Kui ma oleksin kunstnik, siis esimese asjana maaliksin ma uuesti Dalí sulanud hallitusjuustu meenutava kella. Ma paneksin korraliku ümmarguse kella köögi seinale, nii nagu kellad on. Ma olen kindel, et kõik impressionistid olid lühinägelikud ja sellepärast ongi nende pildid nii udused. Magritte’ile tuleks tagasi anda tema piip!

Aga kuna ma ei ole kunstnik, vaid kirjanik, mitmete näidendite ja raamatu “Kirjad tädi Annele” autor, siis räägin ma hoopiski eesti filmist. Eesti filmid, nagu kõik räägivad ja teavad, ja me oleme neid ju ka näinud, on raskemeelsed. Tegevus toimub kusagil metsas või maal, poris. Näiteks “Tuulte pesa”, “Püha Tõnu kiusamine”, “Ukuaru”, “Põrgupõhja uus Vanapagan”, näiteid on veel ja veel. Tihti on inimsaatused kurvad ja lausa kibedad, juhtub õnnetusi, ka surm pole eesti filmile haruldane nähtus. See ei puudu isegi “Kevadest”, ka “Väikese Illimari radadel” on tunda surma ja hävingu hõngu, muretu lapsepõlve kaduvust. Rääkimata siis sõjafilmidest “Inimesed sõdurisinelis”, “Detsembrikuumus” või “Nimed marmortahvlil”. Paljud peategelased elavad ennasthävitavat elu, teevad valesid otsuseid ja neid ootab hukatus. Me teame, mis juhtus Andres Lapeteusega, mis inimestega “Sügisballis”, mis Jan Uuspõlluga, kes jõuab – Tartusse!

Ja tihti meie, eesti filmi vaatajad, oleme samuti mornid, introvertsed, ummikus, ja mitte keegi ei aita meid! Ka filmikunst ei aita meid. Me leiame nendest filmidest mingeid ekvivalente ja paralleele oma elule, ja kedagi see ehk lohutab, keegi tunneb ehk, et ta polegi nii halvas seisus kui Kõrboja peremees.Urmas Vadi, kirjanik ja lavastaja

Aga ennekõike tuleb kõikide eesti filmide vaatamise järel teha õppefilmilikud kokkuvõtted (“Operaator Kõps seeneriigis” ja “Tantsib Tiit Härm” välja arvata). Kus on ära toodud lahendused ja valikuvõimalused, kuidas peavad inimesed käituma õigesti, et neil läheks hästi – Uuspõld ei lähe Tartusse, näitleja Joller lõpetab joomise kohe filmi alguses, Andres Lapeteus talitab oma südame hääle järgi ning Põrgupõhja Jürkale tehakse lihtsalt ja näitlikult selgeks, kuidas mitte lasta Antsul end tüssata!
Eesti filmi päästmineEesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid. Saada oma lugu minulugu@ekspress.ee.