Kulla mees, kus sa lähed?

Kunstnik Kristina Norman viis 9. mail Tõnismäele kuldse sõduri, mille politsei kähku ära koristas. Kuldsõdur on osa projektist, mis esindab Eestit Veneetsia kunstibiennaalil.

Las läheb pealegi Veneetsiasse!

Kadri Liik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse juhataja

Demokraatlik ja enesekindel riik võiks vastuolulisse kunsti rahulikult suhtuda. Iseenesest oleks ju väga tore, kui pronkssõduri temaatika liigukski Tallinna tänavatelt Veneetsia kunstipaviljonidesse ning ajalehtede poliitikakülgedelt kultuurikülgedele.

Võimalik muidugi, et selleks on veel liiga vara. Mõistan väga hästi ka politseinikke – kas neid oli üldse teavitatud, et Tõnismäel tahetakse 9. mail natuke kunsti teha? Kui mitte, siis kust nemad pidid teadma, millega tegu. Ning nende töö on ju karta halvimat ja seda ära hoida, nii et neile ei tasu midagi pahaks panna.

Mis puudutab suhteid Venemaaga, siis siin on vaja aru saada, et Venemaa alustab Eesti vastu propagandasõda siis, kui ta seda endale vajalikuks peab, mitte siis, kui Eesti midagi teeb.

Kui Venemaa leiab, et on hea aeg tüli kiskuda, siis ta kindlasti hakkab kuldsõdurit selleks ära kasutama, kusjuures on võimatu prognoosida, millises võtmes: kas väites, et Eesti kiusab kunstnikku, või väites, et Eesti kunstnik mõnitab pronkssõdurit. Või lausa mõlemat korraga – ka see viimane ei käiks Moskva bütsantslikele propagandameistritele sugugi üle jõu.

Ma aga pigem arvan, et seekord väga suurt lärmi ei tule. Aeg pole hea – Moskva on Eurovisioniga hõivatud, lisaks majandusmured, sisetülid, lisaks nad loodavad juuli alguses Obamaga suhteid luua ning ei oleks mõistlik enne seda tippkohtumist kõigi oma naabritega korraga tülli minna.

Venemaa praeguse juhtkonna silmis on kaasaegne kunst oma mitmetähenduslikkuses üks väga kahtlane asi, nad umbusaldavad seda vaistlikult, see on nende jaoks võõras maailm, aga kui minna kedagi ründama, siis on hubasem võtta relvad, mida tunned.

Kokkuvõtteks – minu meelest mingu see kuldsõdur pealegi Veneetsiasse. Põhiline, et me ei saada sinna Muhamedi karikatuure, sellise teo tagajärgedega ei suudaks me omade jõududega enam võib-olla toime tulla...

Täiesti mõttetu projekt!

Heinz Valk, kunstnik

Kuldse sõduri värk jäi minu jaoks täiesti mõistetamatuks. Ma ei leia sealt mitte kui midagi. Ei positiivsust, ei negatiivsust. Ei provokatsiooni, ei kaasatundmist. See noor kunstnik ei ole midagi seletanud ka. Kes tuleb sinna juurde mingi kaklus või maetakse kuju maha ja kaevatakse üles – ma ei tea. Minu pärast olgu ta seal külili või pea peal.

Veneetsia biennaalile valib töid žürii, kuhu on teadlikult valitud inimesed, kes ainult niisugust kunsti väärtustavad või kunstiks peavad. Õlimaal või graafika või skulptuur polegi nagu kunst.

Leo Lapin on nende joaks nagu täielik tuhakott.

Mitte kunst, vaid sütik

Rauno Thomas Moss, kunstnik

Teoorias olen nõus Peeter Toropiga, kelle arvates ei peaks ühiskond kuju püstitamisele üldse reageerima, sest see on naerukoht ja üle dramatiseerida pole mõtet.

Provokatiivne on mõtteavaldus, nagu see oleks nüüd võimalus vaadelda, kui sõltumatu Eesti kunst tegelikult on. Sõltumatu millest – inimlikkusest?

Kunstnikuna olen nördinud, et selline julmus ja juhmus rüütab end millegagi, mida ta pole, ehk väitega, et tegu on kaasaegse kunstiga.

Väga rumal aktsioon

Pavel Ivanov, ajakirjanik

Tean, et see naisterahvas on püüdnud epateerida ka aasta tagasi – juba siis pan i ta Tõnismäele üles väikese kujukese. Ma ei tea, kui suur on selle projekti kunstiline väärtus. Ma olen kuulnud, et see pidi olema lepitusaktsioon.

Kõige suurem lepitus eestlaste ja venelaste kogukonna vahel oleks see, kui pronkssõduri küsimuses oleks paar aastat täielik vaikus.

Mitte kunst, vaid sütik

Rauno Thomas Moss, kunstnik

Teoorias olen nõus Peeter Toropiga, kelle arvates ei peaks ühiskond kuju püstitamisele üldse reageerima, sest see on naerukoht ja üle dramatiseerida pole mõtet.

Provokatiivne on mõtteavaldus, nagu see oleks nüüd võimalus vaadelda, kui sõltumatu Eesti kunst tegelikult on. Sõltumatu millest – inimlikkusest?

Kunstnikuna olen nördinud, et selline julmus ja juhmus rüütab end millegagi, mida ta pole, ehk väitega, et tegu on kaasaegse kunstiga.

Väga rumal aktsioon

Pavel Ivanov, ajakirjanik

Tean, et see naisterahvas on püüdnud epateerida ka aasta tagasi – juba siis pani ta Tõnismäele üles väikese kujukese. Ma ei tea, kui suur on selle projekti kunstiline väärtus. Ma olen kuulnud, et see pidi olema lepitusaktsioon.

Kõige suurem lepitus eestlaste ja venelaste kogukonna vahel oleks see, kui pronkssõduri küsimuses oleks paar aastat täielik vaikus.

See inimene on püstiloll!

Tiit Hennoste, meediaõppejõud

Lugesin alguses uudist, et keegi suvaline isik on kuju Tõnismäele viinud, ja selle peale oli mu reaktsioon, et see inimene on püstiloll. Kui ma kuulsin, et tegu on kunstiprojektiga, siis sai sellest õlakehitus. Aga kui ma lugesin selle kunstniku arvamusi asjast ja kogu projektist tänases Päevalehes, siis sain ma aru, et see kunstnik on lihtsalt loll.

Kui kunstnik tahab teha ilmselgelt poliitilist kunstiprojekti (NB! poliitiline ei ole sama kui provokatsiooniline), siis peaks tal olema vähemalt elementaarsed arusaamad sellest, kuidas toimib poliitika, kommunikatsioon ja ühiskond. Mu arust ei saa see daam ega tema kuraator neist asjust mitte midagi aru. Kunstnikul on alati olnud õigus olla loll. Aga siis ei tohiks ka teha poliitilist kunsti.

See oligi sümptom ja case-study!

Kristina Norman
Kuldsõduri autor

Kuidas olete rahul asjade käiguga pärast kuldmehe väljapanemist Tõnismäele?
Kuldsõdur oligi mõeldud sümptomina ja ma pole eriti üllatunud saadud reaktsioonidest. Aga asjade käiguga saan olla rahul alles pärast oma Veneetsia biennaali installatsiooni valmimist.

Kas kunstnik peab vastutama võimalike tõsiste tagajärgede pärast, mida tema teosed võivad esile kutsuda?
Muidugi on see ülioluline. Ta peab hoolikalt kaaluma oma eetilist positsiooni iga oma teose avalikustamise puhul ja tegema mõnikord väga raskeid valikuid. Samas on selge, et ka kunstnik on inimene, ja kõikidel inimestel on sotsiaalne vastutus – on nad õpetajad, politseinikud või muusikud.

Mida seal Veneetsias lisaks kujule eksponeeritakse?
Veneetsia projekt on nn Pronkssõduri case-study. Alates monumendi avamisest 1947. aastal kuni tänapäevani, kus ta asub Sõjaväekalmistul. Ekspositsioon jaotub viie ruumi vahel. Igas ruumis saab näha sama sümbolit, mis asetub iga kord uude konteksti, milles ta omandab uue tähenduse. Kolm videoinstallatsiooni, üks kineetiline objekt ja Kuldsõdur.

Näitusega kaasneb illustreeritud raamat, milles kirjutavad teemakohaselt ­Alexander Astrov, Airi ­Triisberg, Andres Kurg, Marco Laimre ja mina ise.