26.11.2011, 10:39
Kuidas setud ja venelased omale priinime said
Aastatel 1921–22 ristis Eesti riik Petserimaal ja Narva taga üle 50 000 inimese. Nad said endale perekonnanimed.
Tartu rahulepinguga sattusid Eesti Vabariigi koosseisu kaks piirkonda, kus suurel osal elanikel polnud perekonnanimesid. Kui mujal Eestis olid need pandud sada aastat varem (1823–1835), siis Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikke kutsuti isa‑ või hüüdnime (klitška) järgi, mida oli põlvest põlve edasi antud. Hoolimata sellest, et paljud hüüdnimed olid halvakõlalised või ‑tähenduslikud. Nimi olgu lühike ja kõlav Nimepanek oli tõsine asi, aprilli algul 1921 jõustus isegi eraldi seadus. See kohustas Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikke võtma endale perekonnanimed, vastasel juhul määras nime siseminister. Selleks asutas minister kaheksa kolmeliikmelist nimekomisjoni, kuhu kuulusid kas linna- või vallajuhid. Petseri linnas juhtis komisjoni setude rahvaluule suurkoguja Samuel Sommer, kes oli ka komisjonide töö juhendaja ning ühtlustaja. Nimepanekul seati juhtnöörideks: - igaüks võtku endale emakeelne perekonnanimi, - valla piires olgu igal perekonnal (k.a lähemad sugulased) iseseisev perekonnanimi, - nimed olgu lühikesed ja kõlavad, - nimed olgu võimalikult omapärased, et mitte korrata Eestis tuntud nimesid. Loe edasi!