Kristjan Lepik: Mis Sul viga on, Goldman Sachs?

Greg Smith suutis sel nädalal tekitada väiksemat sorti tormi maailma finantssektori veeklaasis. Greg Smith? Kes? Justnimelt. Härra kelle nimi ilmselt eelmisel nädalal suurt kellelegi midagi ei öelnud.Lugu pärineb investeerimisveebist Tark Investor

14. märtsil avaldas ta New York Timesis paljude jaoks üsna üllatava arvamusloo (link), kus ta teatas, et lahkub Goldman Sachsist. Põhjuseks see, et ettevõtte kultuur on muutunud talumatuks - seatakse ainult kasum ülimaks ning kohati ollakse seetõttu valmis ka halba tehingut kliendile pakkuma. Siseringis nimetatakse kliente käpiknukkudeks (muppets).

Üsna terav seisukohavõtt, eriti arvestades seda, et pärast 2008. aasta kriisi on maailma finantssektoris proovitud igati sarnast negatiivset avalikku kajastust vältida ning võimalusel on suhted klaaritud kardinate taga. Raske on tõenäoliselt hr. Smith'il leida edaspidi tööd finantssektoris, kuid tundub, et sellist kirja avaldades on ta teadlikult selle tee ka valinud.

Mis Sul viga on, Goldman Sachs?

Kuid tuleb tunnistada, et vähemalt minu jaoks ei ole kirja sisu üllatuseks. Olen ka TI foorumites olnud juba pikki aastaid Goldmani suhtes kriitiline ning mõneti on nad minu jaoks võrdkujuks selle kohta, mis finantssektoris valesti on. Just artiklis mainitud temaatika, et antud aasta kasumi nimel ollakse valmis pea kõigeks - nii pikaajalist ettevõtte mainet ja kasumit ohverdama kui ka vajadusel klientidest üle sõitma. Vähemalt mina arvan, et ka selles äris peab prioriteet number 1 olema kliendile kasulik olemine, siis tuleb pikemas lõikes ka majanduslik edu. Seega viga on suuresti kultuuriline.

Mõned näited Goldmani viimase kümnendi tehingutest:

1. Üks raskemaid näiteid on see, et 2008.a. kriisi eel Goldman Sachs ise nägi kinnisvaraturu riske ning panustas turu langusele. Samal ajal klientidele müüs kinnisvaraga seotud tooteid edasi. Üks näide selle kohta, mis jõudis ka ametliku süüdistuseni ja trahvimiseni.
2. Goldman aitas Kreeka riigil eelmisel kümnendil teha spetsiifilise swap-tehingu, mille abil Kreeka sai võtta laenu, kuid varjatult - see ei kajastunud ametlikus võlgade statistikas (Spiegeli artikkel).

Loomulikult on need vaid väike osa Goldmani tehingutest, kuid olles aastate jooksul Goldmani tegevusi pidevalt jälginud, siis sellist käekirja on paraku palju.

Ehk (mädanenud) kirsiks tordi peal oli Goldmani CEO Blankfeini vastus hr. Smithi kirjale. Väidetavalt oli see kiri saadetud ainult Goldmani sisese memona, kuid vaadates sõnastust .. no ei kirjuta Goldmani mehed omavahel nii ümmargust juttu. See on ikka algusest peale mõeldud PR-teatena. Aga mis eriti huvitav, kirjas oli ka mainitud, et "Kõik kes Goldmanis arvavad teistmoodi, saavad anonüümselt juhtkonnale probleemidest teada anda. Meile teadaolevalt ei olnud hr. Smith seda võimalust kasutanud". Hmmm, teavitada saab anonüümselt, kuid Goldman teab, et ta ei olnud seda teinud?? No väga tabav antud peatüki taustaks.

Mis siis valesti läks?

Hr. Smith kirjutab ülaltoodud artiklis, et just viimasel aastal-kahel läks Goldmanis asi halvaks. Ei ole nõus, probleemid olid üleval juba palju varem. Kuid eks hr. Smith peab ka veidi õigustama seda, miks ta nii kaua siis küll Goldmani leival oli.

Mulle tundub, et võtmekoht oli aasta 1999, kui Goldman börsile tuli. See oli väga oluline struktuurimuutus, enne seda olid investeerimispangad partnerlusel põhinevad ettevõtted (partnership) - omanikud ehk partnerid vastutasid täies ulatuses, väliseid aktsionäre ei olnud. Kuid koos börsiletulekuga said Goldmanis osaluse ka täiesti ilma seotuseta kolmandad osapooled. Tänaseks on pea 70% Goldmani aktsionäridest välised - sealhulgas pensionifondid, naftasheigid ja eraisikud.

Kui me võrdleme tänast olukorda eelneva partnershipiga, siis on olukord kardinaalselt erinev. Vanasti juhtkond vastutas suurelt ka oma rahaga ning sellest kujunes ka kogu ettevõtte käekiri. Kui täna on enamus aktsionäre välised, siis justkui mängitakse teiste rahaga. See oli ka üks põhjus, miks 2008.a. kriisi eel olid paljud investeerimispangad oma bilansi riski väga kõrgele tõstnud (bilansimaht omakapitalist 20-30x kõrgem, jättes vähe ruumi eksimusteks).

Ajalugu vaadates ei ole ka Goldman alati selline olnud. Üsna legendaarne Goldmani juht oli John L. Weinberg (Bloombergi artikkel) , kes juhtis investeerimispanka aastatel 1976-1990. Ta keeldus ettevõtet börsile viimast ning lisaks ei tegelenud Goldman tema vedamise all vaenulike ülevõtmispakkumistega (hostile takeovers), tema meelest ei sobinud see eetiliselt Goldmanile. 1987.a. aktsiakrahhi ajal oli Goldman korraldaja ja underwriter Suurbritannia valitsuse tehingus, millega müüdi BP osalust. Kuigi juriidiliselt oleks saanud krahhi ajal sellest tehingust taganeda, otsustas Weinberg põhimõtteliselt sõna pidada ja tehingu lõpule. See tehing läks Goldmanile 100 miljonit dollarit maksma.

Üks suur probleem on ka selles, et Goldmani jaoks on väga olulist rolli mängimas nende enda kauplemisüksuse kasum - nad paigutavad igapäevaselt ka oma raha ja selles konkureerivad klientidega - tõsine huvide konflikt. Weinberg aastakümned tagasi ei lasknud oma positsioonide kauplemisel väga oluliseks kasvada, täna on see üks peamiseid tuluallikaid. Võib isegi öelda, et kauplejad valitsevad Goldmani.

Tulevik

Väga kaugele on Goldmani põhimõtted läinud nendest paari aastakümne tagustest aegadest. Ma arvan, et finantssektoris on ees seismas veel väga ulatuslikud muudatused, vaja oleks lahku lüüa investeerimispangandus ja tavaline pangandus. Investeerimispangad peavad taas muutuma partnership'ideks, kus vastutavad partnerid ja kes võivad tegelda keerulisema finantskeemiaga. Samas klassikalised kommertspangad peaks muutuma igavateks asutusteks, kus peamine on ainult laenamine ja hoiustamine, muuga praktiliselt ei tegeleta. Ja loomulikult uue kriisi korral ei saa tekkida situatsiooni, kus riigid peavad investeerimispanku päästma, ka regulaatorid peavad kvaliteetsemaks muutuma.

Goldmani tulevik väga roosiline ei paista, ettevõte on kultuuriliselt nii viltu läinud, et mulle tundub olukord päästmatu. Raviks vaid ettevõtte juppideks jagamine ja eraldi üksustena jätkamine. Kuid Goldman on maailmas kujunenud väga oluliseks jõuks, kes oluliseks partneriks ka riikidele ja USAs on nende lobby-jõud väga suur, seega see üks murekoht - nende positsioon nii tugev, et kes neid suudab murda?

Laiemalt vaadates ma arvaks, et Goldmani mentaliteet on suur probleem kogu finantssektori jaoks. Kui vaatan finantssektoris ringi, siis enamus inimesi on mõistlikud ja jalad maas. Kui kasvõi Eesti seisukohast vaadata, siis meil sisuliselt ühtegi investeerimispanka enam ei ole ja Skandinaavia pankades on kriisi järel suhtumine oluliselt ratsionaalsemaks läinud.

Kuid Goldman (ja mõned teised sarnased) paistavad oma tegudega nii suurelt silma, et inimene tänavalt võtab hinnanguks, et kõik finantssektori inimesed on kaabakad. See ei ole küll tõsi, kuid 2008.a. kriisi järel kehtib paraku "guilty, until proven innocent" veel mitmeid aastaid.

NB! Tark Investor foorumites leiab põhjaliku käsitluse Goldman Sachsi ümber toimuvast