10.04.2009, 00:00
Kui Tartus inimestest vorsti tehti
Möödunud sajandil Eestis levinud hirmujuttudest vaat et pikantseimad on kuulujutud Tartus sõja järel tegutsenud vorstivabrikust.
Kannibalism pole Eestis võõras nähtus. Läbi aastasadade
on siingi kroonikatesse talletatud lugusid, kus näljas inimene
viimases hädas pidi teist inimest sööma. Ometi tundub suur hulk
neist hirmujuttudest väljamõeldistena, nagu on lood Tartus
1940. aastate lõpul tegutsenud vorstivabrikust. Nii korduvad eri aegade
kroonikates võikad lood laste või laipade söömisest.
Näiteks aastal 1315 tabas Liivimaad suur nälg,
“missugust varemini ei ole kunagi kuuldud. [–] Üks naine
lõi oma lapse surnuks ja sõi seda oma mehega. See oli üks
kurb toit. [–] Palju inimesi oli nälga surnud ja kaua maas lamanud.
Need said kõik ühteviisi ära söödud ilma soola ja
leivata.”
Umbes sama loeme Eestit aastatel 1601–1602
laastanud näljahäda kohta. “Koledam oli aga see, et vanemad oma
lapsi ei suutnud millegagi toita – need nälja hädadest,
piinadest ära tapsid ja siis ära sõid või lapsed oma
surnud vanemaid sõid, mis talupoegade seas polnud enam ebaharilik. Kui
rändaja tuli külasse, siis leidis ta need enamasti tühjadena,
ainult hunnikute viisi vedeles inimeste luid-konte, mis ära
söödud või kõdu-nenud.” See junkur Gothard
Budbrachi kirjeldus inimluude hunnikutest on eriti rahvajutulik.
Samast ajast pärineb aga lugu, mis vägagi haakub Tartu
vorstivabriku juttudega. Nimelt soolanud keegi Reichbinderi talupoeg Andreas
sisse kuus inimest, visanud nende luud-kondid sohu ja söönud liha
perega ning seda sealiha pähe teistelegi müünud.
Kuuldavasti põletati Andreas selle eest tuleriidal märtsikuu 19.
päeval 1601. Selle hirmuloo toimumises ei saa kindel olla. Igal juhul ei
vasta tõele Olevikus 1894 ilmunud jutt Riias asuvast
“luumajast”, kus olla inimesi keedetud. “Luud
aetud nööri otsa ja saadetud Jurjevisse. Kõik kartnud
seda maja, millele Kaulimaja (läti keeli on kauli luu) nimeks pandud. Sest
sääl inimeste luudega kaubeldud.” Leht õnneks selgitas
sealsamas, et tegu on alusetu kuulujutuga.
Vorstivabrik
Soola tänaval
Pärast sõda voolas Venemaalt
Eestisse hulgaliselt põgenikke. Tuldi kerjama ja ka röövima ja
tapmagi. Märksõnaks said kotipoisid, keda vihati ja kardeti.
Elanikes süvendas hirmu teadmatus, erinevalt varasemast nüüd
ajalehtedes kuritegevusest ei kirjutatud, sest Nõukogudemaal ju valitses
helge elu. Ja nii tekkisid kuulujutud.
“Vajadus tõe ja
selguse järele tõi sõjajärgses ohtlikus, segases ja
keerulises olukorras esile muistendid ja kuuldused, mis vastasid inimeste
ettekujutustele tekkinud olukorrast,” kirjutab suurepärase raamatu
“Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus”
(2008) autor Eda Kalmre.
Midagi siiski võis toona ka
Postimehest lugeda, need olid inimeste kadumis- ja otsimiskuulutused. See
midagi aga andis kuulujuttudele hoopis tuult tiibadesse. Ei avaldatud ju hiljem
teadet, et keegi on ka üles leitud. Nii jäi aastatel 1946–47
Tartus kadunuks viis poissi ja üks tüdruk vanuses 8–15 ning
kaks vanurit. Selge see, et keedeti vorstiks!
Igal juhul liikus
Tartus 1947. aasta märtsi hakul jutt, et Soola ja Aleksandri tänava
nurgal varemetes avastati inimlihast tehtava vorsti vabrik. “Praegu
käib massiliselt inimesi seda vaatamas. Nähakse õpilaste
vihikuid, naiste sukki ja riidetükke ja juukseid. Avastamisel leiti sealt
suurel hulgal inimluid. Vähemalt 50 inimest olevat seal tapetud ja
vorstiks keedetud.
Seda elajalikku äri ajanud 6 inimest
– 2 juuti, 2 venelas
t ja 2 Venemaa eestlast,” kirjutas bibliofiil Jaan Roos oma
päevikus.
“Vorstivabrikut” käis vaatamas ka
Tartu raamatukaupmees Heldur Elbe. “Rahvast oli seal palju koos,
miilitsad tulivad sinna, aga midagi ei olnud seal erilist. Oli lihtsalt
üks pesuköök, pesuköögis oli küll inimeste
riideid, seal juba ära vettinud.”
Sõrmelülid süldi sees
Vorstivabriku
kuulujutu võimaliku tekkepõhjuse rääkis Kalmrele
ülikoolis veterinaariat õppinud Paul Saks. Pärast sõda
müüdi Tartu turul sülti, millest üks inimene avastas
sõrmelülide sarnased luud. Ta kogus need kokku ja viis kotikese
sees miilitsasse. “Küll oli naljakas, kui tuli see miilits
kotikesega näpu otsas meie juurde. Professor Vau ja mina olime siis
eksperdid,” meenutas Saks. Algul olid mehed päris hädas,
ühelegi loomale need nagu ei sobinud. Ka inimesele mitte. Siis läksid
nad turule ise seda sülti kaema ja ennäe imet – luud olid sees!
“No siis me mõtlesime, et nii palju neid inimese luid
ka ei saa olla. Siis hakkasime vaatama, kus on kõige pisemad luud, ja
leidsime muuseumist ühe põrsa skeleti ja seal keelel olid
niisamasugused luud.” Tegemist oli seega põrsa keeleluudega.
Rahvas muidugi rääkis inimeste sõrmelülidest süldi
sees. Mehed käisid ka Soola ja Turu tänava varemeid kaemas.
Põlenud majade keldrites tõepoolest elati sees, aga need olid
sõja jalgu jäänud inimesed, põgenikud. “Eks nad
tegid tuld ka seal ja keetsid, mis said. Nälg oli neil küll, see
võis küll õige olla, et koeri, kasse sõid,”
arvas Saks. Aga inimliha söömist pidas ta kindlasti kuulujutuks, mida
see sõrmelülide lugu muidugi võimendas.
Vorstivabriku kuulujuttudega tegeles ka Tartu julgeolek, kus tehti kindlaks,
et need hakkasid levima 24. veebruaril 1947. “Uurimuse käigus
tuvastati, et need kuuldused olid lahti lastud mitme eesti soost isiku poolt
– kohalike elanike poolt. Vastuabinõuna võeti kinni osa
isikuid, kes levitasid provokatsioonilisi kuulujutte,” seisab julgeoleku
ettekandes. Tšekistid arreteerisid Hulgibaasi valvuri Kai Elme, kes
rääkis inimestele, et ta “25. veebruaril nägi isiklikult
nendes varemetes inimeste päid, konte jmt. Teine naine, Leia Undrits
kinnitas rahvale, et nägi varemetes “lapse käe põlenud
konte””.
Julgeolekus nad seda enam niiviisi ei
väitnud. Selgus, et Elme oli neid jutte kuulnud “teistelt
tundmatutelt isikutelt”, Undrits aga ütles, et ta leidis varemeist
“ühe kondi, mis näis talle inimese kondina”.
Verd Moskvale
Kuulujutud on visad kaduma.
Detsembris 1952 kirjutas Roos päevikusse järjekordse vorstivabriku
loo. “Jälle räägitakse vorstivabrikust, kus tehakse
inimlihast vorsti. Kogu seda asja juhtivat julgeolek ise. Kolm mõtet
olevat sellel inimeste püüdmisel. Esiteks püütavat inimesi
selleks, et selle aasta arreteerimiste plaani täita, millel olevat suuri
puudujääke, teiseks selleks, et saada verd selle võimu
kõrgematele haiglatele, ja kolmandaks, et lihast vorsti teha. Tartus
olevat juba üle 200 inimese kaduma läinud, peamiselt lapsi ja
noori.”
Vorstivabriku lood levisid ajal, mil Eestis valitses
terror. Igaühe järele võidi öösel tulla, et teda
olematusse viia. Juba 1947. aastal toimus Tartus väiksem
küüditamine, rääkimata 1949. aasta märtsist. Inimeste
kadumine oli seega igapäevane tegelikkus. Kal
mre väitel olid tollele ajale iseloomulikud eestlaste seas levinud
spekulatsioonid, et “KGB-lased, venelased ja juudid varastavad eesti
lapsi meditsiiniliste katsete jaoks”. Juutidest räägiti sedagi,
et nad kogusid Korea sõja aegu Eestist verd, mis saadeti
spetskonteinerites Moskvasse. Need kuulujutud juutide kohta on ilmselgelt segu
omaaegsest protsessist natsidoktorite üle Nürnbergis, kes tegid
juutide endiga katseid. Aga miks ka mitte 1953. aasta jaanuaris Moskvas alanud
kõmulisest protsessist juudisoost arstide üle.
Selgitusi
Tartu vorstivabriku lugude algupärale võib leida aga ka palju
lähemalt. Tartu ülikooli professor Walter Anderson rääkis
1928. aastal ettekandes ühe 19. sajandi keskel liikunud kurioosse loo.
Tulnud talupoeg koos õega Tartusse. Kuniks ta linnas asju ajas, kadus
tema õde. Talupoeg otsis ega leidnud, lõpuks aga kuidagi aimas,
mis on juhtunud. Kuna tema õde oli paks, meelitasid arstiteaduse
professorid ta enda juurde – nad vajasid oma uuringuteks inimrasva.
Noormees läks kohe anatoomia osakonda ja tungis ühte ruumi, kust
leidiski oma õe ahju pealt. Professorid oli sulatanud õest juba
hulga rasva, ta oli palju peenem, aga jäi siiski ellu.
Ei
maksa unustada ka Gori lasteraamatut “Worstivalmistaja Haim. Hirmus ja
õudne-naljakas lugu kõvade närvidega lastele” (u
1920). Haim oli rikas ja ihne juut, kes püüdis tänaval kasse ja
müütas neist tehtud vorsti linnaelanikele. Niisiis liikusid sarnased
ühtaegu hirmsad ja õudsed-naljakad lood juba palju enne Tartu
vorstivabriku lugusid. Ja ega hiljemgi neist pääsetud.
1950.–1960. aastatel näiteks lõid laineid mustad Volgad,
milles sõitsid mustad mehed, kes võtsid inimestelt verd ja
müüsid seda kliinikutesse.