Kuidas rikkad riigid said rikkaks… ja miks vaesed jäävad vaesteks?
Professor Reinert on majandusteadlane, kes võtnud enda
missiooniks kummutada tänapäeval valitsev vabakaubanduskeskne
majandusideoloogia. Selle käigus tuleb ta appi ka paljudele majandust
tudeerivatele noortele, keda alguses ajab lootusetult segadusse küsimus:
kui klassiruumis õpetatavad majandusteooriad eeldavad oma mudelites, et
mingeid muutusi ega kompleksseid suhteid majanduses ei eksisteeri, siis kuidas
üleüldse saavad sellised asjad päriselu tarbeks mingit juhist
anda? Reinerti vastus sellele segadusele on geniaalselt lihtne – selleks,
et üks korralik majandusteooria vastaks reaalsuses toimuvale, tuleb
reaalsust lisada ka majandusteooriasse. Sama kehtib ka rikkuse ja vaesuse kohta
– viimasest on võimalik vabaneda üksnes nii, et õpid
paremini selgeks, kuidas esimesed omal ajal vaesusest üle said.
Erik S. Reinert töötab praegu osalise ajaga Tallinna
Tehnikaülikoolis tehnoloogia juhtimise ja arendamisstrateegiate
professorina. Nii et kui kellelegi pakub allpool esitatud jutuajamine
tõsisemat huvi, siis on lihtne mõnes professor Reinerti loengus
osaleda. Samal ajal juhib professor Reinert organisatsiooni nimega The Other
Canon Foundation, mis koondab endas majandusteadlasi üle maailma, kes
esindavad nn tõelise majanduse koolkonda.
Olete
endale valinud lahendamiseks küsimuse, mille kallal paljud
majandusteadlased on pead murdnud, kuid pole seni suutnud eduka tulemuseni
jõuda. Kuidas te võtaksite kokku oma raamatu “Kuidas rikkad
riigid said rikkaks… ja miks vaesed jäävad vaesteks?”
põhiküsimuse?
Umbes 200–300 aasta eest oli see
teema üheks peamiseks arutelude objektiks – 18. sajandil
räägiti palju sellest, kuidas saavutada inimeste heaolu ja
õnn. Tänapäeval aga räägitakse nendest teemadest nii
abstraktsete mudelite tasandil, et enamikul inimestel on raske aru saada, kas
räägitaval on midagi pistmist inimeste õnne, heaolu või
jõukusega. Seega otsustasin teha lihtsalt seda, mida pole juba
tükil ajal tehtud – rääkida asjadest vähem
abstraktselt, selgitada jõukuse ja vaesuse põhjuseid lihtsamalt
ja loogilisemalt. Seeläbi tõin majandusteaduse tagasi reaalsuse
juurde, kust ta Teisest maailmasõjast saati oli üha
kõrgematesse abstraktsuse sfääridesse liikunud. Ja reaalsus on
piisavalt hästi näidanud, et praegu maailmas valitsev
vabakaubanduskeskne lähenemine on pigem põhjuseks sellele, et
vaesed jäävad vaesteks, kui sellele, miks rikkad riigid said omal
ajal rikkaks.
Nimelt pani tuntud majandusteadlane David Ricardo
tänapäevasele vabakaubanduskesksele majandusteadusele aluse oma
suhtelise eelise teooriaga. Selle teooria kohaselt peaks iga riik keskenduma
just nimelt sellistele majandustegevustele, milles tal on suhteline eelis
– näiteks on Vahemere maadel klimaatilistel põhjustel Eestiga
võrreldes suhteline eelis põllumajandussektoris, samas kui Eestis
näiteks on suhteliselt lihtsam arendada infotehnoloogilisi lahendusi kui
kasvatada mandariine. Seega peaks vabakaubandusteoorial põhineva
majandusloogika järgi Vahemere maad keskendumagi ainult
mandariinikasvatusele ja Eesti ainult infotehnoloogia lahenduste loomisele.
Probleem on aga selles, et nii nagu Mongoolia karjakasvataja ei
teeni tunnis sama palju kui Bill Gates, ei saa sama loogika alusel ka
mandariinikasvatusele keskenduv riik teenida sama palju kui infotehnoloogiliste
lahendustega tegelev riik. Majandustegevused erinevad lihtsalt selle poolest,
kui palju väärtust nendega ühe töötunni arvelt saab
tekitada – kingapuhastaja ei tooda ühiskonnale sama palju
jõukust kui näiteks Microsofti program
meerija.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kui praegu vaesed
riigid spetsialiseeruksid üksnes vähem jõukust loovatele
majandustegevustele (nt mandariinikasvatus ja muu põllumajandus;
lambakasvatus ja muu karjakasvatus), milles neil võib küll
täna suhteline eelis olla, siis neil ei tekigi iial võimalust
spetsialiseeruda kõrgema väärtusega majandustegevustele.
Sisuliselt tähendab see seda, et vabakaubanduskeskse majandusteooria
seisukohalt spetsialiseeruksidki vaesed riigid majandustegevustele, mis
jätaks nad igavesti vaesteks, samal ajal kui rikkad riigid keskenduksid
edaspidigi oma “suhtelise eelise” argumendi najal vaid suuremat
rikkust tekitavatele tegevustele.
Mida vaesed ja rikkad
riigid sellest õppima peaksid?
Esmalt tuleks tunnistada,
et majandustegevused erinevad teineteisest selle poolest, kui palju nad
inimestele ja ühiskonnale jõukust loovad. Seejärel saab juba
üsna kiirelt selgeks, et kui vaeseid riike sundida spetsialiseeruma vaid
sellist sorti majandustegevustele, kus neil on hetkel suhteline eelis
(tavaliselt põllumajandus, kalandus ja loodusressursside
väljavedamine), siis ei suuda nad iial oma riigis luua sama palju
jõukust kui rikkad riigid ning jäävadki vaesuse
nõiaringi.
Sellest järeldub, et tänapäeval
rahvusvahelisi majandussuhteid valitsev vabakaubanduspoliitika töötab
tegelikult igati vaeste riikide huvide vastu ja toimib mõlema poole
suhtes võrdselt üksnes sarnase majandusarengu tasemega riikide
vahel. Enne kui vaesemad riigid avavad end vabakaubandusele, peaksid nad looma
omale ka muid majandussektoreid peale põllumajanduse ja loodusvarade
eksportimise – üksnes seeläbi suudavad nad tagada, et nende
keskmine sisetulek ei jää igaveseks ajaks maailma absoluutsesse
miinimumi.
Kas väikestel riikidel on kergem või
raskem rikkaks saada?
Efektiivselt toimiva majanduse
miinimumsuurus on aja jooksul märkimisväärselt muutunud.
Näiteks Teise maailmasõja eel oli Eesti ja ka teiste riikide
sõltuvus rahvusvahelisest kaubandusest palju väiksem kui
tänapäeval. Tänapäeval on majanduse efektiivseks
toimimiseks vajalik miinimumsuurus tunduvalt kasvanud. Seetõttu ongi
regionaalne majandusintegratsioon üha olulisem. Euroopa Liidu sarnased
riikide kogumid annavad väikestele riikidele parema ligipääsu
suurematele turgudele ja aitavad neil seeläbi saavutada märksa
kõrgema efektiivsuse, mida väikesed riigid üksi tegutsedes
iialgi saavutada ei suudaks.
Väidate oma
raamatus, et jõukuse kasvatamiseks on oluline riigi majanduse
õige struktuur. Milline see õige struktuur on? Millised on
kriitilise tähtsusega majandussektorid?
Majanduse
struktuuri hindamisel on peamine see, kuidas muutuvad kulud tootmise
laiendamisel. Kui mingi majandustegevuse puhul tootmise laiendamisel kulud
toodetud ühiku kohta kahanevad, siis on sellele sektorile omane
mastaabisäästu efekt. Selline trend esineb tavaliselt just
kõrgtehnoloogiliste tegevuste puhul, kuna uued tehnoloogilised
lahendused loovad uusi võimalusi kulude kokkuhoiuks tootmise
laiendamisel. Seega peaks igas riigis olema vähemalt mingis suuruses
tööstus ja/või teenussektor, et selles riigis tekiks
majandustegevuse laiendamise tulemusel rohkem, mitte vähem jõukust.
Selline mõtlemine käib sisuliselt risti vastu
klassikalisele suhtelise eelise loogikale. Mina väidan, et kui
lähtuda üksnes suhtelise eelise loogikast, siis on täiesti
võimalik, et teatud riikide loomulik suhteline eelis ongi olla vaene.
Seega peaksime aitama sellistel riikidel tekitada omale
niisuguseid majandussektoreid, mis võimaldaks neil jõukust luua,
selle asemel, et sundida neid veelgi enam vaesusele spetsialiseeruma.
Vaesed riigid peaksid kõvasti pingutama selle nimel, et arendada oma
riigis ka neid sektoreid, mida neil võib-olla hetkel üldse pole
– sektoreid, millele on iseloomulik suurem lisandväärtuse
loomine ja tootlikkuse tase.
Somaalia ja Lõuna-Korea on siin
õpetlikuks näiteks – kui mina olin 15aastane, oli Somaalia
rikkam kui Korea. Siis aga otsustas Lõuna-Korea
muuta oma spetsialiseerumist riisikasvatamise asemel tööstusele,
samal ajal kui Somaalia keskendus jätkuvalt oma “suhtelisele
eelisele”. Ja kuhu see suhteline eelis Somaalia siis viis? Ja mis juhtus
traditsioonilist majandusmõtlemist eiranud Lõuna-Koreaga?
Viimasel kümnendil on rõhutatud just teenussektori
rolli majandusedu võtmena. Kas igal riigil ikka peab olema oma
tööstussektor või piisab ka sellest, kui keskenduda
kõrgtehnoloogiliste teenuste osutamisele?
Tööstussektor on siiski oluline juba selle poolest, et loob
nõudluse kõrgtehnoloogiliste teenuste järele.
Tööstuse ja teenuste vahel tekib reeglina väärtuslik
sünergia. Üldpildis tuleb aga vaadata riigi majandust kui tervikut.
Ükski sektor ei suuda toimida täiesti iseseisvalt, enamik
majandussektoreid sõltuvad teineteisest – näiteks on
tööstussektori tõhusaks toimimiseks hädavajalik korralike
pangateenuste olemasolu.
Üks tähtsamaid küsimusi on
aga hoopis see, kui palju üks või teine spetsialiseerumine suudab
luua töökohti. 20. sajandil oli tööstussektor eriline just
selle poolest, et suutis luua väga palju töökohti.
Hea palgatasemega massilise tööhõive loomine on
suureks väljakutseks kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis. Uut
tüüpi teenussektorid võivad küll pakkuda väga head
palgataset, kuid on vähe tõenäoline, et need suudaks pakkuda
ka tööstussektoriga võrreldavat massilist
tööhõivet.
Ütlete, et arengumaadel
tuleks võimaldada oma tööstussektorit vabakaubandusest
tuleneva tiheda konkurentsi eest kaitsta. Milliste kriteeriumide alusel peaksid
need riigid valima, milliseid tööstusvaldkondi kaitsta ning millal ja
kuidas nende kaitsmisest loobuda?
Maailma
Vabakaubandusorganisatsioonis oleks hädasti vaja jõuda
kompromissile: rikastel riikidel tuleks lubada kaitsta oma
põllumajandust, sest nad teeksid seda nagunii, ning vaestel tuleks
lubada kaitsta oma tööstust, sest see on ainus viis, kuidas nad
saavad oma riigis üleüldse mingit tööstust arendada.
Kui peaksin analüüsima mõne vaese Aafrika riigi
majandusstruktuuri, siis vaataksin esmalt üle, mida nad kõige
rohkem impordivad – näiteks impordivad Kariibi mere saared USAst
suures koguses kanu. Järgmise sammuna tuleks läbi mõelda, mis
valdkonnas saaks võimalikult vähese riikliku sekkumisega luua
kõige rohkem töökohti ja majanduslikku tegevust. Seega peaksid
arengumaad kaitsma neid sektoreid, kus oleks võimalik tekitada
kõige rohkem tööhõivet ja kus nad kõige enam
sõltuvad teiste riikide poolt pakutavast toodangust.
Millal
aga lõpetada mingi sektori kaitsmine? Kui kõik läheb nii,
nagu peab, siis peitub protektsionismis ka tema enda hävingu alge. Siin on
heaks näiteks USA, kus majandusteadlased nõudsid 1820ndatel
aktiivset kaitset rahvusvahelise konkurentsi eest, samas kui 1880ndateks olid
nende kodumaised tööstussektorid ja tootmisvõimsused kasvanud
nii suureks, et nad hakkasid ise nõudma rahvusvahelist vabakaubandust,
et turustada oma üleliigset toodangut. Vajadus vabaneda protektsionismist
tekib siis, kui mingis tööstussektoris tekib vajadus laieneda
väljapoole koduturgu. Oma raamatus olen viidanud ka Peruu juhtumile
– nende protektsionistlikud meetmed võisid küll olla valet
sorti, ent kui meie eesmärgiks on suurendada inimeste heaolu, siis on
mõnikord parem säilitada ebaefektiivset tööstust kui
tööstusest üleüldse loobuda.
Mida peaks
tegema Moldova, et olla sama edukas kui Iirimaa?
Siin tuleks teha
kiire tagasivaade varasematele Euroopa Liidu laienemistele ning leida nende
seast kõige edukam näide, milleks oli Hispaania liitumine
1980ndatel. Hispaania liitumisel võimaldas Euroopa Liit talle
imporditariifide alandamisel pikema üleminekuaja. Seeläbi anti
Hispaaniale rohkem aega muutusega kohanemiseks ning liitumine osutus edukaks.
Hispaania autotööstus ja mitmed teised tööstussektorid
elasid liitumise suhteliselt edukalt üle. Kui nüüd aga
võrrelda Hispaania liitumist viimase ringiga, kus liitusid endised
plaanimajandusega riigid, siis on näha, et paljud ettevõtted nendes
riikides pankrotistusid juba enne, kui nad said täpselt oma
kulustruktuuristki aru. Selline šokiteraapia suretas välja suurema
osa endiste plaanimajanduste tööstussektoritest.
Me
peaksime nendest vigadest õppust võtma. Sageli seisavad just
kõige vaesemad riigid silmitsi olukorraga, et nende peamiseks
ekspordiartikliks saab niisuguste järskude muutuste korral nende
inimressurss. Tänane Moldova sarnaneb Mehhiko lõunaosaga –
pea kõik sealsed elanikud on kas alla 18 või üle 60 aasta
vanad ning ülejäänud inimesed on kõik läinud
ära rikastesse riikidesse. Me ei saa lahendada 3,5 miljardi vaese inimese
probleeme sellega, et kolime nad kõik rikastesse riikidesse. Seega
tuleks nende probleemid lahendada nende endi kodus.
Peamine
õppetund on see, et majanduslik üleminek lihtsalt võtab
teatud aja. Kui eesmärgiks on kehtestada rahvusvaheline vabakaubandus,
siis tuleb seda teha aeglaselt, nii et firmadel jääks aega sellega
kohaneda.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on teadus- ja
tehnoloogiline võimekus olnud suhteliselt heal tasemel juba
Nõukogude ajast saati. Kas aga sellised riigid nagu näiteks Uganda
ja Ghana, millel ei ole sellist eelist, suudaksid saavutada näiteks
Iirimaa või Lõuna-Korea tüüpi majandusedu vaid
paarikümne aastaga?
Tõeliselt vaesed riigid ei saa
üldjuhul kohe oma arengut tippteaduse najal üles ehitada. Esmalt
peavad nad kasutama teiste riikide teadust, et neile teadmiste tasemel
järele jõuda. Nendes riikides tuleks esimese sammuna keskenduda
tehnoloogiate ja ettevõtjate importimisele. Kapitalistliku
mõtlemisega ettevõtjate importimine on ajalooliselt mänginud
isegi suuremat rolli kui kapitali riiki toomine.
Teiseks peaksid
nad oma importkaupade nimestiku üle vaatama ning püüdma
kasvatada kodumaist tööhõivet, asendades peamised
impordiartiklid kodumaise tootmisega. Kui nad on suutnud selle etapi saavutada,
siis võib juba hakata rääkima järjest suurema
teadmismahukusega majandusvaldkondade poole liikumisest.
Keskmise
arengutasemega riikidel – näiteks Brasiilia ning Kesk- ja
Ida-Euroopa riigid – on aga juba olemas üsna
märkimisväärne teadusbaas ja nad saavad hakata kohe
teadmismahukamatele majandustegevustele keskenduma. Need riigid sõltuvad
juba palju rohkem kodumaise te
aduse tasemest.
Niinimetatud lendavate hanede mudel annab hea
ülevaate sellest, kuidas toimib järk-järgult järjest
teadmismahukamatele majandustegevustele edasiliikumine. Aasias oli
nii-öelda juhthaneks Jaapan, kelle sabas arenesid omakorda Korea ja
Singapur. Nii suutis terve hulk riike oma tööstustootmist sama
tehnoloogia najal järgu jagu edasi arendada. Hea oleks, kui saaks seda
mudelit ka Aafrika ja Lõuna-Ameerika puhul rakendada, kus
“juhthanedeks” võiksid siis olla vastavalt
Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia.
Majandusareng
toimub ikka etapiviisiliselt, sellist asja nagu majandusime tegelikult pole
olemas. Majandusareng sõltub alati tööstussektori
ümberstruktureerimisest – nii oli see nii Saksamaal, Taiwanis kui
Iirimaal. Edu võti seisneb selles, et tuleb leida õige
tehnoloogialaine ja siis sellega kaasa voolata nii kaua kui võimalik. Ja
seejärel tuleb leida järgmine selline laine. Iga arenguetapp on
seotud mingi tehnoloogilise lainega.
Kuidas te hindate
Eesti majandusstruktuuri – kas Eesti on valinud majandusedu jaoks
õiged sektorid?
Mul on kõige rohkem kahju sellest,
et nii suur osa Eesti tööstusvaldkondadest on sisuliselt välja
surnud. Eestis toimub palju häid asju. Minu mure on aga selles, et head ja
värsked ideed on sageli väga liikuvad – varastes staadiumides
on uusi tehnoloogiaid väga lihtne riigist välja viia. Seega on
kõigi nende heade asjade juures, mis Eestis aset leiavad, ikkagi
oluliseks probleemiks asjaolu, et teadus pole siin piisavalt hästi
tootmisstruktuuridega seostatud. Sellest tulenevalt ei loo ka siinne tippteadus
Eestis sugugi nii palju kõrgtehnoloogilist tööhõivet,
nagu me loodaks. Selle asemel luuakse Eesti teaduse ja teadmiste najal
töökohti hoopis väljaspool Eestit.
See on
eelkõige poliitika küsimus. Kui Eesti ei tekita piisavat kodumaist
võimekust oma teaduse kasutamiseks, siis võib Eesti
kokkuvõttes subsideerida oma teadusega hoopis teisi riike.
Teadus on väärtusahelas alles esimene lüli, seejärel on
aga vaja nn seemneraha ja inkubaatoreid. Eesti suurimaks väljakutseks on
see, et hetkel on osa lülidest selles väärtusahelas kas puudu
või liialt nõrgad. Puudu on see osa, kus teadusest saavad
eestimaised tooted ja töökohad. Seega ei piisa üksnes teaduse
rahastamisest – see on vaid üks lüli väärtusahelas,
millel riigi rikkus põhineb.
Kuidas te liigitaksite
Eestit – kas Eesti on piisavalt jõukas, et vabakaubandusest
võita? Ja millised on Eesti väljavaated?
Eestil
polnud tegelikult eriti valikut. Eesti on lihtsalt liiga väike selleks, et
omaette toimetada. Seega Eesti lihtsalt pidi end avama rahvusvahelisele turule.
Küsimus on hetkel pigem selles, kuidas peaks Eesti ja
ülejäänud endised plaanimajandusega riigid
ülejäänud Euroopasse integreeruma. Kui neil lastaks integreeruda
samas tempos, nagu seda tegi omal ajal Hispaania, siis oleks meil märksa
vähem vaeseid inimesi. Me peaksime tunnistama varasemaid vigu ja nendest
õppima. Kui tõele au anda, siis nii mõneski neist
riikidest valitses kommunismi ajal kõrgem elatustase kui praegu. Seega
peaksime tunnistama, et üleminek ja integreerumine Euroopasse ei toimunud
just kõige sobivamal viisil, ja seda edaspidi arvesse võtma. Nii
väga kui mõni riik seda ka püüab, ei saa majandusareng
iial toimuda ülehelikiirusel – üleminek võtab aega ja
Eestil on vaja sellega leppida samuti nagu teistel arenevatel riikidel.