Kuidas Vao pagulased Tallinnas ja Tartus käisid*
Laupäeva hommikupoolik. Rahvuslikult meelestatud mootorratturid asuvad teele Vao küla poole. Ameerika ja Jaapani tsiklid istumise all, paakides mulksumas Saudi Araabias välja pumbatud ja Norra tehastes rafineeritud bensiin, seljas Vietnamis ja Hiinas kokkuõmmeldud püksid-jakid, idast tõusnud päikese eest kaitsevad silmi Made in India päikeseprillid. Mööda siledat teed – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hollandi, Soome, Taani ja Belgia maksumaksjate raha eest ehitatud – lähevad kilomeetrid nagu lennates. Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!
***
SAMAL AJAL LIIGUB vastassuunas, Vaost Tallinna poole üks teine rahvahulk. Kaks bussitäit rahvast, kirev ja paljusid maid hõlmav seltskond. Need on Vaos elavad pagulased. Siin on Sudaanist pärit Adam, viisakas ja vaikne, naise ja lapsega. Tüdruk on pisike, ulatub vaevalt põlveni, natuke naeratab ja natuke häbeneb. On ka Youssuf Süüriast. Noormees on täpselt sellises eas, kus ta vahel mängib veel koos lastega, aga vahel otsib juba meeste seltskonda. Parajasti tassib Youssuf (moslem) süles ¬Aliyssat (kristlane), sest tüdruk kipub eemale jooksma ja siis aitab Youssuf teda jälle vanemate juurde tagasi.
Albaaniast pärit Alyssa ja tema vanemad õed ¬Artjona ja Amanda räägivad juba peaaegu puhast eesti keelt. Prillide ja hobusesabaga, arvutinohikut meenutav ¬Aleksei on Valgevenest. Päris mitu pagulast on ka Ukrainast. Moslemeid on samuti paljudest riikidest. Teistest veidi eraldi hoiab Zahra, vanem naisterahvas Afganistanist. Ühel hetkel pihib ta, et tal on natuke piinlik oma riiete pärast. “Need on second-hand, minu ilusad, kallid ja käsitööna valmistatud riided viskas Eesti migratsiooniamet ära. Miks, ei tea,” räägib Zahra.
