15.02.2008, 00:00
Kuidas käituda Venemaaga
Euroopa Liit vajab jõudu koguva Venemaaga suhtlemiseks hädasti uut lähenemist. Euroopa Välispoliitika Nõukogu on välja töötanud viieosalise strateegia.
Vene Riigiduuma valimised tugevdasid Vladimir Putini kui “riigi
isa” positsiooni, samas aga nõrgendasid veelgi ELi
mõju jõudu koguva ja üha agressiivsema
Venemaa üle. Valimistega kaasnes hulk koha
kättenäitamisi Euroopale, alates viisakeelust OSCE
vaatlejatele ja lõpetades Briti võimude poolt Aleksandr
Litvinenko mürgitamises kahtlustatava Andrei Lugovoi eduka
valimiskampaania ning immuniteediga. Putini ülekaalukas
võit ja Gazpromi asejuhi Dmitri Medvedjevi
pühitsemine presidendi järglaseks tõestasid veel
kord, mida paljud Euroopas niigi teadsid: ELi strateegia Venemaa
demokratiseerimiseks võib nüüd maha matta.
1990. aastatel keskendus EL nõrga ja võlahädas Venemaa
läänestamisele. Tulemuseks oli kõigi olulisemate
rahvusvaheliste demokraatia- ja inimõigusstandardite tunnustamine
Venemaa poolt. Nüüdseks on nafta ja gaasi pöörane
hinnatõus muutnud Vene valitseva eliidi väga võimsaks,
vähendanud tema koostööhuvi ja eelkõige soovi
lõimuda Läänega. Kuigi EL on tavakriteeriumide järgi
Venemaast tunduvalt kaalukam – ELi rahvaarv ületab Venemaa oma kolm
ja pool, sõjalised kulutused kümme ja majanduse maht viisteist
korda –, näevad eurooplased aina selgemalt, et kahe bloki suhteid
dikteerib Venemaa.
Järgimata külma sõja aegset
ideoloogiat, püüab Venemaa luua endast ideoloogilist
alternatiivi ELile, suhtudes hoopis omamoodi sellistesse mõistetesse
nagu suveräänsus, võim ja maailmakord. Kui Euroopa
projekt püsib õigusriigi ja osavõtu
põhimõtetel, siis Moskva arusaama järgi on seadused
võimu väljendusvahend ja võimusuhete muutumisel tuleb
ka seadused ühepoolselt kooskõlla viia muutunud oludega.
Lääne firmadega sõlmitud kommertslepingutest ja Euroopa
Tavarelvastuse Piiramise Lepingust lahtiütlemine ning isegi
Viini konventsiooni rikkumised pole lihtsalt valimiseelne riitus, vaid
sihipärane ja Venemaal laialdast poolehoidu leidnud algatus lepinguliste
vahekordade revideerimiseks.
Moskva seab kahtluse alla ka ELi
põhimõtte, et julgeolek põhineb vastastikusel
seotusel. Oma “suveräänse demokraatia” filosoofiaga
püüab Kreml vähendada sõltuvust EList, seevastu
suurendades ELi seotust Venemaaga. “Asümmeetriline
seotus” on oma võimu teostamise, mitte stabiilsuse
kindlustamise vahend. Seejuures on Kreml rakendanud jõulist meelitamis-
ja survetaktikat ELi liikmesriikide jagamiseks ja valitsemiseks, suheldes
igaühega eraldi ja jõupositsioonilt.
Venemaa
sõbrad ja vaenlased
Üldlevinud kujutlus on, et
Euroopa suhted Venemaaga halvenesid pärast ELi 2004. aasta
laienemist, mis tõi Liitu Vene-vaenuliku bloki. Ent kuigi suhtumine
Venemaasse on tõepoolest kõige olulisem erinevus
Donald Rumsfeldi “vanaks” ja “uueks” Euroopaks
nimetatud liikmesriikide vahel, oleks vale otsida tegelikku eraldusjoont
ELi lääne- ja idapoole vahelt.
Mullu novembris
avaldas Euroopa Välispoliitika Nõukogu põhjaliku ELi ja
Venemaa suhete auditi, milleks telliti kõigi 27 liikmesriigi
ekspertidelt hinnangud nende riigi ja Venemaa kahepoolsetele suhetele.
Välja joonistus viis lähenemisviisi, mis iseloomustavad konkreetseid
riike nende liikmeks saamise ajale vaatamata.
“Trooja
hobused” (Küpros ja Kreeka) kaitsevad t
ihti Venemaa huve ELi struktuurides ja on valmis vetostama ELi ühiseid
algatusi; “strateegilised partnerid” (Prantsusmaa, Saksamaa,
Itaalia, Hispaania) naudivad “erikohtlemist” ja nende valitsused on
Venemaaga omal algatusel sisse seadnud kahepoolsed suhted, mis aeg-ajalt
takistavad ELi ühiseesmärkide saavutamist valdkondades nagu
energeetika ja Liidu naabruspoliitika; “sõbralikud
pragmaatikud” (Austria, Belgia, Bulgaaria, Soome, Ungari,
Luksemburg, Malta, Portugal, Slovakkia ja Sloveenia) hoiavad Venemaaga tihedaid
suhteid ja enamasti eelistavad majandushuve poliitilistele eesmärkidele;
“jäised pragmaatikud” (Tšehhi Vabariik, Taani,
Eesti, Iirimaa, Läti, Holland, Rumeenia, Rootsi ja Ühendkuningriik),
kes samuti keskenduvad majandushuvidele, kuid ei karda erinevalt
ülejäänutest võtta sõna Venemaa käitumise
kohta inimõiguste ja muudes problemaatilistes valdkondades; ja
“uus külma sõja laager” (Leedu ja Poola), kelle
suhtumine Moskvasse on varjamatult vaenulik ja kes on valmis kasutama vetot, et
tõkestada ELi läbirääkimised Venemaaga.
Kuidas muuta Venemaa usaldusväärseks partneriks
Üldjoontes valitseb ELis kaks teineteisele vastanduvat suhtumist ja
igaüks neist viiest rühmast esindab rohkem või vähem
üht neist paradigmadest. Skaala ühes otsas on need, kes näevad
Venemaas võimalikku partnerit, keda on võimalik ELile
lähemale tõmmata “hiiliva lõimimise” teel. Nemad
pooldavad Venemaa kaasamist võimalikult paljudesse asutistesse ja Vene
investeeringute lubamist ELi energeetikasektorisse, isegi kui venelased peaksid
vahel reegleid rikkuma. Teises äärmuses on need, kes näevad ja
kohtlevad Venemaad ohuallikana. Nende sõnul tuleb Vene ekspansionismi ja
demokraatiavaenulikkust pidurdada “pehme ohjeldamise” poliitikaga,
mis tähendaks Venemaa väljaarvamist G-8st, NATO laienemist
Gruusiasse, Vene-vastaste režiimide toetamist lähipiiridel,
raketikilpide ehitamist, “Energia-NATO” loomist ja Vene
investeeringute tõkestamist Euroopa energeetikasektoris.
Mõlemal suhtumisel on ilmseid puudusi. Esimene neist annaks Venemaale
kõik soodustused vaatamata sellele, kas ta peab kinni püsivatest
normidest. Teine – avalik vaenulikkus – raskendaks ELi
koostööd Venemaaga paljude ühiste probleemide lahendamisel
Euroopa lähipiirkondades ja mujalgi.
EL vajab hädasti
uut poliitikat uue Venemaaga suhtlemiseks. Senine killustatud jõududega
tegutsemine ei vasta ühegi rühma huvidele nimetatud viiest.
Ükski ELi liikmesriik omaette ei saa kujundada kogu ELi Vene-poliitikat,
eri lähenemised aga nullivad üksteise kasuteguri. Üksi ei suuda
üksi liikmesriik Venemaa survele vastu seista, rääkimata Moskva
mõjutamisest, et see olemasolevatest lepingutest kinni peaks. See ilmnes
selgesti Venemaa äsjaste katsete puhul muuta sõbralike riikide
Saksamaa ja Bulgaariaga sõlmitud energiatoormelepinguid.
Kui ELi
pikaajaline eesmärk peaks endiselt olema naabri liberaalne ja demokraatlik
areng, siis reaalsem ja lähem eesmärk võiks olla Venemaa
mõjutamine õigusriigist lugu pidama, et teda saaks
võtta usaldusväärse partnerina.
Uue
strateegia viis punkti
Uue strateegia esimene punkt oleks
tingimuste paikapanek suhtlemisel. Uus poliitika seaks koostöö
sõltuvusse Venemaa valmidusest järgida ühisnormide ja
lepingute vaimu ja sisu. Kui Venemaa taganeb G-8 raames võetud
kohustustest, tuleb korraldada rohkem ettevalmistavaid kokkusaamisi G-7
formaadis. Samuti ei tohiks EL jätta tippkohtum
istel Venemaaga ning Partnerlus- ja Koostöölepingu
läbirääkimistel tähelepanu juhtimata teemadele, kus Venemaa
ei ole koostöövalmis, näiteks Kosovo ning Gruusia ja Moldova
konfliktid.
Teiseks põhimõttekindlus riikidevahelistes
suhetes. Eesmärk oleks see, et Venemaa ja liikmesriikide kahepoolsed
suhted toetaksid ELi ühiseid sihte. See eeldab ennetavat
seiresüsteemi, mis võimaldaks arutada ELi sees nii
võimalikke eelseisvaid kriisiolukordi kui ka sõlmitavaid
lepinguid.
Kolmandaks tuleb ELil töötada
jõulisemalt oma idapoolsete naaberalade lõimimiseks. Siia
võiksid kuuluda investeeringud ühise energiasüsteemi loomiseks
mõnede naaberriikidega, ligipääsu võimaldamine Nabucco
torujuhtmele, Energiaühenduse Lepingu laiendamine ja energeetika valdkonda
puudutava Liidu õigustiku täismahus rakendamine Türgis,
Ukrainas ja Moldovas. Samuti tuleks kaaluda kaubandusvolinikule mandaadi
andmist mõningate toodete kiirkorras ELi turule lubamiseks Venemaa
poliitembargode puhul, nagu on kehtestatud Gruusia ja Moldova veinidele.
Neljandaks tuleb Venemaalt nõuda lepingulistest kohustustest
kinnipidamist. Euroopa Komisjon vajab rohkem tuge konkurentsi elavdamiseks
energeetikasektoris ning Venemaa ja ELi firmade kahtlaste tehingute uurimiseks.
Samuti tuleb taotleda seni rakendamata kokkulepete, nagu Partnerlus- ja
Koostööleping, nn nelja ruumi kokkulepe ja Euroopa Energiaharta,
elluviimist. Venemaa-poolsele venitamisele mittereageerimine kahjustab
reeglitepõhist suhtlemist.
Viiendaks tuleb taotleda suhete
tasakaalustamist. Selleks peab EL kokku leppima ühendusesisestes
käitumisreeglites energialepingute ning tuleviku
ülevõtmistehingute puhuks. Euroopa energiaturu edasise
monopoliseerumise ja kunstlike tõkete vältimiseks peab Komisjon
saama otsustamisõiguse pikaajaliste energiatoorainelepingute ja
torujuhtmete rajamise üle välismaiste firmade osalusel, et kaitsta
õiglast konkurentsi, õigusriiki ning ühist ja paindlikku
maagaasiturgu.
Kui EL tahab Venemaast endale usaldatavat ja
asjalikku partnerit, tuleb suhted temaga rajada samale vundamendile, mis on
taganud Euroopa projekti edu – koostööle stabiilsete normide
alusel, läbipaistvusele ja konsensusele. Aga see vundament ei sünni
iseenesest. EL peab senisest kindlameelsemalt paika panema Venemaaga suhtlemise
reeglid ja nende eest ka seisma.
Tõlgitud
lühendatult väljaandest Europe World.
Mark Leonard on
üleeuroopalise mõttekoja Euroopa Välispoliitika Nõukogu
tegevdirektor, Nicu Popescu sama
mõttekoja politoloogiaekspert.