Väidate oma raamatus, et jõukuse kasvatamiseks on oluline riigi majanduse õige struktuur. Milline see õige struktuur on? Millised on kriitilise tähtsusega majandussektorid?

Majanduse struktuuri hindamisel on peamine see, kuidas muutuvad kulud tootmise laiendamisel. Kui mingi majandustegevuse puhul tootmise laiendamisel kulud toodetud ühiku kohta kahanevad, siis on sellele sektorile omane mastaabisäästu efekt. Selline trend esineb tavaliselt just kõrgtehnoloogiliste tegevuste puhul, kuna uued tehnoloogilised lahendused loovad uusi võimalusi kulude kokkuhoiuks tootmise laiendamisel. Seega peaks igas riigis olema vähemalt mingis suuruses tööstus ja/või teenussektor, et selles riigis tekiks majandustegevuse laiendamise tulemusel rohkem, mitte vähem jõukust.

Selline mõtlemine käib sisuliselt risti vastu klassikalisele suhtelise eelise loogikale. Mina väidan, et kui lähtuda üksnes suhtelise eelise loogikast, siis on täiesti võimalik, et teatud riikide loomulik suhteline eelis ongi olla vaene. Seega peaksime aitama sellistel riikidel tekitada omale niisuguseid majandussektoreid, mis võimaldaks neil jõukust luua, selle asemel, et sundida neid veelgi enam vaesusele spetsialiseeruma.

Vaesed riigid peaksid kõvasti pingutama selle nimel, et arendada oma riigis ka neid sektoreid, mida neil võib-olla hetkel üldse pole – sektoreid, millele on iseloomulik suurem lisandväärtuse loomine ja tootlikkuse tase.

Somaalia ja Lõuna-Korea on siin õpetlikuks näiteks – kui mina olin 15aastane, oli Somaalia

rikkam kui Korea. Siis aga otsustas Lõuna-Korea muuta oma spetsialiseerumist riisikasvatamise asemel tööstusele, samal ajal kui Somaalia keskendus jätkuvalt oma “suhtelisele eelisele”. Ja kuhu see suhteline eelis Somaalia siis viis? Ja mis juhtus traditsioonilist majandusmõtlemist eiranud Lõuna-Koreaga?

Viimasel kümnendil on rõhutatud just teenussektori rolli majandusedu võtmena. Kas igal riigil ikka peab olema oma tööstussektor või piisab ka sellest, kui keskenduda kõrgtehnoloogiliste teenuste osutamisele?  
Tööstussektor on siiski oluline juba selle poolest, et loob nõudluse kõrgtehnoloogiliste teenuste järele. Tööstuse ja teenuste vahel tekib reeglina väärtuslik sünergia. Üldpildis tuleb aga vaadata riigi majandust kui tervikut. Ükski sektor ei suuda toimida täiesti iseseisvalt, enamik majandussektoreid sõltuvad teineteisest – näiteks on tööstussektori tõhusaks toimimiseks hädavajalik korralike pangateenuste olemasolu.

Üks tähtsamaid küsimusi on aga hoopis see, kui palju üks või teine spetsialiseerumine suudab luua töökohti. 20. sajandil oli tööstussektor eriline just selle poolest, et suutis luua väga palju töökohti.  

Hea palgatasemega massilise tööhõive loomine on suureks väljakutseks kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis. Uut tüüpi teenussektorid võivad küll pakkuda väga head palgataset, kuid on vähe tõenäoline, et need suudaks pakkuda ka tööstussektoriga võrreldavat massilist tööhõivet.

Ütlete, et arengumaadel tuleks võimaldada oma tööstussektorit vabakaubandusest tuleneva tiheda konkurentsi eest kaitsta. Milliste kriteeriumide alusel peaksid need riigid valima, milliseid tööstusvaldkondi kaitsta ning millal ja kuidas nende kaitsmisest loobuda?
Maailma Vabakaubandusorganisatsioonis oleks hädasti vaja jõuda kompromissile: rikastel riikidel tuleks lubada kaitsta oma põllumajandust, sest nad teeksid seda nagunii, ning vaestel tuleks lubada kaitsta oma tööstust, sest see on ainus viis, kuidas nad saavad oma riigis üleüldse mingit tööstust arendada.

Kui peaksin analüüsima mõne vaese Aafrika riigi majandusstruktuuri, siis vaataksin esmalt üle, mida nad kõige rohkem impordivad – näiteks impordivad Kariibi mere saared USAst suures koguses kanu. Järgmise sammuna tuleks läbi mõelda, mis valdkonnas saaks võimalikult vähese riikliku sekkumisega luua kõige rohkem töökohti ja majanduslikku tegevust. Seega peaksid arengumaad kaitsma neid sektoreid, kus oleks võimalik tekitada kõige rohkem tööhõivet ja kus nad kõige enam sõltuvad teiste riikide poolt pakutavast toodangust.

Millal aga lõpetada mingi sektori kaitsmine? Kui kõik läheb nii, nagu peab, siis peitub protektsionismis ka tema enda hävingu alge. Siin on heaks näiteks USA, kus majandusteadlased nõudsid 1820ndatel aktiivset kaitset rahvusvahelise konkurentsi eest, samas kui 1880ndateks olid nende kodumaised tööstussektorid ja tootmisvõimsused kasvanud nii suureks, et nad hakkasid ise nõudma rahvusvahelist vabakaubandust, et turustada oma üleliigset toodangut. Vajadus vabaneda protektsionismist tekib siis, kui mingis tööstussektoris tekib vajadus laieneda väljapoole koduturgu. Oma raamatus olen viidanud ka Peruu juhtumile – nende protektsionistlikud meetmed võisid küll olla valet sorti, ent kui meie eesmärgiks on suurendada inimeste heaolu, siis on mõnikord parem säilitada ebaefektiivset tööstust kui tööstusest üleüldse loobuda.

Mida peaks tegema Moldova, et olla sama edukas kui Iirimaa?
Siin tuleks teha kiire tagasivaade varasematele Euroopa Liidu laienemistele ning leida nende seast kõige edukam näide, milleks oli Hispaania liitumine 1980ndatel. Hispaania liitumisel võimaldas Euroopa Liit talle imporditariifide alandamisel pikema üleminekuaja. Seeläbi anti Hispaaniale rohkem aega muutusega kohanemiseks ning liitumine osutus edukaks. Hispaania autotööstus ja mitmed teised tööstussektorid elasid liitumise suhteliselt edukalt üle. Kui nüüd aga võrrelda Hispaania liitumist viimase ringiga, kus liitusid endised plaanimajandusega riigid, siis on näha, et paljud ettevõtted nendes riikides pankrotistusid juba enne, kui nad said täpselt oma kulustruktuuristki aru. Selline šokiteraapia suretas välja suurema osa endiste plaanimajanduste tööstussektoritest.

Me peaksime nendest vigadest õppust võtma. Sageli seisavad just kõige vaesemad riigid silmitsi olukorraga, et nende peamiseks ekspordiartikliks saab niisuguste järskude muutuste korral nende inimressurss. Tänane Moldova sarnaneb Mehhiko lõunaosaga – pea kõik sealsed elanikud on kas alla 18 või üle 60 aasta vanad ning ülejäänud inimesed on kõik läinud ära rikastesse riikidesse. Me ei saa lahendada 3,5 miljardi vaese inimese probleeme sellega, et kolime nad kõik rikastesse riikidesse. Seega tuleks nende probleemid lahendada nende endi kodus.

Peamine õppetund on see, et majanduslik üleminek lihtsalt võtab teatud aja. Kui eesmärgiks on kehtestada rahvusvaheline vabakaubandus, siis tuleb seda teha aeglaselt, nii et firmadel jääks aega sellega kohaneda.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on teadus- ja tehnoloogiline võimekus olnud suhteliselt heal tasemel juba Nõukogude ajast saati. Kas aga sellised riigid nagu näiteks Uganda ja Ghana, millel ei ole sellist eelist, suudaksid saavutada näiteks Iirimaa või Lõuna-Korea tüüpi majandusedu vaid paarikümne aastaga?
Tõeliselt vaesed riigid ei saa üldjuhul kohe oma arengut tippteaduse najal üles ehitada. Esmalt peavad nad kasutama teiste riikide teadust, et neile teadmiste tasemel järele jõuda. Nendes riikides tuleks esimese sammuna keskenduda tehnoloogiate ja ettevõtjate importimisele. Kapitalistliku mõtlemisega ettevõtjate importimine on ajalooliselt mänginud isegi suuremat rolli kui kapitali riiki toomine.

Teiseks peaksid nad oma importkaupade nimestiku üle vaatama ning püüdma kasvatada kodumaist tööhõivet, asendades peamised impordiartiklid kodumaise tootmisega. Kui nad on suutnud selle etapi saavutada, siis võib juba hakata rääkima järjest suurema teadmismahukusega majandusvaldkondade poole liikumisest.

Keskmise arengutasemega riikidel – näiteks Brasiilia ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid – on aga juba olemas üsna märkimisväärne teadusbaas ja nad saavad hakata kohe teadmismahukamatele majandustegevustele keskenduma. Need riigid sõltuvad juba palju rohkem kodumaise te aduse tasemest.

Niinimetatud lendavate hanede mudel annab hea ülevaate sellest, kuidas toimib järk-järgult järjest teadmismahukamatele majandustegevustele edasiliikumine. Aasias oli nii-öelda juhthaneks Jaapan, kelle sabas arenesid omakorda Korea ja Singapur. Nii suutis terve hulk riike oma tööstustootmist sama tehnoloogia najal järgu jagu edasi arendada. Hea oleks, kui saaks seda mudelit ka Aafrika ja Lõuna-Ameerika puhul rakendada, kus “juhthanedeks” võiksid siis olla vastavalt Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia.  

Majandusareng toimub ikka etapiviisiliselt, sellist asja nagu majandusime tegelikult pole olemas. Majandusareng sõltub alati tööstussektori ümberstruktureerimisest – nii oli see nii Saksamaal, Taiwanis kui Iirimaal. Edu võti seisneb selles, et tuleb leida õige tehnoloogialaine ja siis sellega kaasa voolata nii kaua kui võimalik. Ja seejärel tuleb leida järgmine selline laine. Iga arenguetapp on seotud mingi tehnoloogilise lainega.

Kuidas te hindate Eesti majandusstruktuuri – kas Eesti on valinud majandusedu jaoks õiged sektorid?
Mul on kõige rohkem kahju sellest, et nii suur osa Eesti tööstusvaldkondadest on sisuliselt välja surnud. Eestis toimub palju häid asju. Minu mure on aga selles, et head ja värsked ideed on sageli väga liikuvad – varastes staadiumides on uusi tehnoloogiaid väga lihtne riigist välja viia. Seega on kõigi nende heade asjade juures, mis Eestis aset leiavad, ikkagi oluliseks probleemiks asjaolu, et teadus pole siin piisavalt hästi tootmisstruktuuridega seostatud. Sellest tulenevalt ei loo ka siinne tippteadus Eestis sugugi nii palju kõrgtehnoloogilist tööhõivet, nagu me loodaks. Selle asemel luuakse Eesti teaduse ja teadmiste najal töökohti hoopis väljaspool Eestit.

See on eelkõige poliitika küsimus. Kui Eesti ei tekita piisavat kodumaist võimekust oma teaduse kasutamiseks, siis võib Eesti kokkuvõttes subsideerida oma teadusega hoopis teisi riike.

Teadus on väärtusahelas alles esimene lüli, seejärel on aga vaja nn seemneraha ja inkubaatoreid. Eesti suurimaks väljakutseks on see, et hetkel on osa lülidest selles väärtusahelas kas puudu või liialt nõrgad. Puudu on see osa, kus teadusest saavad eestimaised tooted ja töökohad. Seega ei piisa üksnes teaduse rahastamisest – see on vaid üks lüli väärtusahelas, millel riigi rikkus põhineb.

Kuidas te liigitaksite Eestit – kas Eesti on piisavalt jõukas, et vabakaubandusest võita? Ja millised on Eesti väljavaated?
Eestil polnud tegelikult eriti valikut. Eesti on lihtsalt liiga väike selleks, et omaette toimetada. Seega Eesti lihtsalt pidi end avama rahvusvahelisele turule.

Küsimus on hetkel pigem selles, kuidas peaks Eesti ja ülejäänud endised plaanimajandusega riigid ülejäänud Euroopasse integreeruma. Kui neil lastaks integreeruda samas tempos, nagu seda tegi omal ajal Hispaania, siis oleks meil märksa vähem vaeseid inimesi. Me peaksime tunnistama varasemaid vigu ja nendest õppima. Kui tõele au anda, siis nii mõneski neist riikidest valitses kommunismi ajal kõrgem elatustase kui praegu. Seega peaksime tunnistama, et üleminek ja integreerumine Euroopasse ei toimunud just kõige sobivamal viisil, ja seda edaspidi arvesse võtma. Nii väga kui mõni riik seda ka püüab, ei saa majandusareng iial toimuda ülehelikiirusel – üleminek võtab aega ja Eestil on vaja sellega leppida samuti nagu teistel arenevatel riikidel.