema jaoks on seadus see, mis karja juht ees teeb.

Karu ehmatab külanaisi


Mesinik Kasemetsa Eevi Roela kandist oli nädalapäevad tagasi metsas marjul ja ehmatas poolsurnuks, sest avastas ennast äkitselt silm silma vastas karuga. Vahe oli viis-kuus meetrit.
Eevi tegi hirmsat kisa ja peksis noaga vastu ämbrit. Karu vaatas mõnda aega, keeras ringi ja läks ära.

Põltsamaa kandis, poole tee peal Jõgeva poole, staabeldas taluperemees Aigar õue peal laudu. Ja järsku kuuleb, kuidas koer kellegi peale hirmsa häälega lõugama pistab. Pereema Ülle arvas esimese hooga, et naabrimees uudishimust võsas ragistab, aga toa poole minnes välkus puude vahel hoopis pruun ja karvane kints.

Maarahvas on siin ja seal karu näinud ning arvab, et metsaotte on juba liiga palju saanud.
Karusid lasti meil mullu 27 - see on vähem, kui neid aastas juurde kasvab.