19.05.2011, 17:09
Krister Kivi proovib magama jääda kuuel erineval moel
Mis uinutab paremini – kas soe piim meega ja Inga Raitari raamat või hoopis doos pimedusehormooni?
FOTO:
Neljas öö – pimedusehormoon New Yorgi apteegis kohatud melatoniin tundus sümpaatne esimesest hetkest, sest, nagu ütleb kiri purgil, on tegu “loodusliku” hormooniga, mida toodab inimese aju pimedal ajal. Märgusõnaga “looduslik” sobib hästi kokku asjaolu, et purgis kõrisevad melatoniinipillid (valged, ümarad, anonüümsed) on valmistatud “sünteetiliselt”, sest tegelikult ei ihaldagi ma nii väga neelata alla midagi, mis oleks saadud surnu ajuripatsist. Kuigi ideetasandil olen ma jätkuvalt melatoniini austaja (lapsepõlves toodab organism melatoniini palju ja kas ööd pole lapsepõlves mitte alati pilkaselt pimedad?), on tal unetekitajana mitmeid puudusi. Heal juhul – palju aega, vaikne tuba ja seesmine meelerahu – võib melatoniin anda kümnetunnise kosutava une, kuid kehvemal korral kuivatab ta aju umbes pooleks ööpäevaks lihtsalt millekski veinikorgilaadseks, tuues kaasa hommikuse kurnatusetunde. Kõrvalmõjuks on tund või kaks pärast uinumist tekkivad söömasööstud, mis on seda häirivamad, et melatoniini abil pimendatud teadvus neid pahatihti ei mäleta. Ma olen juba harjunud avastama voodi juurest leivapuru ja rasvaseid taldrikuid, mille saabumise kohta pole mul peas ühtegi faili. Kuid ärevaks muutusin hommikul, mil leidsin teki alt veerandmeetrise noa ja tühjaksjooksnud jogurtitopsi. Võib-olla on melatoniin Eestis põhjusega retseptiravim. Kokkuvõte – sel korral kingib melatoniin mulle pika ja unenägudeta äraoleku, kuid kuna uneaega jääb vaid kuus tundi, tunnen end järgmisel päeval kuni lõunani otsekui kaks korda kupatatud kevadkogrits. Hinne: 3+