Kui Tartus inimestest vorsti tehti
Kannibalism pole Eestis võõras nähtus. Läbi aastasadade on siingi kroonikatesse talletatud lugusid, kus näljas inimene viimases hädas pidi teist inimest sööma. Ometi tundub suur hulk neist hirmujuttudest väljamõeldistena, nagu on lood Tartus 1940. aastate lõpul tegutsenud vorstivabrikust. Nii korduvad eri aegade kroonikates võikad lood laste või laipade söömisest.
Näiteks aastal 1315 tabas Liivimaad suur nälg, "missugust varemini ei ole kunagi kuuldud. [-] Üks naine lõi oma lapse surnuks ja sõi seda oma mehega. See oli üks kurb toit. [-] Palju inimesi oli nälga surnud ja kaua maas lamanud. Need said kõik ühteviisi ära söödud ilma soola ja leivata."
Umbes sama loeme Eestit aastatel 1601-1602 laastanud näljahäda kohta. "Koledam oli aga see, et vanemad oma lapsi ei suutnud millegagi toita - need nälja hädadest, piinadest ära tapsid ja siis ära sõid või lapsed oma surnud vanemaid sõid, mis talupoegade seas polnud enam ebaharilik. Kui rändaja tuli külasse, siis leidis ta need enamasti tühjadena, ainult hunnikute viisi vedeles inimeste luid-konte, mis ära söödud või kõdu-nenud." See junkur Gothard Budbrachi kirjeldus inimluude hunnikutest on eriti rahvajutulik.
Samast ajast pärineb aga lugu, mis vägagi haakub Tartu vorstivabriku juttudega. Nimelt soolanud keegi Reichbinderi talupoeg Andreas sisse kuus inimest, visanud nende luud-kondid sohu ja söönud liha perega ning seda sealiha pähe teistelegi müünud. Kuuldavasti põletati Andreas selle eest tuleriidal märtsikuu 19. päeval 1601. Selle hirmuloo toimumises ei saa kindel olla. Igal juhul ei vasta tõele Olevikus 1894 ilmunud jutt Riias asuvast "luumajast", kus olla inimesi keedetud. "Luud aetud nööri otsa ja saadetud Jurjevisse. Kõik kartnud seda maja, millele Kaulimaja (läti keeli on kauli luu) nimeks pandud. Sest sääl inimeste luudega kaubeldud." Leht õnneks selgitas sealsamas, et tegu on alusetu kuulujutuga.
Vorstivabrik Soola tänaval
Pärast sõda voolas Venemaalt Eestisse hulgaliselt põgenikke. Tuldi kerjama ja ka röövima ja tapmagi. Märksõnaks said kotipoisid, keda vihati ja kardeti. Elanikes süvendas hirmu teadmatus, erinevalt varasemast nüüd ajalehtedes kuritegevusest ei kirjutatud, sest Nõukogudemaal ju valitses helge elu. Ja nii tekkisid kuulujutud.
"Vajadus tõe ja selguse järele tõi sõjajärgses ohtlikus, segases ja keerulises olukorras esile muistendid ja kuuldused, mis vastasid inimeste ettekujutustele tekkinud olukorrast," kirjutab suurepärase raamatu "Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus" (2008) autor Eda Kalmre.
Midagi siiski võis toona ka Postimehest lugeda, need olid inimeste kadumis- ja otsimiskuulutused. See midagi aga andis kuulujuttudele hoopis tuult tiibadesse. Ei avaldatud ju hiljem teadet, et keegi on ka üles leitud. Nii jäi aastatel 1946-47 Tartus kadunuks viis poissi ja üks tüdruk vanuses 8-15 ning kaks vanurit. Selge see, et keedeti vorstiks!
Igal juhul liikus Tartus 1947. aasta märtsi hakul jutt, et Soola ja Aleksandri tänava nurgal varemetes avastati inimlihast tehtava vorsti vabrik. "Praegu käib massiliselt inimesi seda vaatamas. Nähakse õpilaste vihikuid, naiste sukki ja riidetükke ja juukseid. Avastamisel leiti sealt suurel hulgal inimluid. Vähemalt 50 inimest olevat seal tapetud ja vorstiks keedetud.
Seda elajalikku äri ajanud 6 inimest - 2 juuti, 2 venelas t ja 2 Venemaa eestlast," kirjutas bibliofiil Jaan Roos oma päevikus.
"Vorstivabrikut" käis vaatamas ka Tartu raamatukaupmees Heldur Elbe. "Rahvast oli seal palju koos, miilitsad tulivad sinna, aga midagi ei olnud seal erilist. Oli lihtsalt üks pesuköök, pesuköögis oli küll inimeste riideid, seal juba ära vettinud."
Sõrmelülid süldi sees
Vorstivabriku kuulujutu võimaliku tekkepõhjuse rääkis Kalmrele ülikoolis veterinaariat õppinud Paul Saks. Pärast sõda müüdi Tartu turul sülti, millest üks inimene avastas sõrmelülide sarnased luud. Ta kogus need kokku ja viis kotikese sees miilitsasse. "Küll oli naljakas, kui tuli see miilits kotikesega näpu otsas meie juurde. Professor Vau ja mina olime siis eksperdid," meenutas Saks. Algul olid mehed päris hädas, ühelegi loomale need nagu ei sobinud. Ka inimesele mitte. Siis läksid nad turule ise seda sülti kaema ja ennäe imet - luud olid sees!
"No siis me mõtlesime, et nii palju neid inimese luid ka ei saa olla. Siis hakkasime vaatama, kus on kõige pisemad luud, ja leidsime muuseumist ühe põrsa skeleti ja seal keelel olid niisamasugused luud." Tegemist oli seega põrsa keeleluudega. Rahvas muidugi rääkis inimeste sõrmelülidest süldi sees. Mehed käisid ka Soola ja Turu tänava varemeid kaemas.
Põlenud majade keldrites tõepoolest elati sees, aga need olid sõja jalgu jäänud inimesed, põgenikud. "Eks nad tegid tuld ka seal ja keetsid, mis said. Nälg oli neil küll, see võis küll õige olla, et koeri, kasse sõid," arvas Saks. Aga inimliha söömist pidas ta kindlasti kuulujutuks, mida see sõrmelülide lugu muidugi võimendas.
Vorstivabriku kuulujuttudega tegeles ka Tartu julgeolek, kus tehti kindlaks, et need hakkasid levima 24. veebruaril 1947. "Uurimuse käigus tuvastati, et need kuuldused olid lahti lastud mitme eesti soost isiku poolt - kohalike elanike poolt. Vastuabinõuna võeti kinni osa isikuid, kes levitasid provokatsioonilisi kuulujutte," seisab julgeoleku ettekandes. Tšekistid arreteerisid Hulgibaasi valvuri Kai Elme, kes rääkis inimestele, et ta "25. veebruaril nägi isiklikult nendes varemetes inimeste päid, konte jmt. Teine naine, Leia Undrits kinnitas rahvale, et nägi varemetes "lapse käe põlenud konte"".
Julgeolekus nad seda enam niiviisi ei väitnud. Selgus, et Elme oli neid jutte kuulnud "teistelt tundmatutelt isikutelt", Undrits aga ütles, et ta leidis varemeist "ühe kondi, mis näis talle inimese kondina".
Verd Moskvale
Kuulujutud on visad kaduma. Detsembris 1952 kirjutas Roos päevikusse järjekordse vorstivabriku loo. "Jälle räägitakse vorstivabrikust, kus tehakse inimlihast vorsti. Kogu seda asja juhtivat julgeolek ise. Kolm mõtet olevat sellel inimeste püüdmisel. Esiteks püütavat inimesi selleks, et selle aasta arreteerimiste plaani täita, millel olevat suuri puudujääke, teiseks selleks, et saada verd selle võimu kõrgematele haiglatele, ja kolmandaks, et lihast vorsti teha. Tartus olevat juba üle 200 inimese kaduma läinud, peamiselt lapsi ja noori."
Vorstivabriku lood levisid ajal, mil Eestis valitses terror. Igaühe järele võidi öösel tulla, et teda olematusse viia. Juba 1947. aastal toimus Tartus väiksem küüditamine, rääkimata 1949. aasta märtsist. Inimeste kadumine oli seega igapäevane tegelikkus. Kal mre väitel olid tollele ajale iseloomulikud eestlaste seas levinud spekulatsioonid, et "KGB-lased, venelased ja juudid varastavad eesti lapsi meditsiiniliste katsete jaoks". Juutidest räägiti sedagi, et nad kogusid Korea sõja aegu Eestist verd, mis saadeti spetskonteinerites Moskvasse. Need kuulujutud juutide kohta on ilmselgelt segu omaaegsest protsessist natsidoktorite üle Nürnbergis, kes tegid juutide endiga katseid. Aga miks ka mitte 1953. aasta jaanuaris Moskvas alanud kõmulisest protsessist juudisoost arstide üle.
Selgitusi Tartu vorstivabriku lugude algupärale võib leida aga ka palju lähemalt. Tartu ülikooli professor Walter Anderson rääkis 1928. aastal ettekandes ühe 19. sajandi keskel liikunud kurioosse loo. Tulnud talupoeg koos õega Tartusse. Kuniks ta linnas asju ajas, kadus tema õde. Talupoeg otsis ega leidnud, lõpuks aga kuidagi aimas, mis on juhtunud. Kuna tema õde oli paks, meelitasid arstiteaduse professorid ta enda juurde - nad vajasid oma uuringuteks inimrasva. Noormees läks kohe anatoomia osakonda ja tungis ühte ruumi, kust leidiski oma õe ahju pealt. Professorid oli sulatanud õest juba hulga rasva, ta oli palju peenem, aga jäi siiski ellu.
Ei maksa unustada ka Gori lasteraamatut "Worstivalmistaja Haim. Hirmus ja õudne-naljakas lugu kõvade närvidega lastele" (u 1920). Haim oli rikas ja ihne juut, kes püüdis tänaval kasse ja müütas neist tehtud vorsti linnaelanikele. Niisiis liikusid sarnased ühtaegu hirmsad ja õudsed-naljakad lood juba palju enne Tartu vorstivabriku lugusid. Ja ega hiljemgi neist pääsetud. 1950.-1960. aastatel näiteks lõid laineid mustad Volgad, milles sõitsid mustad mehed, kes võtsid inimestelt verd ja müüsid seda kliinikutesse.
