Maalimist ja kujunduskunsti õppinud Kristiina on varem Eestis töötanud reklaamide ja telesaadete tegemisel, näiteks lõi ta kaasa esimese kolme “Tujurikkuja” kunstnikuna. Viimane amet enne Eestist lahkumist oli tal kostüümikunstniku oma komöödia “Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” juures.

““Kormoranide” võtete ajal mõtlesime koos sõber Margus Karuga (raamatu “Nullpunkt” autor), et peaks koos kuhugi minema. Otsustasime Uus-Meremaa kasuks. Margus plaanis seal hakata uut raamatut kirjutama, sai enne viisa ja sõitis ees ära, ma pidin paar kuud oma viisat ootama ja siis sõitsin talle järele,” räägib Kristiina. “Mul polnud mingit plaani seal tööle asuda, vaid tahtsin just töö eest põgeneda. Ma isegi ei üürinud oma Tallinna korterit välja, sest arvasin, et olen paari kuu pärast tagasi. Aga kui olin Uus-Meremaal mõnda aega jalutanud, kohvi joonud ja raamatuid lugenud, sattusin ikkagi tööd tegema.”

Nimelt sai Kristiinal tuttavaks ühe Uus-Meremaa kostüümikunstnikuga ja asus koos temaga tööle kohaliku filmi “Existence” juures – tegu on ulmefilmiga, mille tegevus toimub 500 aastat tulevikus. Eestlanna töö oli riiete õmblemine ja nende breakdown ehk siis vanutamine ja kulutamine. “Esimese filmiga tekkisid uued tutvused ja sealtkaudu sattusingi ka Peter Jacksoni “Kääbiku” juurde.

Töötasin päkapikkudega, keda on filmis kolmteist. Minu töö oli on-set stand-by töö, mis tähendab, ei olin pidevalt päkapikkude kostümeerimiseks võtteplatsil olemas.”

Kristiina kirjeldab päkapikkude raskeid, keeruka ülesehitusega jakke, mida iga päev näitlejatele selga tuli passitada. Suurfilmi jaoks hakati kostüüme õmblema juba aasta enne võtete algust, kohapeal Wellingtonis oli olemas nii rõivaste õmblemise osakond, jalanõusid meisterdav osakond, mütsiosakond kui ka eraldi osakond, kes fat-suit’e valmistas, et päkapikud ikka piisavalt pontsakad välja näeksid. Selliste hiigelprojektide juures on ka eraldi vanutamisosakond, kuhu Kristiina algul tööle tahtis pääseda.

“On väga põnev, kuidas neid kostüüme üha vanemaks ja kulunumaks muudetakse vastavalt sellele, kui kaugele kääbikute seltskond oma teekonnaga on jõudnud. Eestis ei saa ju kunagi breakdown’iga tegeleda, meil ei tehta selliseid suurfilme.

Vanusekihtide efekti loomiseks maalitakse oksiididega kanga peale, kasutatakse spetsiaalseid kemikaale või näiteks vaha ja pigi. Õnneks sain vanutamisega ka võtteplatsil tegeleda, kui stuudiovõtted läbi olid ja me välivõtetele liikusime. Uus-Meremaa on nii ilus, et iga kord uude kohta minnes oli see jälle täiesti jahmatav.”

Töö “Kääbikus” jaguneski sisuliselt kahte osasse – osa filmiti stuudios Wellingtonis, teine osa (ennekõike loodusvõtted, panoraamid jne) aga eri võttepaikades üle kogu Uus-Meremaa.

Kristiina puutus võtetel kokku lisaks suurtele staaridele (filmi peaosades on peale Martin Freemani ja “Sõrmuste isandast” tuntud Elijah Woodi veel Cate Blanchett, Orlando Bloom, Ian McKellan jt) ka tehniliste töötajatega paljudest maailma eri paikadest, kes võtete ajaks Uus-Meremaale kokku olid lennanud, paljud neist olid juba “Sõrmuste isandas” koos töötanud.

Kuuldavasti oli filmi heliosakonnas tööl olnud veel üks eestlane, kes lahkus vahetult enne Kristiina saabumist. Kuna filmi kallal töötas kokku umbes tuhat inimest, oli kõigiga tutvumine ka üsna võimatu. “Torkas silma, et kui Eestis käib võtteplatsil kõik ümber näitleja, siis seal suhtuti kõikidesse võrdselt ja väärtustati samamoodi ka tehnilisi töötajaid. Kogu meeskond tegutseb ju koos ühe asja nimel.” Ka polnud tööpäevad üldjuhul pikemad kui 13 tundi ja enne uuesti tööle asumist pidi olema 10tunnine puhkus, mida Eestis võtetel peaaegu kunagi ei praktiseerita.

Stuudiost võttepaikadesse liikumine käis Uus-Meremaal suurte veoautodega. Juba ainuüksi päkapikkude tarbeks oli pidevalt töös viis rekkat, sest igaühel kolmeteistkümnest päkapikust oli mitu dublanti – mõned kaskadööritrikkide jaoks, mõned eri pikkuste jaoks (pikkuse proportsioonid on Tolkieni maailmas väga tähtsad – päkapikud peavad olema väiksemad kui kääbikud, haldjad see-eest peavad olema suuremad kui päkapikud, aga väiksemad kui võlurid). Vastavalt sellele, kui kaugele seltskond oma rännakuga on jõudnud, peab olema igale dublandile valmis eri astmetes kuluvusega riidekomplekte. Seetõttu, tahtes teha mingit parandust või muudatust ühele kostüümile, peab need tegema umbes viiekümnele, mis kõik eri inimeste seljas ja eri kulumisastmetes “mängivad” ühte ja sama kostüümi.

“Igal hommikul läksid päkapikke kehastavad näitlejad grimmi, mis kestis mitu tundi. Kostüümi tulid nad alles siis, kui olid juba grimeeritud. Oli väga naljakas, kui esimestel võttenädalatel hakkas näiteks keegi hommikusöögilauas juttu puhuma – saan aru, et silmad on jube tuttavad, aga kes see on, ära ei tunne. Olin näitlejaid esialgu ju ainult täisgrimmiga näinud,” kirjeldab Kristiina, kes jaanuaris sai suureks pettumuseks teada, et talle ei antud uut tööviisat Uus-Meremaale ja seetõttu ei saa ta “Kääbiku” teise osa “Kääbik: sinna ja tagasi” võtetel osaleda. “Nüüd ma ei teagi, mis edasi. Sõidan sõbrannaga kuuks ajaks New Yorki ja Los Angelesse, eks näis, mis seal juhtuma hakkab.”

Jacksoni uus kaheosaline fantaasiafilm leiab kronoloogiliselt aset enne “Sõrmuste isanda” triloogiat ja selles asub noor kääbik Bilbo Baggins (teda kehastab Inglise näitleja Martin Freeman, kes on meil ennekõike tuntud kui peaosaline komöödiasarjast “Kontor” ja filmist “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”) koos kolmeteistkümne päkapiku ja võlur Gandalfiga seiklusrikkale teekonnale suure mäe juurde, kus elab lohe. Film jõuab kinodesse 2012. aasta lõpus.