Aastaks 1937 oli ­elektritootmine peaaegu kahekordistunud ja Eesti edetabelis kerkinud. 118,5 kWh elaniku kohta andis 11. koha Euroopas. Ent naabrite hüpe oli palju muljetavaldavam – Soomes toodeti 645 ja Rootsis isegi 1280 kWh elaniku kohta. Rootsi oli sellega Euroopas Šveitsi järel teisel kohal. Samas edestas Eesti kindlalt lõunanaabreid, sest Läti tootis 99,2 ja Leedu kõigest 11,6 kWh elaniku kohta.

Elektrimajanduse murdepunktiks sai aasta 1936, mil alustas tegevust Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Eesti tulevik pidi tulema valge, kogu maa kavatseti katta paralleelselt töötavate ja omavahel ühendatud elektrijaamade võrguga. Küsimus oli vaid selles, kes saab peamiseks elektritootjaks Eestis. Esimese kava järgi olnuks selleks hüdroelektrijaam Narva kosel võimsusega 52 500 kW, teise kava kohaselt aga soojuselektrijaam Kohtlas võimsusega 64 000 kW.

Kuigi mõlemad kavad jäid lõpuks ikkagi vaid paberile, kasvas nii elektri tootmine kui ka tarbimine Eestis aasta-aastalt.

Eri linnad, eri hinnad
Elektritootjaid väikestest kuni suurteni oli Eestis 1938. aastal ühtekokku ligi tuhat. Elanikele müüs neist elektrit aga vaid osa, peamiselt linnade ja asulate jõujaamad. Nii näiteks tootis Rakvere elektrit põlevkivist omahinnaga 5,8 senti ja müüs seda elanikele 25 senti kWh. Sama hinnaga müüsid elanikele elektrit ka Nõmme, Tartu ja mitu teist linna. Allikaks peamiselt ikka põlevkivi üksi või koos turba, puidu ja muude materjalidega. 25 senti oligi 1930. aastate lõpul laias laastus Eesti keskmine elektrihind, kõikudes siia-sinna mõne sendi piires.

Siiski leidus ka erandeid. Kõige rohkem tuli elektri eest maksta Petseris (kuni 35 senti kWh), Raplas (33 senti), Paides (31 senti), Kuressaares (30 senti) ja Võrus (30 senti). Parim elu oli aga Põltsamaa linna elanikel, kus elekter maksis vaid 7,25 senti kWh. Seejuures polnud selle omahind sugugi väga madal – 5,42 senti.

Oma- ja müügihindu võrreldes selgub, et mõned linnad olid ilmselgelt ahnemad kui teised. Näiteks Narva tootis hüdroelektrijaamas elektrit omahinnaga 5 senti kWh, ent müüs seda elanikele 25 sendiga. Samas Viljandi, kus elektri omahind oli üle kahe korra kõrgem – 11,7 senti kWh, müüs seda hoopis odavamalt – 23 senti kWh.

Ka pealinlaste valgus võinuks odavam olla, sest põlevkivil töötav Tallin­na linna elektrijaam suutis ­toota elektrit omahinnaga vaid 4,34 ­senti kWh. Samas müüdi seda 22 senti kWh, mis siiski oli paljudest teistest linnadest odavam. Õnnega olid koos aga need, kes olid lülitatud Tallinnas Lutheri vabriku võrku. Lutheri elekter oli üks odavamaid Eestis omahinnaga vaid 3,75 senti. Ja ega vabrik ahnegi olnud, müües seda 15 senti kWh. Põhjus oli lihtne – Luther kasutas elektri tootmiseks oma tootmisjääke, puitu.

Kallis või mitte?
Kindlasti ei moodustanud elektriarved toona inimeste kulude hulgas kõige kopsakamat osa, sest tarbiti vähe ja elekter kulus peamiselt vaid kodude valgustusele. Seda näitab ka statistika. Näiteks 1930. aastate algul tarbiti enim elektrit Tallinnas, ent kõigest veidi rohkem kui 30 kWh ühe elaniku kohta aastas.

Samas polnud elektri hind sugugi kõigile taskukohane. Riigiarhiivis on säilinud mitmete Narva asutuste ja äride kirjad linnavalitsusele, milles palutakse elektri hinda alandada. Näiteks karskusseltsil Võitleja käis talvekuudel maja valgustuse eest umbes 130 krooni maksmine üle jõu. Kulukas oli ka äride vaateakende valgustamine, nii maksis Õunapuu riideäri juba septembris kuue akna valgustuse eest 53 krooni, mis oli vaat et ühe müüja kuupalk.

Narva linnavalitsus tuligi vastu eeskätt kultuuriorganisatsioonidele, alandades elektrihinna neile 25 sendilt 15 sendile kWh eest. Kuid ka vaateakende valgustamist toetati võimaluse korral. Ja nii ei toimitud mitte üksnes Narvas, vaid näiteks Tallinna linnavalitsuski alandas vaateakende ja reklaamsiltide valgustamiseks kuluva elektri hinna 15 sendile kWh eest.

Kas kolmekümnendatel oli elekter kallim kui praegu? Kui võrrelda kilovatt-tunni hinda toiduainete hindadega, siis kindlasti. Näiteks üks kilo sealiha võrdus toona umbes 3 kWh elektriga. Kui Eesti elektrifitseerimise kava oleks jõutud ellu viia, oleks elektri hind samuti langenud. Selleks annab alust Eesti Rahvusliku Jõukomitee (loe: riigi) seisukoht: “Elektrienergia tootmist ja laialiviimist tarvitajaskonnale tuleb teostada igatpidi ratsionaal­selt ja ökonoomselt, et elektrienergia hinnad oleksid võimalikult madalad.” Kas poleks aeg seda elektrihinna järjekordse tõstmise eel meelde tuletada?

Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.