12.04.2007, 00:00
Kuidas lilled klaasi sisse said–mosaiikklaas
Kuidas on valmistatud imekaunid klaasesemed, kus klaasi sees paistavad tillukesed värvilised lille-, tähe-, spiraali- jm motiivid? Aastatuhandete tagant pärit, aeganõudva ja keerulise mosaiikklaasitehnika välja töötanud klaasimeistrite leidlikkust paneb imeks Eeva Käsper.
Klaas leiutati ligikaudu viis tuhat aastat tagasi. Teise
aastatuhande keskpaigast e.m.a on teada esimesed klaasanumad, nende seas
juba ka esimesed mosaiikklaasist esemed. Nõnda saabki rääkida
mosaiikklaasi kolme ja poole tuhande aasta vanusest pärandist. Keeruline
mosaiikklaasitehnika on aja jooksul mitmeid kordi tekkinud, kadunud ja uuesti
ilmunud eri geograafilistes piirkondades.
Tõusud ja loojangud
Mosaiikklaasitehnika võeti esimest korda kasutusele Mesopotaamias ja Egiptuses. Pärast klaasipuhumise leiutamist 1. sajandil eKr vajus töömahukas mosaiikklaasitehnika ajapikku unustusehõlma.
Hiljem puhkes mosaiikklaasitehnika täies hiilguses õitsele hellenistlikus ja rooma ühiskonnas. Hellenistlik ja rooma mosaiikklaas on olnud suurepäraseks ja ammendamatuks inspiratsiooniallikaks kõigi järgnevate perioodide klaasimeistritele. Siiski vajus tehnika taas sajanditeks unustusse. See avastati taas islamistlikus Mesopotaamias 8. sajandil ja seejärel uuesti Veneetsias 15. sajandil. Mosaiikklaasi viimane taasilmumine toimus 19. sajandi keskel Veneetsias, kust see levis üle kogu Euroopa ja on tänapäeval kujunenud paljude kunstnike väljendusvahendiks kogu maailmas.
Mitmeetapiline tehnika
Mosaiikklaasitehnika koosneb mitmest etapist. Kõigepealt koostatakse kuumalt eri värvi sulaklaasi vormides silindrikujuline mosaiikkang, mille otsavaates on näha muster, mis läbib muutumatult kogu kangi. Seejärel kuumutatakse klaasimassi veelgi, võetakse mõlemast otsast kinni ning venitatakse pikaks mosaiikvardaks. Ühest silindrikujulisest mosaiikklaasi kogumist võib saada mitme meetri pikkuse peene mosaiikvarda. Kui varras on jahtunud, “hammustatakse” selle otsast õhukesi lõike, mis on kõik täpselt ühe mustriga.
Ehk aitab seda pikka ja võib-olla keerulist seletust illustreerida võrdlus rullbiskviidiga: kui rulli otsast tükke lõigata, siis on ju spiraal kogu rullbiskviidi ulatuses sama. Ja kui nüüd rullbiskviidi tükid teineteise kõrvale vaagnale paigutada, on see täpselt sama kui laduda mosaiikklaasilõigud teineteise kõrvale sulatusahju plaadile. Niisiis, kui mosaiikklaasi lõigud on plaadil kaunisse mustrisse seatud, sulatatakse need ahjus kokku. Selleks, et siledale mosaiikplaadile kausi kuju anda, sulatatakse see uuesti, kasutades seekord selleks vastavat vormi.
Motiividest esemeteni
Läbi aegade on seda tehnikat kasutades valmistatud palju mitmesuguseid esemeid: miniatuursetest kausikestest suurte vaagnateni, ühesentimeetrise diameetriga klaasmosaiikhelmestest seina- ja põrandainkrustatsioonideni, portreemedaljonidest paberiraskuseks mõeldud klaaskuulideni.
Ka mosaiiklõikude motiividest leiame suuri variatsioone. Vanimatel mosaiiknõudel on lihtne monokroomsetest mosaiiklõikudest moodustatud siksakmuster, hellenismiperioodil olid põhilised tähe- ja spiraalmotiiv, rooma mosaiikklaas aga toretses rohketes mustrikombinatsioonides ja seda kogu värvipaleti ulatuses.
Eriti ilmekad on aga maskikujutisega Egiptuse mosaiikinkrustatsioonid, kus klaasimeistrid ilmutasid leidlikkust – ja miks mitte nimetada seda ka kokkuhoidlikuseks – mosaiikkangis valmistati vaid üks näopool, millest siis hiljem nägu kahest lõigust peegelpildina kokku pandi.
Klaasiuurijad on arvanud, et mitmed klaasnõud olid antiikajal valmistatud imiteerimaks eri kivimitest, näiteks marmorist valmistatud nõusid.
Väljavalitute salakunst
Aegade jooksul on klaasivalmistamine olnud seotud salapäraga. Klaasi leiutamise algusajal olid klaasikojad asutatud kuninglike & otil de;uko ndade või religioossete keskuste juurde. On teada, et 15. sajandi Veneetsias oli klaasivalmistamise saladuste levitamise eest ette nähtud surmanuhtlus.
Läbi aegade on mosaiikklaasi valmistamise tehnikad arenenud ja mitmekesistunud: pärast klaasipuhumise leiutamist kombineeriti neid kahte tehnikat omavahel. Kuuma klaasimulli veeretati mosaiiklõikudes, sulaklaasiga kokku puutudes kleepusid need mullile ja mulli anumaks puhumise käigus hakkasid sellel kaunilt “voolama”. Sellest ka mosaiikmustrite dünaamiline liikumine.
15. sajandi Veneetsiast alguse saanud tähe- ehk lillemustrite meelismotiiv tõi mosaiikklaasi kirjeldamiseks kasutusse termini millefiori (itaalia keeles “tuhat lille”), mida tänapäeval tihti ekslikult kasutatakse ka kogu mosaiikklaasi nimetusena.
Termin väljendab asja sisu
Pange tähele veel erinevust kahe termini, “mosaiikklaas” ja “klaasmosaiik” vahel.
Mosaiik on põranda, seina, lae või mõni muu pind, mis on inkrusteeritud suure hulga erinevate värviliste tükkide ehk tessera’dega. Mõiste “mosaiik” kuulub peamiselt monumentaalkunsti valdkonda, viitamata tessera’de materjalile.
Termin “klaasmosaiik” märgib aga klaasist tessera’dest koostatud mosaiiki, kus klaas-tessera’d on ühendatud/fikseeritud külmalt eri segudega. (Tänapäeva sisustuses on klaasmosaiik pinnakattena vägagi populaarne, tehnikana jääb see aga enamasti kunsti piiridest välja, kuigi viimasel ajal on itaallaste klaasmosaiigitootja Bisazza hakanud selles tehnikas üpris kunstipäraseid lahendusi pakkuma – toim.) Niisiis, mosaiigi koostamisel ei kasutata kuummenetlust ja see eristabki seda tehnikat oluliselt mosaiikklaasist.
Termin “mosaiikklaas” tähistab aga klaasist eset, mille loomisel on kasutatud mitmesuguseid kuumi klaasimodelleerimise viise.
Ajalugu ja tänapäev
Ka mind on minu loomingus inspireerinud pikk mosaiikklaasi pärand. Just vanade esemete ilu on kutsunud neid uurima, juhtinud tähelepanu ajaloo tundmaõppimisele, suurendades soovi mõista seoseid looja ja tema loomingu vahel.
Oma autoritehnikas loodud töödes olen kasutanud klaasi algmaterjali – liiva. Peaaegu nähtamatud kontsentrilised liivaringid klaasis on minupoolne põhjamaine lisand muidu traditsiooniliselt nii värvikirevasse mosaiikklaasi.
Mosaiikklaasi eripäraks on, et see suunab sind lähivaatlusele, et näha pisimatki detaili. Kõiges meis ümbritsevas moodustub suur tervik väikestest osadest, see teadvustab meile, et iga üksik osa on tähtis.
Kaugete aegade mõte ja mälu on koos nende vanade mosaiikesemetega kandunud tänapäeva, kus see jätkuvalt inspireerib kunstnikke töötama, looma ja avastama uusi võimalusi sellises haruldases valdkonnas, nagu seda on mosaiikklaas.
*
Artikli kirjutamisel tugines Eeva Käsper oma magistritööle “Mosaiikklaas”, mida ta kaitses edukalt Eesti Kunstiakadeemias 2003. aastal. Lisainformatsiooni saate kunstniku kodulehelt www.glass.ee , klaasikunstnike tegemisi võite jälgida ka aadressil www.klaasikunst.ee MK
Tõusud ja loojangud
Mosaiikklaasitehnika võeti esimest korda kasutusele Mesopotaamias ja Egiptuses. Pärast klaasipuhumise leiutamist 1. sajandil eKr vajus töömahukas mosaiikklaasitehnika ajapikku unustusehõlma.
Hiljem puhkes mosaiikklaasitehnika täies hiilguses õitsele hellenistlikus ja rooma ühiskonnas. Hellenistlik ja rooma mosaiikklaas on olnud suurepäraseks ja ammendamatuks inspiratsiooniallikaks kõigi järgnevate perioodide klaasimeistritele. Siiski vajus tehnika taas sajanditeks unustusse. See avastati taas islamistlikus Mesopotaamias 8. sajandil ja seejärel uuesti Veneetsias 15. sajandil. Mosaiikklaasi viimane taasilmumine toimus 19. sajandi keskel Veneetsias, kust see levis üle kogu Euroopa ja on tänapäeval kujunenud paljude kunstnike väljendusvahendiks kogu maailmas.
Mitmeetapiline tehnika
Mosaiikklaasitehnika koosneb mitmest etapist. Kõigepealt koostatakse kuumalt eri värvi sulaklaasi vormides silindrikujuline mosaiikkang, mille otsavaates on näha muster, mis läbib muutumatult kogu kangi. Seejärel kuumutatakse klaasimassi veelgi, võetakse mõlemast otsast kinni ning venitatakse pikaks mosaiikvardaks. Ühest silindrikujulisest mosaiikklaasi kogumist võib saada mitme meetri pikkuse peene mosaiikvarda. Kui varras on jahtunud, “hammustatakse” selle otsast õhukesi lõike, mis on kõik täpselt ühe mustriga.
Ehk aitab seda pikka ja võib-olla keerulist seletust illustreerida võrdlus rullbiskviidiga: kui rulli otsast tükke lõigata, siis on ju spiraal kogu rullbiskviidi ulatuses sama. Ja kui nüüd rullbiskviidi tükid teineteise kõrvale vaagnale paigutada, on see täpselt sama kui laduda mosaiikklaasilõigud teineteise kõrvale sulatusahju plaadile. Niisiis, kui mosaiikklaasi lõigud on plaadil kaunisse mustrisse seatud, sulatatakse need ahjus kokku. Selleks, et siledale mosaiikplaadile kausi kuju anda, sulatatakse see uuesti, kasutades seekord selleks vastavat vormi.
Motiividest esemeteni
Läbi aegade on seda tehnikat kasutades valmistatud palju mitmesuguseid esemeid: miniatuursetest kausikestest suurte vaagnateni, ühesentimeetrise diameetriga klaasmosaiikhelmestest seina- ja põrandainkrustatsioonideni, portreemedaljonidest paberiraskuseks mõeldud klaaskuulideni.
Ka mosaiiklõikude motiividest leiame suuri variatsioone. Vanimatel mosaiiknõudel on lihtne monokroomsetest mosaiiklõikudest moodustatud siksakmuster, hellenismiperioodil olid põhilised tähe- ja spiraalmotiiv, rooma mosaiikklaas aga toretses rohketes mustrikombinatsioonides ja seda kogu värvipaleti ulatuses.
Eriti ilmekad on aga maskikujutisega Egiptuse mosaiikinkrustatsioonid, kus klaasimeistrid ilmutasid leidlikkust – ja miks mitte nimetada seda ka kokkuhoidlikuseks – mosaiikkangis valmistati vaid üks näopool, millest siis hiljem nägu kahest lõigust peegelpildina kokku pandi.
Klaasiuurijad on arvanud, et mitmed klaasnõud olid antiikajal valmistatud imiteerimaks eri kivimitest, näiteks marmorist valmistatud nõusid.
Väljavalitute salakunst
Aegade jooksul on klaasivalmistamine olnud seotud salapäraga. Klaasi leiutamise algusajal olid klaasikojad asutatud kuninglike & otil de;uko ndade või religioossete keskuste juurde. On teada, et 15. sajandi Veneetsias oli klaasivalmistamise saladuste levitamise eest ette nähtud surmanuhtlus.
Läbi aegade on mosaiikklaasi valmistamise tehnikad arenenud ja mitmekesistunud: pärast klaasipuhumise leiutamist kombineeriti neid kahte tehnikat omavahel. Kuuma klaasimulli veeretati mosaiiklõikudes, sulaklaasiga kokku puutudes kleepusid need mullile ja mulli anumaks puhumise käigus hakkasid sellel kaunilt “voolama”. Sellest ka mosaiikmustrite dünaamiline liikumine.
15. sajandi Veneetsiast alguse saanud tähe- ehk lillemustrite meelismotiiv tõi mosaiikklaasi kirjeldamiseks kasutusse termini millefiori (itaalia keeles “tuhat lille”), mida tänapäeval tihti ekslikult kasutatakse ka kogu mosaiikklaasi nimetusena.
Termin väljendab asja sisu
Pange tähele veel erinevust kahe termini, “mosaiikklaas” ja “klaasmosaiik” vahel.
Mosaiik on põranda, seina, lae või mõni muu pind, mis on inkrusteeritud suure hulga erinevate värviliste tükkide ehk tessera’dega. Mõiste “mosaiik” kuulub peamiselt monumentaalkunsti valdkonda, viitamata tessera’de materjalile.
Termin “klaasmosaiik” märgib aga klaasist tessera’dest koostatud mosaiiki, kus klaas-tessera’d on ühendatud/fikseeritud külmalt eri segudega. (Tänapäeva sisustuses on klaasmosaiik pinnakattena vägagi populaarne, tehnikana jääb see aga enamasti kunsti piiridest välja, kuigi viimasel ajal on itaallaste klaasmosaiigitootja Bisazza hakanud selles tehnikas üpris kunstipäraseid lahendusi pakkuma – toim.) Niisiis, mosaiigi koostamisel ei kasutata kuummenetlust ja see eristabki seda tehnikat oluliselt mosaiikklaasist.
Termin “mosaiikklaas” tähistab aga klaasist eset, mille loomisel on kasutatud mitmesuguseid kuumi klaasimodelleerimise viise.
Ajalugu ja tänapäev
Ka mind on minu loomingus inspireerinud pikk mosaiikklaasi pärand. Just vanade esemete ilu on kutsunud neid uurima, juhtinud tähelepanu ajaloo tundmaõppimisele, suurendades soovi mõista seoseid looja ja tema loomingu vahel.
Oma autoritehnikas loodud töödes olen kasutanud klaasi algmaterjali – liiva. Peaaegu nähtamatud kontsentrilised liivaringid klaasis on minupoolne põhjamaine lisand muidu traditsiooniliselt nii värvikirevasse mosaiikklaasi.
Mosaiikklaasi eripäraks on, et see suunab sind lähivaatlusele, et näha pisimatki detaili. Kõiges meis ümbritsevas moodustub suur tervik väikestest osadest, see teadvustab meile, et iga üksik osa on tähtis.
Kaugete aegade mõte ja mälu on koos nende vanade mosaiikesemetega kandunud tänapäeva, kus see jätkuvalt inspireerib kunstnikke töötama, looma ja avastama uusi võimalusi sellises haruldases valdkonnas, nagu seda on mosaiikklaas.
*
Artikli kirjutamisel tugines Eeva Käsper oma magistritööle “Mosaiikklaas”, mida ta kaitses edukalt Eesti Kunstiakadeemias 2003. aastal. Lisainformatsiooni saate kunstniku kodulehelt www.glass.ee , klaasikunstnike tegemisi võite jälgida ka aadressil www.klaasikunst.ee MK