Filmi “Barbarid” idee süttis siis, kui Hardi Volmeri tütre tuppa olid kokku kogunenud kogu suguvõsa barbinukud. Volmerile ei jäänud märkamata, et kuigi neid nukke turustatakse erinevate ja isikupärastena (ka eri nimede all), on see vaid väline dekoor – kui hilbud ära võtta, on kõik Barbie-nukud äravahetamiseni sarnased.

Nukufilmi loomiseks sellest tobenaljakast intriigist piisas. Mõelge ise – kui nukufilmi ükskõik kui tinglike inimnukkude puhul on ülioluline karakteri erisus, siis maailmas eksisteerib ometi miljoneid nukke, kelle identiteedi määrab vaid kostüüm ja aksessuaar. Kus on loogika?

Mees, kes eri eluperioodidel on teinud mängufilme, lavastanud nukufilme, hullutanud publikut punk-vaimuga muusikalistes kooslustes, tehes samal ajal ka teatrikunstniku ja telelavastaja tööd, võttis appi Andrus Kivirähki ja sündiski allegooriline lugu totaalse ühetoalisuse pealetungist särava mitmekülgsuse maski all. Barbidest said barbarid, mis pole sugugi meelevaldne seos. Barbie on inglispärane lühend Barbarast ja “barbara” omakorda on naissoo vorm kreekakeelsest sõnas “barbaros” – ehk naisbarbar.

Suguvõsa kokkukorjatud nukkudest filmi jaoks siiski ei piisanud ja kuna Barbie-nuku patenti omavas Matteli firmas tekitas niisugune lugu õõva, ei lubanud nemadki oma nukke filmis kasutada. Sestap osteti hulgilaost koorem Hiina päritolu barbilaadseid tooteid ning nemad lõpuks filmis mängisidki. Muide, samal aastal kui tuli välja Volmeri film, keelustas Saudi Araabia Barbie-nukkude müügi, pidades neid “perversse Lääne allakäigu sümboliks”.

Nõnda seisavadki Kaltsukloun, Pinocchio ja Plekkrobot ühel päeval silmitsi küsimusega, kas järjekordne imekaunis Barbie-paradiisi plastmassasukas on ikka kauneim kogu maal. On ta ilu ohvreid väärt? Volmeri arvates on Barbie-fenomen (ja sellelaadsete toodete fenomen laiemalt) ikkagi massturundus ja omalaadne massipsühhoos. Mis tunnetega tütar valminud filmi vaatas, Volmerile enam ei meenu, küll aga olevat just hiljuti koolides filmi näidatud ning lapsed olid äratundmisrõõmus itsitanud ja kilganud.

“Barbarid” viis režissööri omal ajal ka Taiwani filmifestivalile. Sealsele, enamasti tudengitest publikule läks vägagi korda see omapärane kriitika totalitarismi ja ajupesu – mille mõjul inimesed oma peaga mõtlemisest ehk kõige suuremast vabadusest loobuvad ja muutuvad masstarbivateks robotiteks – aadressil.

Mismoodi Volmer aga üldse nukufilmidega sina peale sai? Raha pärast seda kunsti ju ei tee, kuulsuse pärast ilmselt samuti mitte?

“Ega ise ei olekski vist selle peale tulnud, kui sõbrukesed poleks selle vao peale tõmmanud. Siis sai tema armsaks – ühelt poolt tinglikkus ja teiselt poolt ruumilise animatsiooni lõputud võimalused. Joonisfilmis on piirid ees – on kunstnik ja tema käsi ja tema joon, aga animeerida saab kõike.”

Nii et ikkagi see piiritu vabaduse tunne on armas?

“Ja see muidugi ka, et nukufilmi võte pole selline hullumaja nagu mängufilmi platsil. Hea vaikne on.”

Barbie-barbari intriigist rääkides ei saa muidugi mööda asjaolust, et Matteli disainer sai Barbie loomiseks idee ühelt täiskasvanutele mõeldud saksa lelult, vormikalt blondilt pruntsuult nimega Bild Lilli. Lilli oli kõigepealt sekretär ajalehe Bild Zeitung koomiksiribas, kelle elufilosoofia väljendus järgmistes mõttekäikudes: “Ega minul polegi vaja neid kiilakaid rikkaid vanamehi, mu rahakott ei saa ilma nendeta hakkama”, “Ennustaja, kas sa saaksid mulle öelda selle rikka ja ilusa mehe nime ja aadressi?”, “Ma jumaldan päikesetõusu, sellepärast olengi hommikuni ööklubis”, “Kumma ma ära võtan?” (politseinikule, kes ütleb, et bikiine ei tohi kanda) jne. Vabameelne peoloom, ühesõnaga, ent “Vagiina monoloogide” autor Eve Ensler nimetab Lillit pikema jututa “seksinukuks”. Kuna koomiks oli popp, tehti peategelasest nukk, mida esialgu müüdi baarides ja tubakapoodides kui pilakinki, umbes nagu tänapäeval totaka tekstiga kruuse või T-särke. Ometi sai nukk popiks ka laste seas ning raha tuli ka igasuguste Lilli aksessuaaride ja vidinate müügist. Kui Mattel juba enam kui 50 aastat tagasi hakkas Barbie-universumit üles ehitama, keelasid nad kavalate juriidiliste nõksudega edaspidi Bild Lilli kui eeskuju mainimise, et Barbie saaks puhta lehena maailma vallutada.

Aasta pärast Volmeri filmi valmimist jõudis lõpule pikk kohtutee kunstnik Tom Forsythe’i ja Matteli vahel. Nimelt toppis kunstnik fotosarjas “Food Chain Barbie” Barbie-nukud blenderisse, pannile, grillahju, fondüü-nõusse, uputas nad pokaali ja ahjuvormi jne. Loomulikult kaebas Mattel kunstniku kohtusse, ent viis aastat hiljem võitis sõnavabadus ning kodaniku õigus kaubamärke parodeerida ja kritiseerida. Mattel maksis 2,1 miljonit dollarit kohtukulude katteks, masstootmise ahelat pilanud pildiseeria ise polnud aga meediakärast hoolimata teeninud kunstnikule veel 4000 dollaritki.


Barbarid (2003)
Režissöör Hardi Volmer

Nukufilmi filmid 2

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga alates 16. jaanuarist.

Filmidega saab tutvuda ja sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.

“Keegi veel” (1996)
Režissöör Mait Laas

“Hing sees” (2002)
Režissöör Riho Unt

“Rebasenaine” (2002)
Režissöör Priit Tender

“Vennad Karusüdamed” (2005)
Režissöör Riho Unt

“Une instituut” (2006)
Režissöör Mati Kütt