Kuhu võiks rajada Eesti tuumajaama?

Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropi sõnul on kõige olulisemad tegurid asukoha valikul inimtegevuse intensiivsus, jahutusvee olemasolu, infra­struktuur ja geoloogiline olukord.

Tropp ei nõustu avaldama ühtki võimalikku asukohta, kuid ütleb, et lõpuks pakutakse välja mitu paika, et rahvas ja riik saaksid valida.

Tegemist on olulise ärisaladusega kas või põhjusel, et näiteks mõnel ärigrupeeringul võiks tekkida kohe huvi tulevase jaama alune maa ära osta ja siis tuumajaama ehitajale vaheltkasuga edasi müüa.

Senistes aruteludes on kõige rohkem räägitud kahest kohast, mis asuvad põhjarannikul mere ääres.

Esiteks Narva või Sillamäe: seal on juba olemas vajalik infrastruktuur ning piirkonnas töötavad riigi suuremad elektrijaamad. Sillamäel asub ka radioaktiivsete jäätmete hoidla. Suur miinus on asukoht Vene piiri lähedal, mis suurendab julgeolekuriske.

Teiseks Paldiski ja Pakri poolsaar, kus töötasid nõukogude ajal sõjaväe kaks õppeotstarbelist reaktorit. Suhteliselt lähedalt, Harku kandist saab alguse ka Estlinki merealune kaabel Soome, mis lubaks tuumajaama toodangut eksportida. Samas paneks tuumajaamast tulev soe vesi ranna ääres vetikad vohama.

Hiljutisel tuumaenergia konverentsil teatas Põhivõrgus töötav Mart Landsberg, et võimalikud asukohad oleksid Harku, Püssi ja Narva külje all Balti elektrijaama kandis. Nendes kohtades asuvad nimelt 330 KV võimsusega alajaamad. Just Püssist peaks algama teine, veel ehitamata merealune kaabel Soome Estlink-2.

Kuid Lanberg analüüsis neid asukohti ainult Põhivõrgu võimalustest lähtuvalt, mitte muude kriteeriumide alusel. Tema väitel mahuks 500–700 MW võimsusega tuumajaam Eesti energiasüsteemi, suurema puhul aga tekiks elektri ülejääk ning Põhivõrk vajaks suuri lisainvesteeringuid.

Akadeemik Anto Raukas on märkinud, et jaam tuleb luua riigimaale ning oluline on tarbijate ja elektrivõrkude lähedus. Seega peab see paiknema Põhja-Eestis. Lisaks eespool mainitud kohtadele pakkus ta välja Keila-Joa mahajäetud raketibaasi ning Jägala piirkonna. Jägala kanti saaks rajada 100–150 MW hüdroakumulatsioonijaama, kuhu võiks pumbata tuumajaama jahutusvett umbes 60 000 kuupmeetrit tunnis. Ka Mart Landsberg rääkis oma ettekandes võimalustest rajada akumulatsioonijaam, mis energia ülejäägi korral pumpaks vett või suruks õhku kokku.

Venelased tahtsid tuumajaama Võrtsjärve äärde

• Nõukogude võim tahtis 1960. aastatel ehitada 1000 MW võimsusega tuumaelektrijaama Võrtsjärve äärde.

• Sellega kaasnenuks ilmselt 20 000  – 30 000 elanikuga suletud linn, mis allunuks suuresti otse Moskvale.

• Jaamale seisid otsustavalt vastu Eesti akadeemikud, kes teatasid, et järv on madal ja vett jaama jahutamiseks liiga vähe.

• Lisaargument oli piiri lähedus.

• Lõpuks ehitati jaam Leningradi oblastisse. Sealne Sosnovõi Bor on praegu oma vanade reaktorite tõttu Eesti riigile üks suuremaid julge­olekuohtusid.

Globaalne surve tuumaenergia arendamiseks

;Energia tootmine aatomielektrijaamades peaks kasvama aastaks 2030 umbes poole võrra.

;Selleks avaldavad survet kõrged õlihinnad, mure energiajulgeoleku pärast ja fossiilkütustel töötavate tootmiste kasvuhoonegaasid

Peamised arendajad

	Ehitamisel või planeeritud reaktorid	Tuuma­energia kasv %
Hiina	109	1000
Venemaa	44	142
USA	32	30
India	25	147
Lõuna-Aafrika	25	1250
Ukraina	22	146
Jaapan	14	25
Lõuna-Korea	10	50
Kanada	9	50
Pakistan	5	250
Brasiilia	5	250

Allikas: Maailma Aatomiagentuur