12.07.2007, 00:00
Kultuurikatapuldid Haapsalus
Sellise efektitseva nimega kunstipäevad toimusid
eelmisel nädalal (4.-8. juuli) Haapsalu piiskopilinnuses ja linnaruumis,
initsiaatoriks Tallinna galerii Vaal. Võrdleksin Kultuurikatapultide
mõtet Pärnust alguse saanud Kunstisuve projektidega: lühikesse
ajavahemikku koondatud kavas peab leiduma natuke kõike erinevale
publikumaitsele, kuid läbiv orientatsioon olgu üldarusaadav
mainstream. Haapsaluski serveeriti maalikunsti, aeti püsti ajutisi
monumente ja tehti performance’e, mitmed eksponeeritud tööd
pärinesid klassika varasalvest.
Kõige sotsiaalsema idee käis välja Stockholmist saabunud Enno Hallek. Kunsti rahva hulka toomise absurdselt vaimukas Halleki projekt seisnes tema maalitud (pool)barankakujuliste vineertahvlitega (neid kanti sangast nagu kohvreid või riidepuid) läbi linna kulgenud protsessioonis, milles spontaanselt lõid kaasa nii kunstiinimesed kui juhuslikud möödakõndijad. Performance’i lõpetas kunstnik piiskopilinnuse poodiumil kõikide “barankade” eksponeerimisega. Linnuse keldris demonstreeriti kontekstuaalselt hästi istuvat Halleki videoteost “Rüütel ja kirp” (1999) keskaegses raudrüüs mehe hügieenilistest vaevadest.
Linnuse peavärava ette püstitas Mati Karmin raketi, mis sümboliseeris monumenti Rujale. Mulle ei meenu, et varem oleks mõnele eesti ansamblile mälestusmärk rajatud, Karmini stardipauku ootav rakett sobiks omal ajal komeedina eesti rockitaevasse lennanud Rujale kõhklemata.
Karmini militaarmasinal ootamatult vett tulistav purskkaev kujunes aga palava ilmaga ootuspäraselt laste lemmikuks.
Tanja Muravskaja lavastatud salongilikel fotodel elustus legendaarne Valge Daam nagu naistegelane tänapäeva Haapsalu noorte armastuseloost, niisked sünged keldrid lisasid morbiidse fooni Jaan Toomiku eksistentsiaalsetele, mustast huumorist täidetud kuulsatele videotele rituaalsest tantsust isa haual ja ehmatavast hüppest “maasse” 9 meetri kõrguselt. Piiskopilinnuse muuseumis on aga väljas Ants Laikmaa pastellid.
Klaasikunstnik Eve Koha sai lõpuks ometi avada oma esimese personaalnäituse – Lastekunstikooli galeriis. See haakus omakorda V rahvusvahelise kuumaklaasi sümpoosioniga Evald Okase muuseumis. Ja üheks lahutamatuks, südamlikuks ning lõbusaks vahepalaks Kultuurikatapultide mitteametlikus programmis kujunes iseenesest mõistetavalt Evald Okase ilmumine avamistele pro rahvale.
Kõige sotsiaalsema idee käis välja Stockholmist saabunud Enno Hallek. Kunsti rahva hulka toomise absurdselt vaimukas Halleki projekt seisnes tema maalitud (pool)barankakujuliste vineertahvlitega (neid kanti sangast nagu kohvreid või riidepuid) läbi linna kulgenud protsessioonis, milles spontaanselt lõid kaasa nii kunstiinimesed kui juhuslikud möödakõndijad. Performance’i lõpetas kunstnik piiskopilinnuse poodiumil kõikide “barankade” eksponeerimisega. Linnuse keldris demonstreeriti kontekstuaalselt hästi istuvat Halleki videoteost “Rüütel ja kirp” (1999) keskaegses raudrüüs mehe hügieenilistest vaevadest.
Linnuse peavärava ette püstitas Mati Karmin raketi, mis sümboliseeris monumenti Rujale. Mulle ei meenu, et varem oleks mõnele eesti ansamblile mälestusmärk rajatud, Karmini stardipauku ootav rakett sobiks omal ajal komeedina eesti rockitaevasse lennanud Rujale kõhklemata.
Karmini militaarmasinal ootamatult vett tulistav purskkaev kujunes aga palava ilmaga ootuspäraselt laste lemmikuks.
Tanja Muravskaja lavastatud salongilikel fotodel elustus legendaarne Valge Daam nagu naistegelane tänapäeva Haapsalu noorte armastuseloost, niisked sünged keldrid lisasid morbiidse fooni Jaan Toomiku eksistentsiaalsetele, mustast huumorist täidetud kuulsatele videotele rituaalsest tantsust isa haual ja ehmatavast hüppest “maasse” 9 meetri kõrguselt. Piiskopilinnuse muuseumis on aga väljas Ants Laikmaa pastellid.
Klaasikunstnik Eve Koha sai lõpuks ometi avada oma esimese personaalnäituse – Lastekunstikooli galeriis. See haakus omakorda V rahvusvahelise kuumaklaasi sümpoosioniga Evald Okase muuseumis. Ja üheks lahutamatuks, südamlikuks ning lõbusaks vahepalaks Kultuurikatapultide mitteametlikus programmis kujunes iseenesest mõistetavalt Evald Okase ilmumine avamistele pro rahvale.