24.09.2011, 12:00
Kuidas ma lõpetasin kulutamise toidule
Krister Kivi pidas kinni lubadusest elada söögile sentigi kulutamata vähemalt nädal.
FOTO:
See kordub peagu igal õhtul: pilt, kuidas ma ronin mööda treppi oma korteri poole, käes rasked kilekotid, millel suure kaubamaja logo. Kuid neis kottides pole peaaegu kunagi midagi huvitavat, ei raamatuid, plaate ega riideid. Ei, neis on lihtsalt labane toit. Tosin aastat tagasi moodustas söömine mu elust märkimisväärselt väikse osa. Vahel öösel haarasin Statoilist leivapätsi või vorstiviilude paki. Majaaluses keldripoes müüdi näljapetteks imetervislikke kartulivahvleid. Ma ei mäleta, mismoodi ma muutusin toidu orjaks, kuid millalgi see juhtus ja sel orjusel on kallis hind. Ma kõristan käruga riiulitevahelises säravläikivas Minotaurose labürindis ja oiatan iga paari meetri järel valulikult. Millal, vabandage väga, hakkas ricotta maksma 82 senti pakk? Mis hetkel, tuletage mulle palun meelde, hüppas kõrvitseemnete paki hind 1.96 eurole? *** Otsus, nagu paljud teisedki siin elus, tekib ühel pühapäevaõhtul spontaanselt: ma murran välja toidu ostmise-kojutassimise-ärasöömise nõiaringist! Vähemasti ühe nädala; seni, kuni kõik köögikappidesse kogunenud asjad on ära söödud, ei kuluta ma enam sentigi söögi peale! Olen oma äkkotsusest nii vaimustunud, et ei lähe isegi vaatama, millised mu varud täpselt on...