Kulinaarornitoloogia praktikum
Kas teate, mis on ühist tuvil ja jaanalinnul, küsib restorani reklaam ajalehes. Ja vastab: mõlemast saab maitsva prae. Olgugi, et üks tiivulistest kuulub Prantsuse köögi klassikasse ja teine on Eestis üha igapäevasemaks muutuv kurioosum, tekib toimetuses uudishimu. Kuuldavasti on restoran Lydia praegu Tallinnas ainus paik, kus pakutakse tuvipraadi.
Linde proovima läheme kolmekesi. Tuvi on varem ainsana söönud fotograaf Vallo – Marokos, savipotis köögiviljadega hautatult. Maitseb nagu kana, kinnitab ta napilt.
Jaanalindu pole meist keegi mekkinud, ehkki seda saab Eestis mitmel pool teha.
***
Kui jaanalindu peetakse siinmail üldiselt suureks naljakaks kanaks, kelle silm on suurem kui aju ja kes ehmudes pea liiva sisse pistab, siis suhe tuviga on argine ja kiretu. Muide, jaanalinnuga pole asi sugugi nii lihtne: lugege Aleksei Turovski hiljuti ilmunud raamatust, miks ta tegelikult pead peidab!
Aga tuvi? Tema on enamikule meist pisut tädiliku olemisega hall linnalind, kes lendab närvilise parinaga ja reostab aknalaudu. Teda süüa on kuidagi võõrastav. Üleüldse ei ole ju kombeks nahka panna linnas üles kasvanud olevusi. Lihaloomad-linnud tulevad ikka maalt, linnaõhk teeb elajad vabaks ja päästab pajast. Lisaks on tuvid osa linna olemusest: kes ei teaks näiteks Londoni Trafalgari väljaku tuviparvesid! Absolut Vodka Firenze-teemalisel reklaamfotol moodustus kohustuslik viinapudeli siluettki tuvidest linnaväljakul.
Kirjatuvina on sellel linnul olnud privileeg kuuluda nende väheste olevuste hulka, kes ei teeni inimest vaid lihtlabase lihana. Muide, Belgias olevat ülemöödunud sajandil töötanud ka kirjakassid, aga see ei puutu siinkohal asjasse.
Tuvist kui sümbolist pole mõtet eraldi rääkima hakatagi.
Võibolla oli just lopsakas ja ümar kehakuju põhjus, et tuvi hakati sisse soolama muistses Mesopotaamias, pajas hautama Egiptuses ja pirukasse küpsetama keskaegsetes Euroopa õukondades.
Lydias serveeritakse teda magusas tumedas jõhvika-apelsinikastmes.
***
Loomulikult pole taldrikul SEE tuvi, keda linnas näha, vaid Prantsusmaalt pärit lennuvõimetu lihalind. Esmapilgul on üleüldse raske aru saada, kas tegu on linnu, looma või mereelukaga – roog on nii oskuslikult tükeldatud ja kastmega kaetud. Nagu arvatagi võis, on nii väikest lindu üsna raske süüa. Liha on küll pehme, kuid selle peenikestelt kontidelt kättesaamine nõuab juveliirioskusi. Kohati on tunne, nagu sööksid kala: alalõpmata tuleb liha seest väikesi konte välja urgitseda, kuid tuvi on vee-elukatest mõnevõrra vintskema olemisega.
Liha on värvilt tumepruun nagu kalkunifilee ja üsna tugeva, kohati isegi vänge maitsega, mis eriti rinnaosas meenutab maksa. Sarnasust kanaga on ehk umbes sama palju kui sealihal loomalihaga. Ilma hästi tehtud kastmeta oleks seda lindu küll üsna raske nautida.
Jaanalinnuga on asi hoopis lihtsam. Taldrikul meenutavad fileelõigud biifsteeki ja maitse kaldub kalkuni suunas, kuid pole nii tuim. Nii imelik kui see ka pole, on suur ja väike lind mekilt pisut sarnased, kuid jaanalinnufileed annab hoopis rikkalikumalt maitsestada. Tulemuseks on vürtsikas pala, mis looma- või lambapraele suurt alla ei jää.
***
Kui fotograaf Vallo on road üles võtnud ja toimetaja Birgit jaanalinnust jagu saanud, pole mu kahevõitlus pisikese Prantsuse linnuga ikka veel lõppenud. Maitse on siiski piisavalt huvitav, et edasi nokitseda. Kui palju tuvi toiduks valmistamine vaeva nõuab, ei julge mõeldagi. Ja nii väikese linnu kallal ragistamine tundub kuidagi küüniline protseduur. Ehkki, kui toidualasest künismist juttu tuli, on porgandist harjakese ja piprateradest silmakestega tibudeks vormitud täidetud kanamuna vist ületamatu roog. Mõelge ise… aga see pole vist söögilauajutt.
Jaanalinnust saab kõhu päris kindlasti hõlpsamalt täis kui tuvist. Nagu näiteks saates "Hirmu faktor", kus võistlejatel lasti kord jaanalinnu muna toorelt ära juua. Muna täitis pooleliitrise õlleklaasi pilgeni ning venis ja mulksus juues ilmekalt.
Viimaks jääb taldrikuservale hunnik hapraid konte, mis esialgsest vaatepildist hoopis enam tuvi meenutavad. Sellest konstruktorist suudaksid osavad käed ehk tõesti linnu luustiku kokku panna.
Tuvi tekitab umbusku
Eestis pakutavaid Prantsuse gourmet-tuvisid tuuakse siia Prantsusmaalt Les Armilles'i linnufarmist. Lihatuvid kasvatatakse 28-35 päeva vanusteks. "Siis, kui nad on saavutanud vastava kaalu (650-700 grammi), saadetakse nad, kuidas öelda, teise ilma," ütleb maaletooja, AS Leipurien Tukku müügijuht Imbi Kenk.
Tallinnas on tuvipraadi pakkunud varem restoran Le Bonaparte, enam seda menüüst ei leia. Restoran Peppersack vanalinnas võttis endale hiljuti kümme tuvi prooviks. Leipurien Tukku ainuke Eesti klient, kes tuvisid tellib, on restoran Lydia. (Kenk: "Kogustest ei saa rääkida, need on väga väikesed.")
"Eestlased on tuvi suhtes väga umbusklikud - ehkki see on tõusev trend. Siin tundub olevat tuvi jaoks veel natuke vara. Eestlase põhitoit on ikka sea- ja loomaliha," põhjendab maaletooja esindaja tuviliha vähest menu. "Umbusku süvendab ka see, et paljudele restoranikülalistele on tuvid vanalinnas, vastupidi, hoopis nuhtluseks. Aga muidugi. Meil on tuvi ka väga kallis ja seda söövad rohkem ülelahe naabrid."
Restoranis maksab tuvipraad umbes nelja tavalise prae hinna ehk 390 krooni.
Birgit Püve
