02.12.2011, 07:45
Kümnekesi ühises kodus
Tartus elab ühes suures majas vabatahtlikult koos kümme inimest. Miks nad ikka veel tahavad üheskoos elada, ehkki tudengiiga ammu möödas, uuris Maris Sander.
Patrick (36) toimetab köögis. Segab potis risotot ja maitseb seda aeg-ajalt keskendunult. Mind on selleks laupäevaks õhtusöögile kutsutud. Patrick on lokkisjuukseline pisikeste prillidega mees, kes tuli Eestisse Ameerikast. Või õigemini Suurbritanniast – viimati elas ta seal kaheksa aastat ühes pikka aega toiminud kommuunis. Ta meenutab pliidi ääres toimetades, et muid reegleid seal polnudki peale ühe – paare sinna elama ei võeta. Kogu toit osteti ühiselt, nii et külmkappides oli pidevalt kerade viisi juustu. Kõik see meeldis Patrickule hirmsasti ja ta importis need põhimõtted (välja arvatud paaride-reegel) Eestisse. Ühte õdusasse kolmekorruselisesse hoovimajja Tartus. “Eestisse tulin esimest korda 2005. aastal ja armusin kohe siinsetesse inimestesse ja maastikku, nii et neli aastat hiljem kolisingi Eestisse,” alustab helikunstnik Patrick algusest. “Ühel hetkel rääkisin Leenele (26), et tahaksin kokku koguda grupi inimesi, kellega koos elada, aga sinna see jutt tookord jäi. Kuni sain aasta alguses telefonikõne Andreselt (29), kes uuris, kas ma olen endiselt kokku kolimisest huvitatud. Siis tahtis Leene tulla. Lauri, kellega me loometööruumis Baas koos töötame, lõi kampa, Andrese sõber Kaido (27) samuti, ja nii see läks.” Teeme lahti esimese punase veini, võtame toidu ja taldrikud kaasa ning kolime elutuppa sööma ja juttu jätkama.