Kuidas bojaarid tsaarile aru andsid
Putin istus parasjagu oma kabinetis ja mängis Bushiga laevade pommitamist, kui keskmine telefon äkitselt häält tegi. Telefon oli roheline ja selle peal oli suur valge “K”-täht.
“Mööda!” ütles Putin Bushile. “Kuule, George, oskad sa öelda, mis asi on roheline ja K-tähega?”
“Kansas,” vastas Bush. “Või Kanada. Kes neil vahet teeb! D9.”
Putin võttis toru: “Da?”
“Tere, Vladimir Vladimirovitš!” kostis torust Edgar Savisaare moosine hääl. “Tahaksin teile Eesti kohalike valimiste kohta ettekande teha...”
“Ah sina, Edgar?” kohmas Putin. “Noh, räägi, ma kuulan,” Ja Bushile: “A4.”
“A4?” kordas Savisaar. “Ah soovite kirjalikult? Ma mõtlesin, et helistan, aga kui... Üks hetk, ma kohe...”
“Ei, ei, ma siin... üldiselt... tead...” pomises Putin. “Lase edasi...”
“Valimised läksid väga hästi!” raporteeris Savisaar. “Narvas tegime puhta vuugi, Tallinna volikogus saime enamuse, Kohtla-Järvega on korras, Ida-Virumaal...”
“Jaa, noh ... hea küll ... jah” noogutas Putin. “Põhjas!” ütles ta jälle Bushile.
“Jaa-jaa, põhjas on kõik hästi!” kinnitas Savisaar. “Põhja-Eestis on kõik korras, aga vaat lõuna pool nii hästi ei läinud... Tartus tegid oravad jälle asja ära, neetud jäneselinn...”
“Mis oravad? Mis jänesed?!” imestas poole kõrvaga kuulav Putin. “Vana on ikka päris segi läinud!” Ja valjusti: “C5”.
“C5?” kordas Savisaar. “C5, C5...” Kuulge, mis asi see C5 on?” Eesmaa, Kallo ja Lengi poole, kes, tagumikud õieli, samuti telefoni kohal koogutasid.
“C5 on lõhkeaine!” ütles Kallo kähku. “Ma käin sellega kogu aeg kalal! Väga hästi näkkab...”
“Ah et Tartu õhku lasta?” ütles Savisaar jälle torusse. “Ei tea, kas nüüd kohe nii... Ma ei tahaks teile vastu vaielda, aga meie siin Eestis oleme püüdnud ikka rohkem kavalusega...”
“E2?” küsis Putin Bushilt. “Pihtas! E3? Kah pihtas ja põhjas, kurat! E9?”
“E2? E3? E9?” sattus Savisaar segadusse. “Üks hetk, Vladimir Vladimirovitš, palun andke mulle minut!” Ta pani toru käest ja pöördus kaaskonna poole: “Mis asi on E2, E3, ja E9? Kähku!”
Eesma ja Kallo peitsid häbelikult silmi, Lenk ronis koguni laua alla. Savisaare vihane pilk langes kogu selle aja vaikselt protokolli kirjutanud Kadri Mustale, kes nüüd meeleheitlikult käega vehkis.
“Mis sul on, Kadrikene? Tahad pissile või?”
“Ei õpetaja, mina tean mis see E239 on! See on säilitusaine, vat!”
“Tubli, Kadri, tubli!” kiitis Savisaar ja andis talle paremast peopesast natuke suhkrut nosida, vasakuga aga haaras taas telefoni:
“Veel kord vabandust, Vladimir Vladimirovitš! Te ütlesite, säilitada? Kindlasti püüame me seda edu säilitada ja ...”
“Pihtas ja põhjas!” röögatas Putin. “Raisk! Raisk! Raisk!” Ning virutas toru kolinal hargile.
Savisaar pööras aeglaselt ringi. Ta oli näost täiesti valge. Eesmaa ja Kallo tõmbusid valvelseisangusse, Kadri Must aga oli juba ammu minestanud.
“Putin ei ole rahul!” käratas Savisaar. “Ta ütles mulle kolm korda “raisk”! Võtsite asja liiga kergelt! Vähe saime hääli! Marss tööle, muidusööjad!” Ja Savisaar marssis kabinetist välja.
***
Paar minutit hiljem maandus selle telefonikõne stenogramm FSB direktori armeekindral Nikolai Patruševi laual.
“A4; põhjas; C5, E2 – pihtas; E3 – pihtas, põhjas; E9; pihtas ja põhjas,” luges Patrušev ja käskis end asetäitjaga ühendada:
“Võtku keegi selle Savisaare-tšuhnaaga ühendust ja öelgu, et ta, idioot, sel ajal ei helistaks, kui Putin Bushiga laevade pommitamist mängib! Kurat võtaks, me jäime tema pärast peaaegu kogu Vaikse ookeani laevastikust ilma!”
***
Paar päeva hiljem jõudis telefonikõne stenogramm ka Kapo peadirektori Aldis Aluseni.
“A4; põhjas; C5, E2 – pihtas; E3 – pihtas, põhjas; E9; pihtas ja põhjas,” veeris Alus. “Selge, see on Sudoku... Päris hea lahendus...” pomises ta ja lasi end asetäitja Fatislav Keivsarega ühendada:
“Kuule, sain selle Savisaare Sudoku-asja kätte... Aga miks te kindlaks ei teinud, kellelt ta selle lahenduse sai? Mis tähendab, ei tundnud häälest ära?! Number on vä? Helistage siis sellele venelasele ja küsige, kes ta selline on! Kas mina pean kõik ära tegema?!”
