Kuidas kaitsta võlausaldajat?
Kui kokku lüüa Eestis laenuandjatele tagasi maksmata jäänud summad, võrduks see ilmselt suure osaga riigieelarvest. Võlad toovad ahelreaktsioonina kaasa pankrotid ja muud mured. Alates möödunud kümnendist pole pankrotid enam lihtsalt “majanduse sanitarid’’, vaid tõeline nuhtlus. Isegi kui kreeditor ei vaju võlglase pärast põhja, on ta sunnitud oma äritegevust oluliselt piirama. See on võrreldav vara varguse või tahtliku hävitamisega.
Kreeditoril on küll võlglase laenu tagasimaksmisest keeldumise korral võimalus pöörduda hagiga kohtusse, kuid tegelikkus on sellest üsna kaugel. Kui pika aja möödudes ka kuulutatakse kohtuotsus välja kreeditori kasuks, on reaalne raha tagasisaamine hagejal tihtipeale väga raske. Võlgnik on endale ammu selgeks teinud, et kreeditor on kaitsetu.
Võla mittetagastamise skeem on üsna lihtne. Võlglase isiklik vara (maja, suvila, auto) on teiste inimeste nimel, sageli kasutatakse “tankiste”, firma pangaarvel on naeruväärsed summad ja firma vara (mööbel, tehnika) ei suuda katta väikestki osa võlast. Kahju tagastamata võlast suureneb märkimisväärselt riigilõivu ja advokaadi kulude tõttu, kuid kohtutäitur laiutab vaid käsi.
Ilma kohtuta läbi ajades seab kannatanu iseennast ohtu. Praktika näitab, et võlglased kasutavad kreeditori vara omastamiseks suisa seaduskaitseasutuste abi. Selleks tuleb lihtsalt pöörduda politseisse ja kirjutada avaldus, et kreeditor nõuab võlglast ähvardades võlga tagasi. Harilikult algatatakse sellistes olukordades kriminaalasi ja kreeditorile esitatakse kriminaalsüüdistus võlgniku vastu toime pandud kuriteos.
Sellise kuriteo kvalifitseerimises on riigikohus võtnud sootuks kummalise positsiooni. Kui võlanõue vastab üldjoontes võla summale, on lubatud kreeditori tegevus ümber kvalifitseerida väljapressimiseks või omavoliks. Karistused on vastavalt 4–12 või kuni 5 aastat vabadusekaotust. Kui kreeditori nõudmised on seoses inflatsiooniga suurenenud, siis vaadatakse kreeditori tegevust kui väljapressimist. Selline riigikohtu seisukoht läheb meie arvates vastuollu põhiseaduse paragrahviga 32, mis kaitseb täies mahus omaniku õigusi.
Hämmastavalt erinev on samade seaduskaitseasutuste reaktsioon, kui nende poole pöördub kreeditor, kes kahtlustab võlgnikku kuriteo sooritamises. Kriminaalasja algatamise läbisurumine on väga keeruline, aga selle üleviimine kohtulikule tasandile veelgi raskem.
Eeldatakse, et kreeditori ja võlglase suhted on nende sügavalt isiklik asi ning riikliku kaitse rakendamine seega ebasobiv.
Toome kujundliku näite:
A ja B on seotud kinnisvaraäriga. Nad saavad maaklerilt C teada, et linnaosavalitsus hakkab konkursi korras müüma krunti, mille alghind on suhteliselt madal. Maakleriga sõlmitakse leping, mille alusel ta peab talle tehingu teostamiseks antud mitmesaja tuhande krooni eest omandama antud krundi. Maakler ei täida endale võetud kohustusi, kuid raha ka ei tagasta. Kreeditori keelitamised ja nõudmised tulemusi ei anna. Teades, et hagi menetlus võib võtta kohtus kaua aega, aga ei pruugi anda neile soodsat kohtuotsust, võtavad nad ühendust tuttavaga, kes on otsustava ja kindla iseloomuga ja kes hakkab oma vahendeid kasutades võlga välja nõudma. Tema poolt rakendatud ähvardused ja vägivald (mis küll ei teinud kahju võlgniku tervisele) annavad võlgnikule aluse pöörduda politseisse. Algatatakse kriminaalasi, kohus mõistab vägivallatseja ja tema sõbrad süüdi. Sadu tuhandeid kroone omastanud maakler väidab, et tal raha pole, ega oska selgitada, kuhu see summa jäi. Ta väljub protsessist võitjana.
Muide, meie arvates sooritas kannatanu kuriteo, mille koosseisul on kõik kuriteo tundemärgid olemas.
Karistusseadustiku §201 järgi kuulub volitatud isikul kolmanda isiku kasuks võõra vara ebaseaduslik omastamine karistamisele. Omastamist ei käsitleta erinevalt teistest varavastastest kuritegudest kelmusena, sest pettus ei toimu kannatanult varade saamise hetkel, vaid hiljem. Süüdlane jätab endale vara, mis oli saadud omanikult õiguspäraselt ning tulnuks lepingu rikkumise korral tagastada omanikule.
Oluline on ka kuriteo toimepanemise hetk. See on seotud tingliku lepinguga või seadusega ettenähtud ajaga, mil võlgnik peab kreeditorile raha tagastama. Pärast tähtaja möödumist tuleks võlgnikku hoiatada, et kui ta lisaaja jooksul raha ei tagasta, on kreeditor sunnitud pöörduma abi saamiseks politseisse. Kui lisaaeg möödub tulemusteta, saab kohustuse täitmata jätmine kuriteoks.
Siis tuleb oma raha tagasi saamisel võlgniku suhtes vägivalda kasutanud võlausaldajal teha kohtualuste pingil ruumi ka intsidendi peasüüdlasele.
