Õppuse stsenaariumi järgi on pahalased - sedapuhku Läti kaitseliitlased - hõivanud Rohuküla sadama, Kiltsi lennuvälja Läänemaal ning oma ülemvõimu kindlustamiseks igaks juhuks ka Tahkuna poolsaare Hiiumaal. Nende eesmärk on luua sillapea ja valmistada ette platsdarm täiendavate suuremate pahalasüksuste saabumiseks. Kõik selleks, et isoleerida lääne poolt võimalik toetus Eestile.

Uudistajad Ungarist

Hiidlased, saarlased, läänlased ja pärnakad luuravad pahalasi, püüavad välja nuhkida nende positsioone, et pühapäeva hommikul rünnakule asuda. Hiiumaad ei anta niisama lihtsalt käest. Laupäeva hommikul kell 10 käib lahinguks valmistumine täie hooga. Minu saabumise ajaks on meie omad juba mõnda aega Lätist saabuvaid lennukeid oodanud ning positsioonide võtmist harjutanud. Väljas on talve esimesed tõelised miinuskraadid, külm näpistab ninast ja sõrmeotstest, maa praksub astudes jalge all ning päike on ere. Kaitseliitlased roomavad kõhuli, sööstavad põiki üle põllu, varitsevad kükakil või peavad nõu püstijalu. Igast asendist tundub hirmus külm. Ja see on alles päeva algus.

Ainsad vales riietuses asjaosalised "sõjaväljal" on neli külmetavat ajakirjanikku. Üks koos minuga kevadjakis tulnud fotograaf ning kaks läkiläkis Ungari juhtiva militaarajakirja toimetajat - riigist, kus pole kehtestatud isegi kohustuslikku ajateenistust. Hiljutisel militaarajakirjanike kokkutulekul Helsingis ei suutnud ungarlased uskuda, et Eestis saab iga tavakodanik päris sõduri kombel relvaga mööda põldu ringi joosta, osaleda õppustel, rännakutel, strateegiakoolitustel ja muus sõjaväelise elu juurde kuuluvas. Kontseptsioon kaitseliidust oli neile täiesti võõras. Mehed tahtsid seda Eestisse oma silmaga kaema tulla.

Kõik ülejäänud asjaosalised on riietatud roheliselaigulisse sõdurimundrisse. Seda sõjardlikku massi vaadates on lausa raske uskuda, et tegelikult toimetavad põllul õpetajad, poemüüjad, maaklerid, teadlased, raamatupidajad ja poliitikud - inimesed meie endi seast, kellele kaitseliit on lihtsalt osa elustiilist.

"Mingis vanuses tärkab inimesel lõpuks mure oma kodumaa pärast ja siis tuleb tegutseda, et see mure tegevusse suunata. See juhtub umbes 35. eluaastal. Ja see levib sõpradele ja perele nagu nakkushaigus. Niimoodi saabki sellest elustiil. Omaenda elu tuleb muidugi kõigepealt elada, kogu aeg ei saa kaitseliidus aktiivne olla, sest mõnel eluperioodil võtavad lapsed ja töö kogu aja. Siis tuleb jälle uus etapp, kui saab midagi riigi heaks teha," selgitab hetkeks drilliväljalt taandunud uhkete vuntsidega kaitseliitlane, kel staaži juba 20 aastat.

Madis Mintel, täna kompaniiülem, muidu automüügiäris tegutsev kaitseliitlane ütleb, et iga mehe kohustus on olla valmis oma kodu kaitsmiseks ning kaitseliit on üks võimalus teha seda muu töö kõrvalt. Kaitseliidu üks suur võlu peitub tema arvates selles, et kel vähegi tahtmist, see tegevusetult passima ei jää.

Angela Võsuril, pisikest kasvu naisterahval, ripub õlal kobakas AK4. Täna on ta kapral, muul ajal nahakunstnik, kes valmistab hobustele sadulaid ja päitseid. "Olen olnud kaitseliidus viis aastat ja saanud selle ajaga aru, et igaühele see ei sobi. Aga kui see on veres, siis on see väga suur osa elust. Kui juba kord metsa tulla, siis on see nagu haigus - tahad kogu aeg tagasi tulla, ei suuda sellest lahti lasta," ütleb ta. Angela tunnistab, et mehed kipuvad lahinguplatsil naiskaitseliitlasi natuke hoidma ja raskemaid asju ise ära tegema, kuigi päris sõjaolukorras nii olla ei tohiks. Lahingus on kõik võrdsed.

Kimame harjutusplatsiks muutunud golfiväljakult järgmisse punkti. Seal on üles rivistatud pisikese haubitsa laadsed kahuritorud, mida mehed rohelises uhkusega demonstreerivad. Täna neist pauku ei tehta, aga strateegiad on kõvad. Tehnilise info relvade hävitusvõime ja hooldamise kohta on kõik pähe õppinud.

Päeva fopaa lätlastelt

Sama põllu teises otsas on üles rivistatud selle päeva suurimad sõjamasinad. Jao liikmed harjutavad luuramist, vahekohtunikud hindavad olukorda ja hoiavad tegevuse enam-vähem stsenaariumi järgi paigas. Teiste seas müttab Ingvar Saare, täna jaoülem, muul ajal Kihnu vallavanem.

Kihnus on kaitseliit populaarne. Pooleteise aasta jooksul on oma ridadesse meelitatud ligi kümme meest, kes löövad kaasa kohalikus rannakaitserühmas.

Ka Saarde on viimastel aastatel aktiivsem liige. "Sõjaväelise juhtimise kogemused on tsiviilelus väga kasulikud ja kuluvad ära mu igapäevatöös, aga päris sõjardiks ka minna ei tahaks," ütleb ta.

"Õhuhäire! Kaks moosiriiulit tulevad, suund kell 12, valmis!" hõikab keegi järsku platsilt. Mis toimub? Keegi viipab käega taeva poole. Üle peade lendavad lätlaste lennukid, valmistudes maanduma Kiltsi lennuväljal. Poolteist tundi enne kokkulepitud aega. Lätlaste omavoli loob õppusplatsile hetkeks hoomatava peataoleku, kuid midagi ei jää sellepärast katki.

Stsenaariumist kõrvale kaldumist ja isetegevust tuleb õppustel ikka ette. Lääne maleva pealik Arnold Juhans meenutab, et paar aastat tagasi koputas ühel õppusel üks tütarlaps tema peatumispaiga uksele ning palus kohtumist pealikuga. Kui Juhans uksele ilmus, tõmmati talle kott pähe - boss kavaldati isetegevusega üle. Naiivne usaldus lülitas Juhansi paariks tunniks mängust välja, kuid mõne aja möödudes äratavad vahekohtunikud mängijad uuesti ellu ning kõik jätkub vanaviisi.

Õnnetused kasvatavad populaarsust

Õppuse juht Erik Reinhold sõidab ühest tegevuspaigast teise, popsutab piipu ja hoiab pilku peal, et kõik ikka nagu õlitatult sujuks. "Tavaliselt tahavad inimesed massiliselt astuda kaitseliitu siis, kui riigis on miski mäda ja inimesed tunnevad ohtu. Viimane suur laine oli 2007. aasta pronksiöö paiku. Paljud neist jäävad poole aasta pärast passiivseks, aga mingi kogus jääb aktiivseks. Samamoodi on looduskatastroofidega. 2005. aasta jaanuaritormi aegu nägid inimesed, et kaitseliit panustab väga palju tormikahjude likvideerimisse ning tahtsid ise ka õla alla panna," selgitab ta.

Ühest lahingupaigast teise sõidavad liikuva supipajaga Lääne maleva naiskodukaitsjad - õppuse tegelikud võtmeisikud, sest tühja kõhuga ei taha keegi külmal põllul võidelda.

Söök on sedapuhku massiüritusele ebaomaselt hea. Näiteks pühapäeva hommikuks ei pakuta mitte traditsioonilist putru, vaid elaval tulel tehtud toekaid burgereid. Sõin koos õppuse juhtidega kahekäigulise lõuna, millest ei puudunud traditsiooniline sõduritoit - hernesupp.

Õhtusöögimenüüs ootas vürtsikas risoto, milles 18 kilo sinki, 6 kilo sibulat ja teadmata kogus riisi. Toitlustustiimi pealik Harry Loorits viilutab mõne minutiga kümme kilo sinki, tehes seda kellassepa täpsuse ja pühendumusega, endal muie näol.

Mare Laide, reservohvitser ja igapäevaselt kauplus-lao juhataja, ütleb, et ligi 700 inimesele söögi valmistamises pole midagi keerulist. Väliköögis 105 liitri hernesupi keetmine on kogenud naiskodukaitsjale lapsemäng.

"Oleme teinud süüa ka palju suuremale hulgale inimestele, näiteks paraadidel. Haapsalu meestelaulupäeval tuli toita 1500 suud. See siin on lihtne," ütleb ta. Viimastel õppustel on Maie tegelenud tavaliselt formeerimisega, seega on söögitegu talle hea vaheldus. Igavuse üle tagalas tema arvates kurta ei saa.

Kui väljas läheb kella nelja paiku juba pimedaks, pakib fotograaf oma objektiivid kotti, kuid vabatahtlikud jätkavad varitsust ja drilli. Sõja ajal on ju pimedus magusaim aeg, eriti luurajatele.

Päev lõpeb alles pärast kümmet õhtul. Kes rullib oma magamiskoti lahti koolimaja põrandal, kes köetavas telgis - täna harjutatud rünnakud pahalaste välja tõrjumiseks algavad kõigile ühtemoodi päikesetõusuga.

riigikaitse.ee