24.10.2008, 00:00
Kultuuri triivankur
Riigikogulane, ajalooõpikute autor, esseist, stsenarist, universaalne geenius Lauri Vahtre (48) võiks asendada tervet propagandaministeeriumi.
Kui Vene režissöör Nikita Mihhalkov kuulis, et Vene riigiduuma saadik
Mitrofanov on hakanud filme tegema (oli selline kurikuulus “taies”,
kus lasti möllata tuntud Gruusia meespoliitikuga ja mitte vähem
tuntud Ukraina naispoliitikuga sarnanevatel pornonäitlejatel), pistis ta
ärritunult karjuma – ei ole olemas sellist filmimeest nagu
Mitrofanov, on olemas parlamendisaadik Mitrofanov, ja kuidas ta julgeb teha
filme, kui tema töö on teha seadusi...?!
Venemaa on suur,
seal peab iga kingsepp jääma oma liistude juurde. Väheste
inimressurssidega Eestis ei tulda selle peale, et hakata pahandama
parlamendisaadikuga, kes ränga Riigikogu-teoorjuse kõrvalt
jõuab teha kõiksugu muid vaimutöid. Näiteks edendada
Eesti filmikunsti.
Riigikogu saadik Lauri Vahtre on tervelt
kahe filmi stsenarist. Jätame siinkohal kõrvale ETVs jooksva sarja
“Tuulepealne maa” ning keskendume 1924. aasta kommunistlikust
mässust jutustavale eepilisele märulifilmile
“Detsembrikuumus”.
Kriitikutelt on film saanud pigem
kiita. Seda põhjusega. Kiitust ei taha ma siinkohal kuidagi
vähendada. Mind huvitab filmi valmimise köögipool.
“Detsembrikuumuse” kööki on võimalik piiluda.
Paralleelselt filmi linastumisega on raamatupoodidesse jõudnud
samateemaline artiklitekogumik “Mäss”. Esimeses pooles saavad
sõna tuntud ajaloolased, kes seletavad mässukatse tagamaid ja
kulgemist. Teises pooles aga räägivad filmimehed suu puhtaks. Ja see
on erakordne dokument.
Süüvime sellesse.
Osundame stsenarist Vahtret: “Filmi tegemine pole meelakkumine.
Kõige enam hakkas vastu, kui algversioonist mingit eriti
noortepärast kämarajura küpsetama hakati, saateks dotseerivad
märkused filmikeele spetsiifika kohta. Kui produtsent ennast stsenaristiks
pidama hakkab, tõuseb sellest harva head.”
Produtsent
Artur Talvikul polnud samuti kerge. Ta võtab oma emotsioonid Vahtre
stsenaariumi lugemise järel kokku nii: “Heroilise action-draama
asemel oli tegemist 120 aasta taguse rahvusromantilise kaerajaaniga.”
Talvik näitas “kaerajaani” Inglise
režissöörile Andrew Grievelile (Poirot’ sarja üks
lavastajaid), kelle hinnang oli järgmine: “Peategelase motiivid
hägusad, kolmevaatuseline struktuur segane, punased ehk antikangelased
karikeeritud ja ei tekita seega hirmu...”
Vahtre teatas
eksperthinnangu peale, et Grievel on sots ja talle ei meeldi, kui filmis
antakse punastele peksa.
Grievel ei võtnud seda
tööd. See, kes hüppas pea ees vette, tulle ja vasktorudesse, oli
noor režissöör Asko Kase. Temagi ütles otsesõnu, et
stsenaarium on pask, ent noore inimese optimismiga oli valmis seda siluma ja
kohendama, kuni see muutub söödavaks sepikuks.
Vahtrele
see ei meeldinud. Ta konsulteeris juristidega. See ei aidanud. Ja siis
läks käiku intrigaani arsenal. Talvik kirjutab otsesõnu, et
Vahtre pöördus oma poliitikutest sõprade poole, kes hakkasid
filmitegijatele pinda käima.
Talvik: “Stsenaariumi
kirjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Hommikust õhtuni pidin
rünnakuid tagasi lööma.”
Vaherahu saabus Tiit
Pruuli ja Mart Laari vahendusel. Hakati tööle, ent kui palju oli
asjata kulutatud aega ning jõudu...
Loominguliste inimeste kius? Tulevaste filmiajaloolaste ning praeguste
poliitikahuviliste õnneks on raamatus “Mäss”
trükitud Vahtre algne stsenaarium – või õigemini
laiendatud visand, mida nimetatakse võõra sõnaga
treatment.
Olgu öeldud, et see, mida me praegu kinos näeme, on
“noortepärane kämarajura”. Seal on algset Vahtret
vähe.
Väidetavasti tahtis Vahtre ise, et tema
filminägemus oleks raamatus “Mäss” esitatud. Võib
oletada, miks. Kui mees oli kindel, et Talviku ja Ko vusserdatud stsenaariumiga
film ebaõnnestub (et ta nii arvas, see on “Mässus”
dokumenteeritud lk 199 ja 231), võis ta tahta alibit. Võimalust
öelda, et tema versioon oli parem ja õigem. Ta ei tahtnud
ebaedu korral kineastidega koos rentslist alla minna.
Ja suured
tänud Vahtrele. Kust me muidu teadnuks, milline oli tema nägemus.
Saanuks ta oma tahtmise, siis... Aga ei, esmalt teostunud versioonist.
“Detsembrikuumuse” sündmused algavad Eesti-Vene piiril. Kuri
käsi lõikab läbi okastraadi, tapetakse noor piirivalvur,
tumedad tüübid jooksevad N Liidu poolelt EWsse. Kominterni
spetsialistid on saabunud, Wabariik on ohus! Film läheb hoobilt
käima.
Vahtre tahtis meid viia alustuseks... kirikusse. Vahtre
tekst: “Kirikus peetakse jutlust.
Vanapoolne, mõtliku
ja elutarga olemisega pastor kõneleb Jumala armust, mis on eesti rahvale
osaks saanud, kuid manitseb ühtlasi kirikulisi, et nad selle armu eest
tänulikud mõistaks olla.
Ta ütleb, et Jumal on
andnud igaühele peotäie kivikesi...”
Ons
Vahtre stsenaarium rahvuslik kaerajaan? Kaerajaan on küll
tuimavõitu tants, aga pühapäevajutlus filmilinal – see
on topeltannus unerohtu. Kirikus saab alata vaid Richard Wagneri
“Nürnbergi meisterlauljaid”. Aga see on hiliskeskaegne
Nürnberg. Ja see on Wagner.
Te saate aru, miks produtsent
Talvik pead vastu seina peksis.
Vahtre treatment’i lugemine
on õpetlik tegevus, sest loomingulisi plaane on Isamaaliidu
stsenaristidel veelgi. Kuuldavasti võidakse töhe võtta veel
teisigi eepilisi suurfilme. 1210. aasta Ümera võidust ja
lahingutest 1944. aastal Sinimägedes.
Kujutlege, et Ümera
film algab pühas tammikus, kus vanapoolne, mõtliku olekuga hiislar
peab kogudusele kõnet Taara armust.
Ja kui Ümera filmi
produtsent ning režissöör ütlevad, et see on pask ja ei
lähe mitte, sest see kõnnib kõikidest filmidramaturgia
kaanonitest mitme versta kauguselt mööda, siis jookseb stsenarist oma
Toompea sõpradele kituma.
Lugeja on vist
hämmingus. Me ei ela enam N Liidus, kus poliitiline võim dikteeris
kunstnikule loomingu sisu. Jah, aga filmi tegemiseks on vaja raha.
Erakapitalilt raha ei tule (majandussurutises ei tule ammugi), nii et seda
tuleb küsida riigilt. Mitte abstraktselt riigilt, vaid teatud
otsustajatelt. Aga otsustajate maitse on... ütleme nii, et Vabaduse
väljakule kerkiv ristisammas on kultuuriline paradigma. See on
sümbol. See ongi otsustajate maitse. Ja taas kokkusattumus – kui
ristisamba aktivistid korjasid tänavu veebruaris toetusallkirju oma
monumendile, andis selle esimesena Lauri Vahtre.
Eesti Vabariigi
saja aasta juubel pole kaugel. Meil võidakse algatada igasuguseid
filmiprojekte.
Jüriöö ülestõus. Eesti
hõimude jõudmine keskmises kiviajas me tuulepealsele maale.
Estpla tuleristsed 2005. aastal Bagdadis. Mida iganes. Kui stsenaariumide
kirjutamine muutub ühe kindla seltskonna monopoliks, kelle kunstikreedot
väljendab ristisammas, siis nendega võitlemine muutub
filmiloojatele igaveseks Sinimägede lahinguks. Tulemus pole kunst. Et
näha tulemust, vaadake just praegu kinodes jooksvat idanaabrite eepilist
draamat “Admiral”. See on riiklik kunst.
Aga
kunstist üldse.
Vahtrest aru saamiseks tuleb lugeda tema raamatut “Suur pettumus ehk
Inimene, ühiskond ja inimõigused”, ilmunud kirjastuses Varrak
2002. aastal. Lehekülgedel 149–150 loeme järgmisi
mõtteid: “On jõutud absurdse paradoksini –
kohustusliku nonkonformismini. See tähendab, et normi purustamine on
muudetud normiks. Kes ei mässa, see pole õige loomeinimene. Siit
tekib kiuslik küsimus – kumb siis tänapäeval on see
tõeline mässaja, kas kohusetundlik
“konventsioonipurustaja” või hoopis nende purustamata
jätja?”
Veel paar lõiku edasi: “Kultuur ei
ole väle purjekas, vaid aeglane lodi. Või kui purjekas, siis
triivankruga purjekas. Triivankur – see on inerts ja
konventsionaalsus. Triivankur ei pane purjekat päriselt seisma, küll
aga tagab tema julgeoleku. Purjekas ei keera ennast külglainesse
ega lähe ümber, vaid hoiab nina ees ja liigub edasi targu nagu
eesel.”
Vahtre ideoloogiat kokku võttes – olla
reaktsiooniline tähendab olla revolutsiooniline.
Ta on
triivankur. Või siis eesel.
Ametinimetuseks need ei sobi.
Meil on olemas riigisekretär, riigikohtunik, riigiarhivaar. Lauri Vahtre
senise tegevuse põhjal tuleks kõne alla ka riigi ajaloolase ning
riigi stsenaristi ameti sisseseadmine.
Kultorg
- Lauri Vahtre on Riigikogu kultuurikomisjoni liige
- Tema tähetund saabus 1989, kui Loomingu Raamatukogu andis välja kahejaolise Eesti ajaloo “Kodu lugu” (kaasautorid Mart Laar ja Heiki Valk). See vihik oli 35 000 eksemplariga suurim LR tiraaž läbi aegade.
- Peale õpikute ja poliitilis-filosoofiliste esseede olnud püsiautor SL Õhtulehes ja Delfis.
- 1999. a esines tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves koalitsiooninõukogu ees hiiobisõnumiga – OSCE ülemkomissar soovitab tungivalt lõdvendada valimisseaduse keelenõudeid. Lauri Vahtre käratanud talle: “Kui sa oled nii kõva mees, et tuled meile seda ütlema, ehk oled sa ka nii kõva mees, et lähed tagasi ja ütled ei!”