Seniste kolitsioonipartnerite - REF, IRL ja SDE mitmekihilist, läbipõimunud, sadismi-masohhismi piiril pendeldavat psühholoogilist plaani läbikäimisel, on Eesti viljakamad kolumnnistid korduvalt kirjeldanud. Andrus Kivirähk võrdles neid mitu korda lahutanud ja jälle abiellunud kärgperega, kes on teineteise pihta lugematute tülide käigus taldrikuid lõhkunud, nutnud ja juukseid katkunud ning siis jälle leppinud. Kaarel Tarand nimetas neid „truudusetuteks" ja võrdles noid suhtedraamasid Shakespeare'i näidenditega.

Andke andeks, noormehed!

Tõepoolest, pärast läbirääkimistel osalemist sai mulle selgeks, et kõigil neil arvajatel oli vägagi õigus. Vabaerkonna liikmetel tekkis aga samm-sammult tunne, et me oleme valele „peole" sattunud. Oli üsna tavaline, et keegi ülejäänud kolmest osapoolest pöördus teise „vana olija" poole märkusega, et mäletad, me arutasime seda punkti juba tolle-või-tolle seaduseelnõu juures või mõne varasema koalitsioonilepingu raames. Kui esimestel päevadel nägid kõik veel vaeva viisakuste ja delikaatsustega Vabaerakonna liikmete suhtes ning vaevuti selgitama ja analüüsima mõneti rohkem, siis mida päev edasi, seda rohkem lõid välja „vanade sõprade" varasemad pinged ja poliitelamused.

Alguse viisakusele aitas kaasa Jüri Adamsi sõnavõtt, kus pärast käetõstmist ütles: „Andke andeks noormehed, aga mina ei ole poliitkas nüüd juba 12 aastat osalenud ja tundub, et see on läbi teinud arvestatava arengu, mida ma ei suuda jälgida sh nii terminoloogias, kui poliitilises slängis. Kas Te oleksite edaspidi nii viisakad ja selgitaksite vahel pikemalt, mida Te ühe või teise algatuse või ettepaneku all mõtlete, muidu võib meil - uutel tulijatel - päris raske olla teist aru saada."

Niisiis oli esimestel päevadel sellest kasu ja me osalesime üsna aktiivselt üldistes debattides, olenemata, kes teema lauale tõstis; aga hiljem hakkas üha rohkem võimust võtma tunne, nagu asendusõpetajal, keda järsku on pandud pidevalt teineteisest ülekarjuvate kõurikute klassi juhtima. Esmalt oled ju ikka entusiasmi täis, et inimeseloomi annab viisakamaks muuta, aga mingil hetkel lööd lihtsalt käega.

Pärast mõne päeva möödumist ütles Artur Talvik: „Mul on vahel tunne, et olen kontvõõrana vanade sõprade peole sattunud - lauseid ja mõtteid alustatakse mingitest kohtadest, kus nad varem on pooleli jäänud ja siis on raske aru saada, millest nad räägivad."

Ligi kipub peaaegu kõigile häälekalt vahele rääkima ning Taavi Rõivas on sunnitud teda pidevalt korrale kutsuma.

Olustikupildike 1: Ärimees Rosimannus

Oleme kõik kuulnud Reformierakonna tagatoast, koondnimega Ärimees Rosimannus. See on vend, kes valimistel ei osale, deklareerib, et poliitkaga enam ei tegele, vaid on tagasihoidlik bisnismän. Selgus siiski, et ilma temata Reformierakond midagi ei otsusta.

Oli teise või kolmanda päeva keskpäev, kui esimest korda ilmus Vabaerkonna selja taha pinkidele istuma tagasihoidlikku kasvu vaikne mehike. Tunnikese pärast nihkus ta justkui muuseas laua taha Reformierakonna delegatsiooni äärekese veerel ja kraamis vaikides oma arvuti lahti.

Seda nähes tõstis Artur Talvik käe ja küsis, viibates ise isand Rosimannuse suunas: „Vabandage, aga kas ma võin ka homme oma tagatoa kaasa võtta?" Vastati, et Rosimannus on tehniline töötaja. Hiljem hakkas ta järjest rohkem sõna võtma, muutudes delegatsiooni liikmeks. Seega oli meil au omasilmselt ja -kõrvselt Reformierakonna tagatuba ära kogeda.

Rosimannuse ilmumise tagasihoidlikkus jäi ka viimaseks tagasihoidlikkuse ilminguks. Ta ei jätnud edaspidi sõna võtmata, et teistele osapooltele epistlit lugeda, kuidas peaks poliitlise kompromissi tarvis ennast üleval pidama. See juhtus alati, kui keegi väga häälekalt oma programmipunktiga arvestamist nõudis, halvemal juhul nimetati oma seisukohtade kaitsmist „ülimaks ülbuseks".

Olustikupildike 2: Jürgen Ligi ja tema pobin

Jürgen Ligi ja tema pidev pobin oli samuti üks põhimärke. See tegelane on küll raske juhtum, kuid tunnistan, et minu arvamus temast isegi tõusis. Ta on elupõline ja elukauge poliitbürokraat, kes elab aastaid maksumaksja kulul ega salli silmaotsaski võrdlusi Läti või Leeduga.

Kui teed viitate lõunanaabrite tublidele majandusreformaatoritele, kes on viimasel ajal oma majanduskeskkonna Eesti omast paremaks muutnud, siis on näha, et sellised võrdlused teevad isand Ligile füüsiliselt haiget. Ta kipub peaaegu kõigile häälekalt vahele rääkima ning Taavi Rõivas on sunnitud teda pidevalt korrale kutsuma. Seejuures on Ligi tegelikult üsna kahjutu pobiseja-poriseja, mul õnnestus mõne mehe suust ja pilgust nonde päevade jooksul hulga tigedamat patroneerimist näha.

Siis hakkas „tehniline töötaja" Rosimannus järjest rohkem sõna võtma, muutudes ühtäkki delegatsiooni liikmeks.

Olustikupildike 3: Money talks

Patroneerimise parim näide oli see, kui Vabaerakond tahtis poole erakondadele eraldatavast rahast (2,7 miljonit aastas) riigieelarvesse tagasi anda. Ei pidanud olema psühhiaater, et näha, kuidas endast välja mindi. Võib küsida, kas Vabaerkond seadis oma prioriteedid õigesti? Jah, seadis küll, sest selle raha äravõtmine ja õiglasem jaotamine on poliitilise konkurentsi tagatis.

Meil on olnud Harta 12, Rahvakogu, Jääkeldri algatus ja viimati Eesti Koostöö Kogu aruanne. Sellest hoolimata pole poliitilises kultuuris midagi märkimisväärselt muutunud. Vabaerakonna esimees Andres Herkel rõhutas mitu korda, et nn demokraatipakett on olulise tähtsusega programmipunkt ja just siin loodame teiste osapoolte mõistvale suhtumisele. Toetasime ka SDE ettepanekut valimiskuludlee lae kehtestamist. Kui sai selgeks, et sellest me ei tagane, oli meie lahkumine vaid sobiva ettekäände küsimus. See ettekääne leiutati. Meile omistati nõudmine tõsta ettevõtete tulumaksu ja üksikisiku tulumaksumäära, mis on täielik vale. Olin ise see Vabaerakonna esindaja, kes Taavi Rõivasele silma vaadates ütles, et need ei ole meie poliitilised eesmärgid või ideoloogilised nõudmised, vaid katteallikad palgavaesuse tuntavaks vähendamiseks ja ettevõtja poolt makstava sotsiaalmaksu alandamiseks.

Kuidas toimunut hinnata?

Mõned on jõudnud juba Vabaerkonnale tema „tormakust" ja „jäikust" ette heita. Võinuks ikka rohkem paindlikkust, mõistmist ja poliitlist kogemust üles näidata ja mitte lasta Reformierakonnal meid välja arvata. Ma küsin vastu - mille nimel? Saime selge mandaadi parlamentaarseks tegevuseks, et tuua muutusi. Me ei lubanud iga hinna eest ja isegi kehva koalitsioonileppe korral valitsuvastutust võtta.

Me mõistime üsna pea, et tegelikult kutsuti meid sinna laua taha valijatele puru silma ajamiseks, et näete, meil on koalitsioonis ka „uued tuuled", lootuses ise siiski samamoodi „kindlalt edasi" jätkata. Me ei olnud sellega nõus, sest selleks ei olnud meil valijate mandaati.

Vaadates, milliseks kujuneb leping kolme osapoole vahel, küsin ma kõigilt kahtlejailt - mida me seal teinud oleksime, milleks sinna veel Vabaerkond?

Mida me saanuks muuta?

Nende kõneluste selge vastuolu ei olnud ideoloogiline või maailmavaateline. See oli selgelt väärtuspõhine konflikt - meie saime oma kaheksa kohaga mandaadi muutusteks, nemad said mandaadi senisel kujul jätkamiseks, või „kindlalt edasi" liikumiseks.

See koalitsioonileping ei too selliseid muutusi, mida meie ootasime. Seega puudus Vabaerakonnal õigus ja ka tahtmine oma valijate ees selle seltskonnaga ühinemiseks. Meie aeg veel tuleb. Vabaerakond tahab parlamendis kasvada oma nähtavuselt suuremaks, kui seda on praegused kaheksa kohta. Tahame tugevdada ja veel rohkem arendada suhteid kogukondade ja vabakondade sh kohalike valimisliitudega. Kavatseme saada ka senisest palju olulisemaks Eesti majanduspoliitika mõtestajaks ja suunajaks. Ja kui oskame seista demokraatia eest, ei jäta me oma konkurentidele seda rõõmu, et me riigi ja ühiskonna probleemidega ei tegele.