Šampanja voolab Figaro Pulma järelpeol Vanemuise väikeses majas ja kõik ütlevad ilusaid sõnu, ja siis palub Taimo Toomast vaikust. Ta kutsub Vilja enda juurde, laskub ühele põlvele, võtab taskust karbi sõrmusega, ja paneb Viljale sõrmuse sõrme. „Vilja, tule mulle naiseks!” Vilja on viivu vait ja ütleb jah. Ja pärast on Taimo telefon mitu päeva postkastis. Eesriie. Baritonid on sellised, kes keeravad alati mingit jama kokku või satuvad ise portsu otsa. Ja nüüd äkki selline ilus roll baritonile! Tõesti hea vaheldus! Sest võta või Onegin – no on mees, ausõna! Algul pole tal Tatjana kirjast sooja ega külma. Käib ja trallab mööda ilma ringi, tuleb Peterburgi tagasi, ja arvab, et Tatjana on teda terve selle aja oodanud. Haloo, Jevgeni! Kus sa enne olid! Hilja! Mis sa narrid kena inimest, ole kohe mees, kui kena naine sulle tähelepanu pöörab! Vat nii. Aga Vilja käe-palumise lugu on imeline muinaslugu masu-aegsest Eestist.
