Kuningas Gerd

Ja ikkagi oli Gerd Kanter see, kes olümpiamängude närvilises kettaheitevõistluses "'oma heite"' ära tegi ja kulla võitis. Rõõmustame, pidutseme!

Kanter jookseb kõigepealt, käed üleval, treener Vésteinn Hafsteins­soni poole. Sel on suunurk kõver, pisar juba jookseb. Emotsioonid on vabad...

"Tehtud," oleks sobilik öelda, kui üks poliitiline seltskond seda sõna varem kuritarvitanud poleks. Kusagilt antakse lipp ning Kanter tormab Eesti fännide rüppe. Kallistused, käeplaksud.

Gerd teeb, lipp õlgadel, terve ringi. Viimase saja meetri sirge alguses leiab ta naiste tõkkejooksust maha jäänud stardipakud. Tähelepanu, valmis olla, start! Võimas kettaheitja läbib täiega veel sada meetrit, lipp käte vahel lehvimas. Publik on rahul.

Täna on selle staadioni kuningas eesti mees, mitte rootslaste Carl Gustaf, kes publiku hulgas viibib.

Pressisektoris võtab priitahtlik mänedžer Raul Rebane õhetava näoga vastu esimesi telefoniõnnitlusi.

Kui ma end Pekingi olümpiastaadionile kettavõistlust vaatama sätin, astuvad suured mehed just väljakule. Võistluse alguseni on aega kaugelt üle poole tunni. Staadioni tähelepanu hoiab üleval meeste kõrgushüppe finaal. Mänedžer Rebane istub koos tuntud raadiomehe Tarmo Tiisleriga pressisektoris ning arendab sundimatut vestlust.

Kardetud leedukas Virgilijus Alekna teeb esimese proovikatse 65 meetri joonele, Kanter pisut kaugemale. Niiske, lämbe, soe - see võiks olla selle õhtu ilmaprognoos.

Alekna teine soojenduskatse on taas 65 meetri peal, pisut kaugemal eelmisest. Ka poolakas Piotr Malachowski saadab ketta sinna kanti.

Kanter paneb ka kolmanda puraka kuhugi 65 lähedusse. Lõdvalt, rahulikult. Üksik Eesti lipp paistab. Silm ei seleta, aga see võib olla Rein Kilgi oma. Ta helistas hommikul ja ütles, et võtab lipu ja binokli kaasa ning läheb tänast medalivõitu vaatama.

Kogu selle olümpiamängude eelse aja on Kanter ja tema tiim üles näidanud väga enesekindlat olekut. Justkui polekski ees elu tähtsaim võistlus, vaid heitjate seeriavõistluse etapp Valgas.

Kergejõustikuliidu juht Erich Teigamägi kohtas päeval olümpiakülas Kanterit ning see, keda ta seal nägi, oli parimas tujus muretu mees. Valmis kõigest rääkima, nalja tegema. "Sellest hetkest oli kogu päevaks hea tunne. Oli näha, et kõik see, mis Gerdist sõltus, oli tema kontrolli all."

Kolm päeva enne Kanteri võistluspäeva toimunud sõudjate medalipeol sai loomulikult arutatud Kanteri šansse. Mõned üksikud säilitasid kogu ülevale meeleolule vaatamata eestlasliku skepsise ning kartsid, et teisipäev võib ka hõbedaga lõppeda. Suur osa uskus raudset võitu, kuigi ka statistikud ja kihlveokontorid kõhklesid veidi Kanteri võimalustes võtta kuld. Siiski on ta Pekingi olümpiastaadioni 91 000 pealtvaataja ette tulles selge favoriit.

Esimene heide.

Alekna null, Malachowski 66.45, Kanter 63.44.

See polnud katse, mis meelerahu hinge tooks. Kuigi mitte ka lootusetult halb.

Rebane istub ja räägib Tiisleriga. Tundub, et on rahulik.

Kui kuus aastat tagasi sai Kanterist esimene persoonilugu kirjutatud, oli ta isikliku rekordi 64.67ni viinud sportlane. Lugu oli justkui avanss.

Rebane rääkis toona, et üritab Kanterist olümpiavõitjat voolida. See tundus siis veel pigem kerge luul kui tõsiseltvõetav reaalsus. Kanter oli küll füüsiliselt tugev ning eeldustelt lootustandev, ent kaunis krobelise tehnikaga. Suuremad põrumised ja pettumused olid veel ees. Tuntud Saksa jalgpalluri järgi nime saanud, nooruses maadlusega tegelnud ning tõsiselt korvpallurikarjäärist unistanud Kanter polnud kettaheitemaailmas end veel kehtestanud. Ent Rebane ütles toona nii: "Ma olen näinud elu jooksul palju andekaid ja väga andekaid noori sportlasi. Gerdi eristab neist paljudest see, et ta ise väga tahab tippu jõuda."

Teine heide.

Alekna 65.77, Malachowski 67.82, Kanter 66.38

Jah, poolakas on pauerit täis, võistleb oma parimal tasemel. Kanter on teine. Pärast heidet reedab kehakeel, et mees on oma heitega siiski üpris rahul. Aga treener Hafsteinsson püüab talle midagi nobedalt näppudega siblides selgeks teha. Tõepoolest, õiget purakat nagu pole. Rebane niheleb raadiomehe kõrval kuidagi imelikult. Publiku hulgast paistab nüüd juba kaks sinimustvalget.

Tuleb meelde, kuidas Rebane rahustas mind nädal enne olümpiat mitmesuguse statistikaga. Et noored mehed ei tohiks selle kohaselt olümpial võita ega need, kel isiklik mark on väiksem kui Gerdil, sest olümpiavõistlusel isiklikke rekordeid ei tehta. Tähendab ei tee need, kel kavas olümpiavõit võtta.

Paar päeva tagasi andis Kanter mõista, et olümpia pole võistlus, kus mitu meest üle 70 meetri heidavad. Tal endal on tänavuse aasta keskmine 68.50, selle lubas ära visata. Võib-olla piisab sellest võiduks.

Aga muuhulgas ütles Rebane ka seda, et kui Gerd tahab Aleknat võita, tuleb "hirmus kaugele" heita.

Praegune tulemus pole paraku hirmus kauge. Tõsi, Alekna pole ka midagi erilist teinud. Aga teda tasub karta seni, kuni viimasest heitest on ketas maandunud ja kõik on selge.

Kolmas heide.

Alekna 64.42, Malachowski 66.98, Kanter 62.75.

Kogu staadioni tähelepanu on mõne päeva eest suurepärase 100 meetri jooksu maailmarekordi teinud jamaikalasel Usain Boltil, kes jookseb 200 meetri poolfinaali.

Kanter tuleb ringist rahulolematuna, Rebane on nagu sütel. Pea käib kahele poole. Nagu tahaks midagi hõigata.

"Rebane on jube närvis," ütleb raadiomees Tiisler, kui temaga tribüünialuses koridoris kohtume. Ta tormab, mikker käes, võistluse seks korraks lõpetanud Aleksander Tammertiga väikest intervjuud tegema.

Miks siis Rebane närvis on? Tuleb välja, et võistlusstrateegia järgi pidanuks Kanter just selles heitevoorus panema puraka, mis konkurentidelt tuju võtab. Aga ei pannud. "Gerdi heitejoonis oli kahtlane, kangutatud ja kange," selgitab Rebane hiljem oma närveerimise põhjust.

Aga ärimees ja sõudeliidu juht Kilk tribüünil võistlust vaadates ei muretse. Tema on ka pärast seda nirumat katset veendunud, et küll Gerd hiljem oma heite ära teeb.

Ta mäletab hästi, kuidas pärast Ateena olümpiat võistlustel totaalselt kõrbenud sportlast lohutas. "Temast oli tegelikult juba siis näha, et on tegija mees, mis sest, et kõrbes,"
meenutab Kilk.

Kui hiljem kogenud tegija Tammertiga võistluse sumbuursevõitu kulust juttu teen, ütleb ta, et eks pinge ja närvilisus oli ses matšis tunda. Sel hooajal kerkis ju äkki päris palju mehi, kes olid teinud tulemusi, mis lubasid medalist unistada. "Kõik tahtsid panna, aga välja ei tulnud."

Neljas heide.

Alekna 67.79, Malachowski 63.91, Kanter 68.82.

Pärast Alekna suurepärast heidet püüab staadioni kaameramees pilti Kanteri keskendunud näo. Täpselt sellise, millest rääkis kunagi telemees Vahur Kersna, kui kettameest iseloomustas:

"Sa vaata Kanterit võistlustel. Tal on peas selline näljase hundi nägu, kes läheks läbi betoonseina, kui teisel pool seina oleks pirukas."

Rebane ütleb, et kõik, mis enne võistlust plaanitud, toimus võistlusel täpselt heite võrra hiljem. "Hea, et ta suutis pärast seda kanget kolmanda vooru heidet korralikult lõdvaks lasta ja normaalselt heita."

Hafsteinssonil on selle vooru heite peale käed rusikas püsti. Tribüünil on fännid veendunud, et see oli kindel medaliheide.

Mul on siiski nii palju kogemusi, et kuuest katsest ühe suudan täppi panna. Ma ei usu, et see oli nüüd see vastaseid nokauteeriv katse, aga...

Tegelikult tunnetasid asjatundjad, et sellest katsest alates ei olnud teistel kulla jagamisel enam midagi kaasa rääkida. Jäänud oli veel vaid Alekna. Temal, teadagi, on erakordne võime võtta viimast ka kõige lootusetumatest seisudest. Kui palju on olnud neid võistlusi, kus Kanter on viimase hetkeni olnud esikohas kinni, kuid suur leedukas, kahekordne olümpiavõitja, on viimasega võtnud kõik.

Viies heide.

Alekna null, Malachowski 65.78, Kanter null.

Enne vooru painutab ja sirutab Alekna end väga keskendunult. Neist liigutustest on näha, et üritab oma kehast viimast võtta. Alekna ponnistus ebaõnnestub, poolakas, tundub, on kogu särtsu esimestesse katsetesse pannud. Kanter null.

Just sel ajal elab staadion kaasa naiste 400 meetri jooksu finaalile. "Eks muidugi segavad need autasustamistseremoonia pausid, teiste alade stardid," tunnistab Kanter. Tema heide läheb vett vedama. Sellest katsest, nagu mees hiljem tunnistab, oli tal kahju. Tahtnuks ju sellega panna i-le täpi. Ka Rebane ütleb, et viiendast katsest oli kahju. Kõik jääb viimase vooru otsustada.

Kuues katse.

Alekna 67.18, Malachowski null, Kanter 65.98.

Eesti lippe on seks ajaks ilmunud terve meri. Õhus on särtsu ja ootust. Kanter juhib, tema eelis on õigus teha viimasena oma katse...

Malachowski tegi enda kohta niigi suurepärase võistluse, temalt enam ohtu ei osanud karta, räägib Kanter hiljem.

Aga Alekna? "No eks ma ikka pisut kartsin seda tema viimast heidet."

Suur leedukas läheb keskendunult, staadion sumiseb. Võtab hoogu, heidab ja - ei. Olümpiavõitja on troonilt tõugatud. Rebane kargab toolilt, kaks rusikas kätt üleval. Temale on kõik selge. Gerd on võitja, ehkki heitmata on ka poolakal.

Teigamägile paistab, et poolakas on õnnelik ka oma hõbeda üle. Kui oled emotsioonid sel hetkel valla päästnud, on mingit otsustavat heidet väga raske teha. Malachowski ei teegi midagi ja tõepoolest, on õnnelik oma hõbemedali üle.

Kanter tunnistab, et ehkki pärast Alekna katset tuli üle keha surin peale, üritas ta end ikkagi viimase katseni trimmis hoida, sest mine tea, äkki ikka tuleb koha päästmiseks veel üks imeheide teha. Teisalt tundis ta väga hästi, et ega tal enam mingit 69meetrist heidet ei oleks võtta olnud.

Aga olümpiavõit tuli. Eluunistus täitus. Kuigi jah, tahtnuks teha ka olümpiarekordit, aga ei seekord jäi see pikaks. Kilk on rahul, et mees sellises närvilises võistluses ikkagi suutis teha ühe oma heite ja võita. "Ma ütlesin ju, et on tegija mees."

Kanter on aga rahul, et sai taas vahetus võitluses Aleknat lüüa. Mulluse maailmameistritiitli võidu järel leidus kiibitsejaid, kes pidasid vajalikuks mainida, et mees kasutas ära võimaluse, et Alekna oli kergelt vigane. Oli või mitte, kes seda teab. Nüüd on see küsimus lõplikult maas. Alekna isegi tunnistab pärast võistlust: "Ma ei suutnud täna rohkemat."

Kanter muidugi jätkab. Üks suur unistus, mida kuus aastat tagasi peeti ehk kergelt fantaasia valdkonnast jutuks, sai täidetud.

Ja Rebane on õnnelik, mida reedab ka tema särav nägu pärast võistlust.

Aga Kanteril on järgmisena mõttes maailmarekord 74.08, mis nüüd juba 8112 päeva püsib ikka löömata. Kas me ikka veel kahtleme, et see jääb kauaks nii?