1990. aastatel keskendus EL nõrga ja võlahädas Venemaa läänestamisele. Tulemuseks oli kõigi olulisemate rahvusvaheliste demokraatia- ja inimõigusstandardite tunnustamine Venemaa poolt. Nüüdseks on nafta ja gaasi pöörane hinnatõus muutnud Vene valitseva eliidi väga võimsaks, vähendanud tema koostööhuvi ja ­eel­kõige soovi lõimuda Läänega. Kuigi EL on tava­kriteeriumide järgi Venemaast tunduvalt kaalukam – ELi rahvaarv ületab Venemaa oma kolm ja pool, sõjalised kulutused kümme ja majanduse maht viisteist korda –, näevad eurooplased aina selgemalt, et kahe bloki suhteid dikteerib Venemaa.


Järgimata külma sõja aegset ­ideo­loo­giat, püüab Venemaa luua endast ideoloogilist alternatiivi ELile, suhtudes hoopis omamoodi sellistesse mõistetesse nagu suve­räänsus, võim ja maailmakord. Kui ­Euroopa projekt püsib õigusriigi ja osavõtu põhi­mõtetel, siis Moskva arusaama järgi on seadused võimu väljendusvahend ja võimu­suhete muutumisel tuleb ka seadused ühepoolselt kooskõlla viia muutunud oludega. Lääne firmadega sõlmitud kommerts­lepingutest ja Euroopa Tavarelvastuse Piiramise Lepingust lahtiütlemine ning ­isegi Viini konventsiooni rikkumised pole lihtsalt valimiseelne riitus, vaid sihipärane ja Venemaal laialdast poolehoidu leidnud algatus lepinguliste vahekordade revideerimiseks.


Moskva seab kahtluse alla ka ELi põhi­mõtte, et julgeolek põhineb vastastikusel seotusel. Oma “suveräänse demokraatia” filosoofiaga püüab Kreml vähendada  sõltuvust EList, seevastu suurendades ELi seotust Venemaaga. “Asümmeetriline ­seotus” on oma võimu teostamise, mitte stabiilsu­se kindlustamise vahend. Seejuures on Kreml rakendanud jõulist meelitamis- ja survetaktikat ELi liikmesriikide jagamiseks ja valitsemiseks, suheldes igaühega eraldi ja jõupositsioonilt.


Venemaa sõbrad ja vaenlased


Üldlevinud kujutlus on, et Euroopa suh­ted Venemaaga halvenesid pärast ELi 2004. aasta laienemist, mis tõi Liitu Vene-vae­nuliku bloki. Ent kuigi suhtumine Vene­maas­se on tõepoolest kõige olulisem erine­vus Donald Rumsfeldi “vanaks” ja “uueks” Euroopaks nimetatud liikmesriikide vahel, oleks vale otsida ­tegelikku eraldusjoont ELi ­lääne- ja idapoole vahelt.


Mullu novembris avaldas Euroopa Välispoliitika Nõukogu põhjaliku ELi ja Venemaa suhete auditi, milleks telliti kõigi 27 liikmesriigi ekspertidelt hinnangud nende riigi ja Venemaa kahepoolsetele suhetele. Välja joonistus viis lähenemisviisi, mis iseloomustavad konkreetseid riike nende liikmeks saamise ajale vaatamata.


“Trooja hobused” (Küpros ja Kreeka) kaitsevad t ihti Venemaa huve ELi struktuurides ja on valmis vetostama ELi ühiseid algatusi; “strateegilised partnerid” (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania) naudivad “erikohtlemist” ja nende valitsused on Venemaaga omal algatusel sisse seadnud kahepoolsed suhted, mis aeg-ajalt takistavad ELi ühiseesmärkide saavutamist valdkondades nagu energeetika ja Liidu naabruspoliitika; “sõbralikud pragmaatikud” (Austria, Belgia, ­Bulgaaria, Soome, Ungari, Luksemburg, Malta, Portugal, Slovakkia ja Sloveenia) hoiavad Venemaaga tihedaid suhteid ja enamasti eelistavad majandushuve poliitilistele eesmärkidele; “jäised pragmaatikud” (Tšehhi Vaba­riik, Taani, Eesti, Iirimaa, Läti, Holland, Rumeenia, Rootsi ja Ühendkuningriik), kes samuti keskenduvad majandushuvidele, kuid ei karda erinevalt ülejäänutest võtta sõna Venemaa käitumise kohta inimõiguste ja muudes problemaatilistes valdkondades; ja “uus külma sõja laager” (Leedu ja Poola), kelle suhtumine Moskvasse on varjamatult vaenulik ja kes on valmis kasutama vetot, et tõkestada ELi läbirääkimised Venemaaga.


Kuidas muuta Venemaa usaldusväärseks partneriks


Üldjoontes valitseb ELis kaks teineteisele vastanduvat suhtumist ja igaüks neist viiest rühmast esindab rohkem või vähem üht neist paradigmadest. Skaala ühes otsas on need, kes näevad Venemaas võimalikku partnerit, keda on võimalik ELile lähemale tõmmata “hiiliva lõimimise” teel. Nemad pooldavad Venemaa kaasamist võimalikult paljudesse asutistesse ja Vene investeeringute lubamist ELi energeetikasektorisse, isegi kui venelased peaksid vahel reegleid rikkuma. Teises äärmuses on need, kes näevad ja kohtlevad Venemaad ohuallikana. Nende sõnul tuleb Vene ekspansionismi ja demokraatiavaenulikkust pidurdada “pehme ohjeldamise” poliitikaga, mis tähendaks Venemaa väljaarvamist G-8st, NATO laienemist Gruusiasse, Vene-vastaste režiimide toetamist lähipiiridel, raketikilpide ehitamist, “Energia-NATO” loomist ja Vene investeeringute tõkestamist Euroopa energeetikasektoris.


Mõlemal suhtumisel on ilmseid puudusi. Esimene neist annaks Venemaale kõik soodustused vaatamata sellele, kas ta peab kinni püsivatest normidest. Teine – avalik vaenulikkus – raskendaks ELi koostööd Venemaaga paljude ühiste probleemide lahendamisel Euroopa lähipiirkon­dades ja mujalgi.


EL vajab hädasti uut poliitikat uue Venemaaga suhtlemiseks. Senine killustatud jõududega tegutsemine ei vasta ühegi rühma huvidele nimetatud viiest. Ükski ELi liikmesriik omaette ei saa kujundada kogu ELi Vene-poliitikat, eri lähenemised aga nullivad üksteise kasuteguri. Üksi ei suuda üksi liikmesriik Venemaa survele vastu seista, rääkimata Moskva mõjutamisest, et see olemasolevatest lepingutest kinni peaks. See ilmnes selgesti Venemaa äsjaste katsete puhul muuta sõbralike riikide Saksamaa ja Bulgaariaga sõlmitud energiatoormelepinguid.

Kui ELi pikaajaline eesmärk peaks endiselt olema naabri liberaalne ja demokraatlik areng, siis reaalsem ja lähem eesmärk võiks olla Venemaa mõjutamine õigus­riigist lugu pidama, et teda saaks võtta usaldusväärse partnerina.


Uue strateegia viis punkti


Uue strateegia esimene punkt oleks tingimuste paikapanek suhtlemisel. Uus poliitika seaks koostöö sõltuvusse Venemaa valmidusest järgida ühisnormide ja lepingute vaimu ja sisu. Kui Venemaa taganeb G-8 raames võetud kohustustest, tuleb korraldada rohkem ettevalmistavaid kokkusaamisi G-7 formaadis. Samuti ei tohiks EL jätta tippkohtum istel Venemaaga ning Partnerlus- ja Koostöölepingu läbirääkimistel tähelepanu juhtimata teemadele, kus Venemaa ei ole koostöövalmis, näiteks Kosovo ning Gruusia ja Moldova konfliktid.


Teiseks põhimõttekindlus riikidevahelistes suhetes. Eesmärk oleks see, et Venemaa ja liikmesriikide kahepoolsed suhted toetaksid ELi ühiseid sihte. See eeldab ennetavat seiresüsteemi, mis võimaldaks arutada ELi sees nii võimalikke eelseisvaid kriisiolukordi kui ka sõlmitavaid lepinguid.


Kolmandaks tuleb ELil töötada jõulisemalt oma idapoolsete naaberalade lõimimiseks. Siia võiksid kuuluda investeeringud ühise energiasüsteemi loomiseks mõnede naaberriikidega, ligipääsu võimaldamine Nabucco torujuhtmele, Energiaühenduse Lepingu laiendamine ja energeetika valdkonda puudutava Liidu õigustiku täismahus rakendamine Türgis, Ukrainas ja Moldovas. Samuti tuleks kaaluda kaubandusvolinikule mandaadi andmist mõningate toodete kiirkorras ELi turule lubamiseks Venemaa poliitembargode puhul, nagu on kehtestatud Gruusia ja Moldova veinidele.


Neljandaks tuleb Venemaalt nõuda lepingulistest kohustustest kinnipidamist. Euroopa Komisjon vajab rohkem tuge konkurentsi elavdamiseks energeetikasektoris ning Venemaa ja ELi firmade kahtlaste tehingute uurimiseks. Samuti tuleb taotleda seni rakendamata kokkulepete, nagu Partnerlus- ja Koostööleping, nn nelja ruumi kokkulepe ja Euroopa Energiaharta, elluviimist. Venemaa-poolsele venitamisele mittereageerimine kahjustab reeglitepõhist suhtlemist.


Viiendaks tuleb taotleda suhete tasakaalustamist. Selleks peab EL kokku leppima ühendusesisestes käitumisreeglites energialepingute ning tuleviku ülevõtmistehingute puhuks. Euroopa energiaturu edasise monopoliseerumise ja kunstlike tõkete vältimiseks peab Komisjon saama otsustamisõiguse pikaajaliste energiatoorainelepingute ja torujuhtmete rajamise üle välismaiste firmade osalusel, et kaitsta õiglast konkurentsi, õigusriiki ning ühist ja paindlikku maagaasiturgu.


Kui EL tahab Venemaast endale usaldatavat ja asjalikku partnerit, tuleb suhted temaga rajada samale vundamendile, mis on taganud Euroopa projekti edu – koostööle stabiilsete normide alusel, läbipaistvusele ja konsensusele. Aga see vundament ei sünni iseenesest. EL peab senisest kindlameelsemalt paika panema Venemaaga suhtlemise reeglid ja nende eest ka seisma.


Tõlgitud lühendatult väljaandest Europe World.

Mark Leonard on üleeuroopalise mõttekoja Euroopa Välispoliitika Nõukogu tegevdirektor, Nicu Popescu sama mõttekoja politoloogiaekspert.