Kuidas ma rahva viinata jätsin
Paar päeva pärast seda, kui Nõukogude Liidu hävitaja oli troonile asunud (märtsis 1985), ilmus ebaharilikult varasel ajal Kunstnike Liitu KGB major Viktor Raus, seejuures kiirest käigust silmanähtavalt lõõtsutades, ja küsis Ilmar Torni. Meie Suur Tüürimees, nagu me Torni nimetasime, oli aga teadmata kus. Raus ei mallanud isegi istuda, vaid kõmpis kabinetis ringi nagu munas kana.
Rausi närvilisus aina kasvas. Mantlit seljast võtmata tammus ta ringi, murekortsud kandilisel otsmikul, ja aina hädaldas: “No kuhu see Torn ometi jääb? Miks keegi ei tea, kuhu ta läks? Mul on asjaga hirmus kiire. Ma ei saa kaua oodata.”
Poole tunni möödudes Rausi kannatus katkes. Ta viipas mind enda juurde. Kõndisime juhtkonna kabinetti. “Pane uks kinni,” ütles ta vaiksel häälel.
“No nüüd peab ikka väga kole lugu juhtunud olema,” oli mu ainukeseks mõtteks.
Raus muutus väga aktiivseks. “Istu sinna Torni toolile. Näe, siin on paber ja pastakas.” Mul hakkas juba kõhe. Midagi head siit loota polnud.
Major istus minu vastu ja häält veelgi tasandades teatas: “Pane kirja kolm soovi, mida oleks Nõukogude Liidus vaja teha või muuta.” Ja nähes mu näos ülimat hämmastust, põrutas kohe sinna otsa: “Korpatsoff tahab teada. Me peame kohe Moskvasse telegrafeerima. Asjaga on väga kiire. Noh, hakka kirjutama!”
Kolm soovi nagu vene muinasjutus
See oli tõeline pauk! “Mis ime see on?!” jõudsin mõtelda. “See on ju Nõukogude Liidus ennekuulmatu asi, et uus tsaar küsib rahva arvamust ja veel muutuste kohta. Seni oli ju kõik niikuinii hästi ja läks iga päevaga aina paremaks, nii et küsida polnud midagi vaja. Ja miks ei küsita parteilt kui kõige targemalt ühiskonna osalt, vaid hoopiski usaldamatutelt kunstnikelt? Võib-olla Raus eksib?”
Minu sellesuunalise küsimuse peale vastas Raus nobedalt: “Ta ei taha parteilt midagi küsida. Ainult Kunstnike Liidult!” Selge! Nende loba ei peetud küsimise vääriliseks! Kuid ikkagi? Mina kui parteitu ja seega ebausaldatav tegelane pean riigi esimest meest nõuannetega abistama! Loo ebaharilikkus ei teinud mind sugugi rõõmsamaks.
Raus aga närvitses: “Hakka nüüd kirjutama! Kella kaheteistkümneks peab tekst Korpatsoffi laual olema.”
Kuradi jama! Järelemõtlemiseks aega pole. Lugu on nagu vene muinasjutus kuldkalakesest, ainult selle vahega, et väikese kalakese asemel on mu vastas kaheksakümnekilone Raus, kes on puurinud oma silmad minu näkku ja aina kamandab: “Noh, hakka nüüd kirjutama!”
Viimane Mart Pordi anekdoot, mis ma kuldkalakesest kuulsin, oli selline. Ivan mõtleb, mõtleb ja lõpuks lausub: “Tee, et selles järves oleks puhas viin!” Kuldkalake siputab saba. Ivan maitseb vett ja lööb muhelema. Ongi viin! Puhas viin! “Aga teine soov?” kiirustab kuldkalake. Ivan mõtleb kaua. Otsaesine on higist märg, aga mitte kuraditki pähe ei tule. Siis aga vilksatab päästev mõte: “Tee, et järve jooksvas ojakeses oleks samuti puhas viin!” Kuldkalakesel sips-sops soov täidetud. Ivan maitseb. Viin mis viin! “Aga kolmas soov?” Ivani pea on jumala tühi. Pingutab, pingutab – mitte midagi ei loksu mõttesse. Vaevleb tükk aega, kuni lõpuks lööb kurnatult käega ja teatab: “A nahui! Dai ještšo pol litra i vsjo!”
Tunne oli kui reeturil
Minu mõte nii kaunist rada pidi ei liikunud, küll aga tekkis seos viinaga. Nii paningi kirja: “Lõpetatagu padujoomine NSV Liidus!”
Minu üllatuseks oli tubli kärakamees Raus mu esimese sooviga nõus: “Eks see ole jah! Meilgi pooled mehed kogu aeg auru all. Hakkab juba tüütama. Las läheb!”
Esimese sooviga haakisin teisegi: “Pandagu nõukogude töölisklass tööd tegema ja lõpetatagu töötegemise teesklemine.”
Kui soov oli paberil, sain aru, et sellega panin puusse. See oli veelgi lootusetum katse kui lakkumise lõpetamine. Ent muuta oli hilja.
Kolmandaga tahtsin seda viga parandada ja viisin mõtte poliitilistele asjadele. Oli selge, et Eesti vabaduse soovimine poleks Pagari tänavalt lihtsalt edasi läinud. Ent midagi sellesuunalist oli vaja. Mõtlesin nii ja naa, kuni lipsas pähe päästev mõte. Detsentraliseerimine! Võimu detsentraliseerimine! Sellest vajadusest oli räägitud ka ühel Keskkomitee seminaril loovliitude juhtidele, et selle järele januneb nii majandus, kultuur kui ka poliitiline süsteem.
Kirjutasin: “Detsentraliseerida võim NSV Liidus!”
Mõtlesin küll korraks, et võib-olla haistab Raus selles separatismiohtu, kuid ei! Otse vastupidi! Raus elavnes märgatavalt: “Täitsa õige! No mis kurat see olgu! Muudkui küsi iga kord Moskvast luba. Aitab sellest koogutamisest!”
Ta pistis paberi põue ja sibas Pagari tänava poole.
Siinkohal oleks põnev teada, mitu sellist küsitlust Eestis toimus. Ei usu, et neid oli palju, sest nopiti ju arvamusi üle kogu suure riigiläraka ja nende kuhjaviisi Kremlisse läkitamine käinuks Gorbatšovi meeskonnale üle jõu. Ja et Eestis valiti üheks selliseks loovliit, see klapib perestroika algusega, kus Moskvas ja Leningradis tõstsid esimesena häält just loovharitlased, keda Gorbatšov ühes oma esinemises lausa nimetas perestroika ainukesteks toetajateks.
Nii see sõna teele läks ja et see pärale jõudis, selgus õige varsti, kui meid rabati teatega Gorba “kuivast seadusest”. Kuku-klubi sai oma kuuesaja liikme kohta kaks pudelit viina päevas ja sedagi tohtis kunstirahvale tilgutada alles pärast kuut õhtul. Ise ma pääsesin Kuku presidendi tiitli tõttu halvimast ja erilise vajaduse korral toodi mulle kohvitassis sada grammi kas või kell üks päeval, kuid sõprade ees tundsin end reeturina ja ei julgenud Rausi visiidist iitsatada mitu aastat.
Arvatavasti laekus joomise pidurdamise ettepanekuid teisigi, kuid eks minu oma oli üheks tilgaks, mis selle karika üle voolama pani.
Katkend Heinz Valgu varsti ilmuvast mälestusteraamatust “Pääsemine helgest tulevikust” (kirjastus Kunst).
