LOE KA: Erakordne skandaal Soome õigussüsteemis: peaprokurör sai kinga, politseijuhid lähevad kohtu alla

Susannat ja Minnat esimest korda koos nähes võiks neid pidada emaks ja tütreks. Kohtume Sanomatalos, kus asub Helsingin Sanomate toimetus. Susanna Reinboth oli noor naine, kui ta toimetuses 1990. aastal alustas. Minna Passi asus Hesaris tööle aastal 2007. Mõlemad kirjutavad nii paberlehte kui ka veebi kohtu- ja krimiuudiseid.

Reinbothi tööd on varem pärjatud Soome olulisemate ajakirjanduspreemiatega. Mullu avaldas ta koos Passiga dokumentaalpõneviku „Keiser Aarnio. Narkopolitseinik Jari Aarnio uskumatu lugu“. Nelja­sajaleheküljelise raamatu esimene tiraaž müüdi läbi ühe päevaga.

Tänaseks on teost trükitud üle 20 000 eksemplari ning auhinnatud Bonnieri raamatuauhinnaga. Hiljuti jooksis televisioonis selle ainetel vändatud kümneosaline telesari. Reinboth ja Passi on seriaali peategelased, nende osades esinevad mõistagi näitlejad.

Üldiselt tuntakse Soomes ajakirjanikke märksa vähem kui Eestis. Siiski on Reinbothi mõned korrad metroos ja lennujaama järjekorras ära tuntud ning hea raamatu eest tänatud.

Kui ohtlik oli uurida politsei seoseid allilmaga?

Susanna Reinboth: Leidsime aastal 2013 äriregistrist kinnituse, et Helsingi narkopolitsei juht Jari Aarnio ja Soome allilma käilakuju Keijo Vilhunen ajasid ühist äri. Kirjutasime sellest artikli. Me ei teadnud, kuidas allilm reageerib. Toimetuse juhtkond otsustas, et ööbime mõnda aega hotellis. Hiljem saime teada, et Vilhunen redutas samal ajal samas hotellis.

Soomel on Eestilt õppida, kuidas võidelda korruptsiooniga. Soome politsei uurijatel on näiteks väga raske pangast infot kätte saada.

Minna Passi: Ma poleks teda äragi tundnud, sest temast polnud fotosid. Vilhunen on kuulunud Soome allilma tippu. Ta osales kuritegelikes ühendustes M.O.R.E ehk Me Olemme Rikollisten Eliittiä (eesti keeles: Me Oleme Retside Eliit – EE) ja United Brotherhood. Teda peeti vana põlvkonna profiks, omamoodi „ausaks röövliks“, kes ei koputa võmmidele.

Reinboth: Teised politseinikud imestasid, kuidas Vilhunen saab nii vabalt tegutseda. Neid nähti kogu aeg Aarnioga ninapidi koos, mitte küll avalikes kohtades. Tavaliselt rääkisid nad autos.

Teie artiklid paljastasid, et Helsingi narkopolitsei rikkus kõiki reegleid, mis kehtisid allilma informaatoritega suhtlemisel. Kuidas te nii salajasel teemal infot kogusite?

Passi: Algul olid inimesed hirmus ettevaatlikud. Nad kartsid, et Aarnio võib kätte maksta. Ta oli siis väga mõjuvõimas politseinik.

Reinboth: Mind üllatas, kui paljud inimesed paistsid olevat lausa oodanud, millal ükskord keegi Aarnio tegevuse luubi alla võtab. Isegi meile varem tundmatud inimesed hakkasid telefonis oma tähelepanekuid jagama. Toimetuse juhid otsustasid meid vabastada igapäevauudiste kajastamisest, et saaksime kaks kuud ainult seda teemat uurida.

Passi: Selleks ajaks olime igapäevase töö kõrvalt asjaga juba pool aastat tegelenud. Kogunenud oli palju materjali. Toimetuse juhid võisid meid usaldada, et tuleb piisavalt kõva lugu.

Reinboth: Artikliseeriat kirjutades kogunes meil lõpuks 73 allikat. Kui me hiljem Aarniost raamatu kirjutasime, läks arvepidamine segi. Intervjueeritavaid oli üle saja.

Ajakirjaniku suhtlus allikatega on tänapäeval kergesti jälgitav. Kuidas te salajasi allikaid kaitsesite?

Passi: Suurem osa julges siiski telefonis rääkida. Mõned tahtsid kohtuda näost näkku. On teatud võimalused vähendada ohtu, et sind nähakse allikaga koos. Võtan toimetuse eest takso, sõidan kuhugi ja vahetan liiklusvahendit. Seda sai tehtud. Ja vahel on hea mõte kohtuda allikaga võimalikult avalikult, et kohtumises poleks midagi kahtlast. Narkopolitsei küll vihjas mulle mingi hetk, nagu mul hoitaks silma peal.

Sa ikkagi olid salajase jälgimise all?

Passi: Ma ei usu. See jutt oli pigem katse mind närvi ajada. Aga me olime ettevaatlikud. Me ei sisestanud saadud infot arvutisse. Kirjutasime selle üles ruudulisse vihikusse. Kui midagi on kunagi arvutisse toksitud, siis see info on arvutis ja seda on raske hävitada. Vihikutega on tülikas töötada, aga paber on arvutist turvalisem.

Kus te neid ruudulisi vihikuid hoidsite?

Passi: See on saladus.

Reinboth: Luku taga.

OHTLIK TÖÖ: Susanna Reinbothi ja Minna Passi said kõrge politseiülema paljastamise tõttu tunda jõhkraid rünnakuid. Foto: Rio Gandara/Helsingin Sanomat

Mis osutus nii delikaatse teema uurimisel kõige keerulisemaks?

Passi: Teadsime, et piisab ainult ühest veast ja meid ­rünnatakse. Artiklitest vigu ei leitud, seega võeti ette meid endid. Kuna me oleme naised, hakati rääkima hooramisest!

Reinboth: Meid rünnati räigelt. Levitati klatši, et oleme voodi kaudu infot hankinud. Ühe kuulujutu järgi olevat mul suhe ühe keskkriminaalpolitseinikuga, keda ma õieti isegi ei teadnud.

Passi: Meid üritati omavahel tülli ajada. Politseinikud mustasid mulle Susannat. Ka osa ajakirjanikke asus Aarniot kaitsma ja mõned on endiselt sel lainel.

Üks endisest politseinikust rahvasaadik süüdistas televisioonis meid Keijo Vilhuneni elu ohtu seadmises. Et meie olevat väitnud, et ta on narkopolitsei allikas. Meie uudis rääkis hoopis sellest, et Vilhunen ja Aarnio tegid koos äri.

Milline oli Helsingin Sanomate artiklite mõju?

Reinboth: Kaks päeva pärast meie artiklit korralagedusest narkopolitseis esitas siseminister Päivi ­Räsänen riigiprokuratuurile taotluse asja uurimiseks.

Huvitaval kombel on Aarnio poolel olnud mehed. Tema paljastajate hulgas on olnud aga naised: meie Minnaga, siseminister Räsänen, võtmetunnistaja prostituut Saara, ka üks prokuröridest on naine.

Passi: Soomes on selline mõiste nagu hyvä-veli-verkosto, kus käsi peseb kätt. Meie oleme olnud sellest võrgustikust väljaspool. Seetõttu on meil olnud neid asju kergem uurida.

Eestis imestati, kui riigikohus kirjutas maadevahetuse kriminaalasjas 222 lehekülje pikkuse kohtuotsuse. Kui pikk oli Aarnio otsus?

Reinboth: Aarnio puhul oli esimese astme kohtu otsus ligi tuhat lehekülge. Ma ei mäleta teist nii pikka kohtuotsust. Selle juurde kuulus eraldi lisana veel tunnistajate jutu kokkuvõtte, mis oli umbes sama pikk. Osa sellest oli salajane.

Passi: Lugesime seda otsust kolleegidega mitmekesi juppide kaupa, et kirjutada kohe valmis esimesed uudis­lood. Pärast lugesin otsust põhjalikumalt. Mul kulus selleks neli päeva.

Eestis vaatab ringkonnakohus kaebuse läbi ühel istungil. Miks arutas Helsingi teise astme kohus Aarnio asja üheksa kuud?

Reinboth: Soomes peab teise astme kohus kuulama ise uuesti üle olulisemad tunnistajad. Neid oli kümnete kaupa. See on täiesti ajuvaba süsteem, sest vahepeal on tunnistajate mälu tuhmunud. Soomes on tekkimas üksmeel, et kohtupidamist tuleks muuta.

Passi: Nüüd tulevad valimised. Ma ei usu, et justiitsminister algataks enne valimisi nii suurt muudatust.

Kas Soome erakonnad ei nõuagi justiitsreformi?

Me ei sisestanud saadud infot arvutisse. Kirjutasime selle üles ruudulisse vihikusse. Vihikutega on tülikas töötada, aga paber on arvutist turvalisem.

Reinboth: Aarnio-saagasse suhtutakse kui üksikjuhtumisse. Üldiselt leitakse, et õigussüsteem toimib ja selle ees pole keegi puutumatu.

Passi: Politsei on Soomes lugupeetud. Poliitikutel pole mingit indu hakata politseid raputama. See poleks rahva hulgas eriti populaarne. Poliitikutele meeldib rääkida politsei paremast rahastamisest.

Kuidas muudab Aarnio lugu soomlaste arusaama korruptsioonist?

Passi: Soomes on eeldatud, et meie ametnikud on usaldusväärsemad ja paremad. On naiivne arvata, et meil on kõik korras. Korruptsiooni pole leitud, selle ees on aktiivselt silmi suletud.

Reinboth: Mind jahmatas kõige rohkem see, kui palju teati politseis Aarnio imelikest tegemistest. Ometi ei võetud midagi ette. Näiteks ostis Aarnio kahelt politseinikult sularaha eest kaks autot. Kui kümneid tuhandeid eurosid liigutatakse väikestes rahatähtedes, siis see on ju veider.

Passi: Soomel on Eestilt õppida, kuidas võidelda korruptsiooniga. Eesti õiguskaitseasutustel on selleks paremad võimalused. Soome politsei uurijatel on näiteks väga raske pangast infot kätte saada.

Mitu päeva te olete oma elust Aarniole pühendanud?

Passi: (Naerab algul, siis tõsineb) Me ei ole tahtnud arvutada, aga masendavalt palju. Raamatu kirjutamiseks kasutasime aasta jooksul kogu vaba aja.

Reinboth: Alates 2013. aastast on see teema iga päev meeles mõlkunud.

Passi: Allikad helistavad millal iganes. Neile ei saa ju öelda, et mul on nüüd tööaeg läbi. Ma ei tea, kas ma oma ametit kellelegi teisele soovitaksin. Kuid meid kannustab tagant uudishimu.