Kuldnööp annab turvatunde
Kus tuld tehakse, seal nõge tekib. Selleks et kolle ilusasti tõmbaks, nii et tuppa suur soe kivikeha huugama jääks ja hanepraad pliidiahjus kenasti läbi hauduks, tuleb lõõrid puhtad hoida. Kuid ega päriselt tahmast pääseda ei õnnestu, nagu ka tuhast mitte. Kes kütab, see teab.
Vaja on lõõre puhastada
Kas ja millal on vaja lõõridest ülearune välja kühveldada, seda küsime õige kuldnööpidega mehelt. „Seadus ütleb – vajaduse järgi,” tõdeb Pepe Sussen, noor mees, kes juba mõned head aastad seda ametit peab. „Kõik oleneb sellest, kui tihti ja kuidas köetakse. Mõnel võib olla vaja lõõre puhastada mitu korda aastas, mõnel võib paar aastat vahele jääda, kuid enamasti piisab sellest, kui kord aastas üle vaadata.”
Kui seda ei tehta, siis tõmme väheneb ning võib tekkida ummistus. Ja lõpuks – külla võib tulla punane kukk. (Kas selle kõnekäänu tähendust enam mäletataksegi?)
Korstnapühkija külaskäik annab kindlustunde, et tuleõnnetus „korrastamata kütteseadmete tõttu” ei ähvarda. Milles see õigupoolest seisneb, uurime temaga ühele puhastusretkele kaasa minnes.
Munder pole naljaasi
Täies mundris, kuldsete nööpidega rüü seljas ja kuldpandlaga vöö vööl, võtab korstnapühkija oma töövahendid käe otsa. Maja ees vaatab ta esmalt korstna poole, kas selle pits (mitte pitskrae, vaid kogu korstna osa, mis katusest välja ulatub) on korras või lagunemas – kivid katki, praod sees. Ja kas kõrgel viilul on redel, mida mööda korstnani pääseb, sest kuigi võib kahtlustada, pole korstnapühkija siiski Karlsson. Ja kui redel olemas, olgu see paigutatud ikka korstna kõrvale.
Aga redelit ei ole, olla viimse lumega ära lagunenud. „Tänavu olen juba üks kord katuselt alla kukkunud, selleks aastaks aitab,” on Pepe veidi ärevil, kuid otsustav. Samas, korstnapühkija süda jääb rahule ainult siis, kui ta saab pühkida ülalt korstna otsast. Ja oma silmaga veenduda, et varesepesa ei ole korstnast sisse kukkunud. Ja mine sa seda jõuluvana tea... (Nali naljaks, aga isegi loo kirjutaja on kunagi ühe väga ehmunud tuvi oma ahjuuksest välja võtnud.)
Üldpilt
Sisenedes kontrollib korstnapühkija tulekollete üldseisukorda: kui lagunenud või terved on ahjud-pliidid ja ega tahmajälgi näha pole. Ja ega täna ahju köetud pole... See on küll korstnapühkija tuleku teates kirjas, et sel päeval kütta ei tohi, ent ometi teab Pepe, et üks kahekümnest kliendist on selle ikka unustanud.
On hea, kui pererahvas on tuttav juhendiga, mis palub logisevate siibrite vahed märja ajalehega tihendada, kaminaava kile ja teibiga sulgeda ning luukide ette maha vanad ajalehed laotada. Seda puhtalt kliendi enese huvides – et võimalikult vähe tuhka-tahma-nõge tuppa satuks. Teine tähtis töö on tahmaluukide eest mööbel eemale tõmmata. Muidu ju korstnapühkija oma liigendkulbiga nende ette ei mahu. Ja muidugi tuleks kolded tuhast puhastada, et proff saaks nende seisukorraga tutvuda.
Puhastus
Puhuks, kui katusel redelit pole, on proffidel varustus, mis lubab ka alt tahmaluugi kaudu korstnalõõre puhastada. Kuid esiteks kukub luuaga roobitsedes tahm luugist otse näkku ja ikkagi ei või täiesti kindel olla, et kõik nurgad ilusasti puhtaks saavad.
Siis lõõrid. Kõigist tahmaluukidest võtab ta välja tahma, nii selle, mis oli sinna kogunenud varem, kui ka selle, mis äsja korstnalõõri puhastades alla sadas. Lisaks on sageli neisse kütmisel lendtuhka ladestunud. Kui lõõrid puhtad, läheb soemüür või ahi küttes palju kiiremini kuumaks.
Töö käigus räägib meister sellest, millega kütta. „Kuivad halud on tavapärane ja õigeim küte. Talvise küttega on kõige targem tegelema hakata juba eelmisel talvel – siis on aeg tellida metsast puude mahavõtmine. Suve jooksul kuivavad need just parajaks,” pajatab Pepe. „Märgade puudega kütmine on ebaefektiivne ja ohtlikki – veeaur tekitab lõõride seintele tuleohtlikku pigi. Kuivade halgude tuli on aga just paraja kuumusega ega jäta nii palju põlemisjääke kui näiteks turbabrikett.”
Pottahjule võib ohtlik olla ka valusa tulega moodne puitbrikett. Sellega soovitab ta kütta saunakerist või metallahju.
„Ja veel, tuld tehes tuleb jälgida, et see saaks piisavalt õhku. Head tõmmet pole liiga hästi tihendatud ruumis tahtagi, sinna peab piisavalt värsket õhku juurde voolama.”
Omadega valmis, võtab ta kindad käest ja kontrollib iga lõõri ees peoga tõmmet. Tõmbab. Töö lõpuks on meistri käed üpris nõgised. See on veider, sest töö näis olevat väga puhas. Meistri liigutused olid rahulikud ja välja mõõdetud ning tuhk-tahm lendlema ei kippunud. Sellegi natukese, mis maha pudises, pühkis meistermees iga luugi eest ise harjakesega kokku.
Paber kah
Töö lõpuks vormistab korstnapühkija kliendile akti – see paber tõstab, et töö on tehtud nõuetekohaselt. Kirjas on ka kõik leitud puudused, mille klient peaks ajapikku kõrvaldama. Korsten korda, tahmaluugid parandada, siiber tihendada, ahjuuks paremini kinnitada... Tuleohutus on selleks korraks tagatud, süda rahul.
