Pärast seda, kui meri 8. novembril 2013 tormituulest viiemeetriseks valliks aetuna maale tõusis, ei jäänud ühekorruselisest hoonest alles muud kui räsitud betoonsambad ja auklik katus. Kohati pahkluudeni vihmaveelompides, ootavad tulijad oma pagasit ning lahkujad tundide kaupa võimalust Manila või Cebu lennukile saada. Aeg-ajalt stardib üle saraks muutunud lennujaama tohutu mürinaga transpordikopter.

Eesti oli üks esimesi riike, kes Filipiinidele abikäe ulatas, ning info meie 150 000 euro suuruse annetuse kohta (kõrvu Läti 30 000 ja Soome 3,13 miljoni euroga) on trükitud ka paberile, mis laperdab lennujaamas betoonposti külge kleebituna tõusvas tuules. Siin on ka värvilised tagaotsimiskuulutused katastroofis purunenud vanglast põgenenud kriminaalide näopiltidega (“frustrated murder”, mida iganes see ka täpselt tähendaks, tundub olevat üks enamlevinud kuritegusid) ning Suurbritannia, Saksamaa ja Austraalia saatkondade üleskutsed anda teada sellest, kui nende kodanikud peaks olema katastroofi järel hätta jäänud.

Enim tähepanu nõuab siiski meri, mis laksub vaid mõnisada meetrit eemal, valkjas nagu surnud kala silm. Halli seinana läheneb üle vee äiksepilv, saades habal-habal’i (külgkaarikuga mootorratas-takso) kätte enne, kui mööda varemetest ja tormijärgselt raagus puudest palistatud teed veidi paremini säilinud linnasüdamesse oleme põristanud. Vihma – üllatavalt jäist – peksab küljelt sisse ka taksokorvi varjualusesse, leotades mõnekümne sekundiga läbi nii riided kui arvutikoti. Sellised igapäevased paduvihmahood on põhjuseks, miks teiste nakkushaiguste (näiteks leptospiroosi ja teetanuse) kõrval on hakanud taifuunis ellujäänute, kuid peavarju kaotanute hulgas ohvreid nõudma kopsupõletik.

"Loe lisaks, mida taifuunihoiatust andes kohalike arvates valesti tehti ja mis on praegu tormis kannatadasaanud piirkondades suurimateks väljakutseteks."